Peksmine tähendab, et täiskasvanu lööb teist inimest, tavaliselt tagumikku, eesmärgiga tekitada valu või karistada. Sageli tehakse seda lahtise käe või mõne esemega. Paljudes peredes on peksmine olnud traditsiooniline distsiplineerimisviis, kuid tänapäeval on selle kohta palju teaduslikke ja õiguslikke vaidlusi.

Mida peksmine tavaliselt hõlmab

Vanemad või teised täiskasvanud võivad lapsi ja teismelisi peksuga karistada mitmel moel. Tavaliselt lööb vanem lapsel avatud käega tagumikku, kuid mõnikord kasutatakse ka muid vahendeid, näiteks vööd või puulusikat. Mõnikord on riietus püsivaks takistuseks (st peksetakse läbi riiete), mõnikord on paljad tagumikud. Sageli sunnitakse last lamama vanema süles või määratakse kummarduda või lamada näo poole voodi serva.

Mis tunne see lapse jaoks on?

Kui lastelt küsitakse, kuidas peksmine neid mõjutab, toovad paljud välja tugevaid tundeid nagu kurbus, viha ja hirm. Mõned lapsed kirjeldavad valuaistingut väga intensiivselt – näiteks Ühendkuningriigis ütlesid mõned väikesed lapsed, et see on "nagu keegi oleks sind vasaraga löönud" või "see on valus ja seesmiselt valus - see on nagu luude murdmine".

Tervisemõjud ja pikaajalised tagajärjed

Peksmine ei ole ainult hetkeline füüsiline karistus; see võib mõjutada lapse vaimset ja füüsilist arengut. Uuringud näitavad, et lapseea peksmine on seotud mitmete negatiivsete tagajärgedega:

  • suurem risk vaimuhaiguste tekkeks täiskasvanueas (nt depressioon, ärevus);
  • suurenenud tõenäosus kuritegevuseks tulevikus;
  • lühiajalised füüsilised vigastused ja võimalus sattuda lapse väärkohtlemise kategooriasse;
  • mõned uuringud näitavad, et peksu saanud laste aju areng võib olla takistatud, mis väljendub raskustes selgelt mõtlemisel ja emotsioonide reguleerimisel;
  • käitumuslikud probleemid, sh agressiivsus ja impulsiivsus.

Arsti- ja teadusühenduste seisukohad

American Academy of Pediatrics ja teised lastega töötavad arstid hoiatused rõhutavad, et peksmine ei ole tõhus viis õppetööks ega käitumise kujundamiseks ning see võib väikest last kergesti vigastada. Nad rõhutavad, et vanemad ei tohiks kunagi kasutada esemeid lapse peksmiseks.

Dr. Elizabeth T. Gershoff, kes uurib peksmise mõju, on kirjutanud, et aastate jooksul kogutud uuringud näitavad: peksmine ei õpeta lastele püsivalt head käitumist ning sellega seotud lapsed võivad aja jooksul muutuda vähem kuuletuvaks ja agressiivsemaks. Samuti leidis 2012. aastal läbi vaadatud teaduskirjanduse meta-analüüs Kanadast sarnaseid tulemusi — peksmine ei tööta kui pikaajaline distsiplineerimisstrateegia ja on seotud negatiivsete käitumis- ning psühholoogiliste tagajärgedega.

Murray Straus on teinud tööd, mis näitab seoseid lapseea peksmise ja hilisema kuritegevuse vahel, isegi kui suhteid vanematega iseloomustas armastus. Kuigi mõni teadlane on väitnud, et «tavaline» ehk mõõdukas peksmine ei pruugi teha suurt kahju, on hulgaliselt (sh üle 100) uuringuid, mis näitavad kahjulikke mõjusid ja puuduvad kindlad tõendid, et peksmine tooks püsivat kasu.

Õiguslik olukord ja inimõigused

Mõned inimrühmad — sh juristid, sotsiaaltöötajad ja poliitikud — peavad peksmist vägivallaks ja inimõiguste rikkumiseks. Praegu on alla 18-aastase isiku peksmine seadusega keelatud rohkem kui 40 riigis. Mõned neist riikidest on Brasiilia, Saksamaa, Iisrael, Argentiina, Rootsi, Madalmaad, Hispaania, Poola, Uus-Meremaa, Kenya ja Costa Rica. Õigusaktide eesmärk on kaitsta lapsi füüsilise karistuse ja väärkohtlemise eest ning soodustada turvalisemaid distsipliinimeetodeid.

Kuidas käituda vanemana ja millised on alternatiivid?

Paljud eksperdid soovitavad kasutada peksmise asemel rahumeelseid ja tõhusaid kasvatustavasid. Mõningad soovitused:

  • selged reeglid ja järjepidevus – selgitage lapsele ootusi ning tagajärgi;
  • loomulikud ja loogilised tagajärjed (nt kui laps rikub mänguasja, siis parandamise või asendamise ülesandeks panemine);
  • positiivne tugevdamine – kiitke head käitumist sagedamini;
  • ajutine eemaldamine või "rahunemispaus" (time-out) kui laps on liiga ärritunud;
  • suhtlemine ja tunnetega tegelemine – õpetage last ilma füüsilise karistuseta oma emotsioone väljendama.

Kui vanem tunneb, et ta ei suuda käituda rahulikult, on soovitatav otsida abi sotsiaaltöötajalt, perearstilt või nõustajalt. Raha- ja ajaressursside korral võivad kasulikud olla vanemlus- ja kasvatamisprogrammid, mis õpetavad selgeid, julgustavaid ja mittevägivallalisi distsipliinimeetodeid.

Kokkuvõte

Uuringud ja laste tervishoiuspetsialistid on üldjoontes seisukohal, et peksmine ei ole kasulik ega turvaline viis laste kasvatamiseks. See võib põhjustada nii koheseid kui ka pikaajalisi negatiivseid mõjusid lapse füüsilisele ja vaimsele tervisele ning on paljudes riikides seadusega piiratud või keelatud. Vanematele soovitatakse valida vägivallavabad kasvatustavad ja otsida tuge, kui käitumisprobleemid tunduvad üle jõu käivat.