Hiina keele sordid
Hiina keel on hani-tiibeti keele perekonna haru. Selles on sadu kohalikke keeli, millest paljud ei ole vastastikku mõistetavad. Rohkem varieeruvust on mägises kaguosas. On seitse peamist rühma: Mandariini, wu, min, Xiang, gani, hakka ja yue. Kuid rohkem uuringuid tehakse.
Hiina keele sordid erinevad kõige rohkem fonoloogia (helide) poolest, kuid nende sõnavara ja süntaks (grammatika) on sarnane. Lõunapoolsetel sortidel on tavaliselt vähem alguskonsonante, kuid nad säilitavad sagedamini keskhiina lõppkonsonandid. Kõigil on toonid. Põhjasortidel on vähem toone. Paljudel sortidel on tooni sandhi (biandao). Zhejiangi rannikul ja Guangdongi idaosas on mõned kõige keerulisemad mustrid.
Standardne hiina keel põhineb Pekingi dialektil. Selle sõnavara põhineb mandariini keele rühmal ja grammatika kaasaegse kirjakeele kirjandusel. See on Hiina ametlik keel, üks Singapuri neljast ametlikust keelest ja üks kuuest ÜRO ametlikust keelest.
Ajalugu
2. aastatuhandel eKr räägiti Huanghe ümbruses hiina keelt. Seejärel laienes see idas üle Põhja-Hiina tasandiku Shandongi ja seejärel lõunas Yangzi jõe oru suunas. See asendas endised keeled lõunas.
Ühtsuse ajal soovisid inimesed kasutada ühtset standardkeelt, et lihtsustada inimestevahelist suhtlemist.
Tõendeid murde varieerumise kohta leidub kevad-sügisperioodi (722-479 eKr) tekstides. Sel ajal määratlesid Zhou'd veel standardkõne. Fangyan (1. sajand eKr) uurib sõnavara erinevusi piirkondade vahel. Ida-Hani perioodi tekstides käsitletakse samuti kohalikke häälduse erinevusi. Qieyun'i riimikirja (601) puhul on täheldatud suuri erinevusi häälduses piirkondade vahel. Selles sooviti määratleda standardne hääldus klassikute lugemiseks. Seda standardit nimetatakse keskhiina keeleks.
Põhja-Hiina tasandik oli tasane ja seal oli lihtne liikuda. Seega rääkisid inimesed põhjas peaaegu sama keelt.
Kuid Lõuna-Hiinas oli palju mägesid ja jõgesid. Seega oli seal kuus suurt hiina keelte rühma, mis olid sisemiselt väga mitmekesised, eriti Fujianis.
Kaasaegne hiina keele standard
Kuni 20. sajandi keskpaigani rääkis enamik hiinlasi ainult oma kohalikku keelt. Kuid Mingi ja Qingi dünastia määratlesid ühise keele, mis põhines mandariini keelel. See oli tuntud kui Guānhuà (官話, "ametnike kõne"). Guanhua keele oskus oli valitsuse ametniku karjääri jaoks hädavajalik.
Kuni 20. sajandini oli klassikaline hiina keel kirjalik standard.
Hiina Vabariik asendas kirjaliku standardina kirjaliku rahvahiina keele, mis põhines põhjapoolsetel murretel. 1930. aastatel võeti vastu riiklik standardkeel, mille hääldus põhines Pekingi murdel, kuid mille sõnavara pärineb ka teistest mandariini keele variantidest. See on HiinaRahvavabariigi ametlik kõnekeel.
Standardne mandariini hiina keel domineerib nüüd avalikus elus. Ainus muu hiina keel, mida võib kolledžites tavaliselt õpetada, on kantoni keel.
Erinevad hiina keeled
· räägitakse Põhja- ja Edela-Hiinas
· kõige rohkem kõlarid.
· sisaldab Pekingi murret, mis on standardhiina keele aluseks.
· hõlmab Kõrgõzstani ja Kasahstani dungani keelt (kirillitsas kirjutatud).
Wu 吴
· räägitakse Shanghais, enamikus Zhejiangis ning Jiangsu ja Anhui lõunaosas.
· sadu erinevaid kõneviise, millest paljud ei ole vastastikku mõistetavad.
· kasutada stoppe, afrikatiive ja frikatiive.
Gan 赣
räägitakse Jiangxi ümbruses.
tihedalt suguluses hakka keelega; varem oli "hakka-gani murded".
Xiang 湘
räägitakse Hunanis ja Lõuna-Hubeis.
mõned sordid on oluliselt mõjutatud edelamandariini keelest.
Min 闽
Fujian ja Ida-Guangdong
vanem kui keskhiina keel.
kõige erinevam
Fujiani rannikult Xiameni ümbrusest pärinevad sordid on levinud Kagu-Aasiasse (kus seda nimetatakse hokkieni keeleks) ja Taiwanile (kus seda nimetatakse taiwani hokkieni keeleks).
räägitakse ka Hainanil, Leizhou poolsaarel ja kogu Lõuna-Hiinas.
Hakka 客家
Hakka ("külalispered") elavad Guangdongi, Fujiani, Taiwani ja paljude teiste Lõuna-Hiina piirkondade mägedes. Nad on kolinud ka Singapuri, Malaisiasse ja Indoneesiasse.
sõnad lõpevad -m -n -ŋ ja lõpud -p -t -k.
Guangdong, Guangxi, Hongkong ja Aomen.
rändavad Kagu-Aasiasse ja paljudesse teistesse maailma osadesse.
Prestiižne ja kõige sagedamini kõneldav sort on kantoni keel, mis on pärit Guangzhou linnast (ajalooliselt "Kanton").
Kantoni keel on ka enamuse Hongkongi ja Aomeni emakeel.
Kasutatakse samu lõppsõnu nagu hakka (/p/, /t/, /k/, /m/, /n/ ja /ŋ/).
palju toone.
Rühmadevahelised suhted
Need jagatakse mõnikord kolme rühma: Põhja (mandariini keel), Kesk (Wu, Gan ja Xiang) ja Lõuna (Hakka, Yue ja Min).
Lõunarühm võib pärineda Yangzi jõest Han-dünastia ajal (206 eKr - 220 pKr). Seda nimetatakse mõnikord vanaks lõunahiina keeleks.
Keskrühm oli üleminekurühm põhjapoolsete ja lõunapoolsete rühmade vahel.
Mandariini keelt emakeelena kõnelejate osakaal (65,7%) Min (6,2%) Wu (6,1%) Yue (5,6%) Jin (5,2%) Gan (3,9%) Hakka (3,5%) Xiang (3,0%) Huizhou (0,3%) Pinghua, muud (0,6%)
Tsitaadid
- ↑ Norman (1988), lk 183, 185.
- ↑ Norman (1988), lk 183.
- ↑ Norman (1988), lk 185.
- ↑ Ramsey (1987), lk 116-117.
- ↑ Norman (1988), lk 24-25.
- ↑ Norman (1988), lk 183-190.
- ↑ Ramsey (1987), lk 22.
- ↑ Norman (1988), lk 136.
- ↑ Ramsey (1987), lk 3-15.
- ↑ Norman (1988), lk 247.
- ↑ Norman (1988), lk 187.
- ↑ Hiina Sotsiaalteaduste Akadeemia (2012), lk 3, 125.
- ↑ Yan (2006), lk 90.
- ↑ Norman (1988), lk 199-200.
- ↑ Kurpaska (2010), lk 46, 49-50.
- ↑ Yan (2006), lk 148.
- ↑ Norman (1988), lk 207-209.
- ↑ Norman (1988), lk 188.
- ↑ Norman (1988), lk 232-233.
- ↑ Norman (1988), lk 233.
- ↑ Norman (1988), lk 224.
- ↑ 22.022.1Norman (1988), lk 217.
- ↑ Norman (1988), lk 215.
- ↑ Norman (1988), lk 182-183.
Küsimused ja vastused
K: Millisesse keeleperekonda kuulub hiina keel?
V: Hiina keel kuulub han-tiibeti keeleperekonda.
K: Mitu kohalikku keelt on hiina keeles?
V: Hiina keeles on sadu kohalikke keeli.
K: Milline on kõige olulisem varieerumine, mida leidub kaguosas asuvas mägipiirkonnas?
V: Kõige olulisem varieeruvus, mida leitakse kaguosas asuvas mägipiirkonnas, on see, et seal on seitse peamist keelerühma, mille hulka kuuluvad mandariini, wu, min, Xiang, gani, hakka ja yue.
K: Mille poolest erinevad hiina keele variandid üksteisest?
V: Hiina keele sordid erinevad kõige rohkem fonoloogia (helide) poolest, kuid nende sõnavara ja süntaks (grammatika) on sarnane. Lõunapoolsetel sortidel on tavaliselt vähem alguskonsonante, kuid nad säilitavad sagedamini keskhiina lõppkonsonandid. Kõigil on toonid, samas kui põhjapoolsetel sortidel on vähem toone. Paljudel sortidel on ka tooni sandhi (biandao). Zhejiangi rannikul ja Guangdongi idaosas on mõned kõige keerulisemad mustrid.
K: Millel põhineb standardhiina keel?
V: Standardhiina keel põhineb Pekingi dialektil. Selle sõnavara põhineb mandariini grupil ja grammatika tänapäeva kirjakeele kirjandusel.
K: Kus kasutatakse standardhiina keelt ametliku keelena?
V: Standardhiina keelt kasutatakse Hiina ametliku keelena, Singapuri üks neljast ametlikust keelest ja üks kuuest ÜRO ametlikust keelest.
