Hiina keel on hani-tiibeti keele perekonna haru. Selle sees on sadu kohalikke keeli, millest paljud ei ole vastastikku mõistetavad — mõnikord on tähenduslikult ja häälduselt erinevused nii suured, et inimesed eri piirkondadest ei saa omavahel rääkides aru. Kõige suurem varieeruvus esineb mägises kaguosas, kus liikumine on olnud takistatum ja kohalikud vormid on säilinud või arenenud isemoodi. Traditsiooniliselt eristatakse seitset peamist rühma: Mandariini, wu, min, Xiang, gani, hakka ja yue. Siiski jätkub keeleuurimine ja mõned uurijad jagavad või liidavad neid rühmi teisiti sõltuvalt kriteeriumist (fonoloogiatest, ajaloolisest päritolust vms).

Hiina keele sordid erinevad kõige rohkem fonoloogia ehk helisüsteemi poolest, kuid nende sõnavara ja süntaks (grammatika) on paljuski sarnased — tänu ühisele kirjandustraditsioonile ja lähedastele ajaloolistele sidemetele. Lõunapoolsetel sortidel on tavaliselt vähem alguskonsonante ja mõnes rühmas on keerukamad häälikukombinatsioonid, kuid nad säilitavad sagedamini keskhiina lõppkonsonandid (nt -p, -t, -k), mis on Põhja‑Mandariinis sageli kadunud. Kõigil suurtest rühmadest on toonid: toonid eristavad sõnu, mida muidu eristaks vaid vokaal või konsonant. Põhjasortidel on üldiselt vähem toone (näiteks Standardne mandariin 4 põhitooni + neutraaltoon), lõuna‑ ja saarekesksetel sortidel (nt Cantonese, Min) võib olla mitu tooni ja seesama sõna võib dialektide vahel kanda täiesti erinevat toonimustrit. Paljudel sortidel esineb tugev tooni sandhi (biandao), kus toonid muutuvad sõnaühenduses või lauses, eriti tuntud see on näiteks wu ja mitmete min dialektide puhul. Zhejiangi rannikul (kuhu kuulub mitu wu alamrühma) ja Guangdongi idaosas (Chaoshan / Teochew alad) leidub mõningaid kõige keerulisemaid tonaalseid ja foneetilisi mustreid.

Peamised rühmad lühidalt

  • Mandariini rühm — levinuim rühm, kõikide lääne keeleõppekavade aluseks on sageli selle rühma dialectid (sh Pekingi kõne), mis on aluseks ka standardsele hiina keelele. Mandariinid on levinud Põhja- ja kesk‑Hiinas ning lääne‑ ja läänekesksetes provintsides.
  • Wu — rühm, mille kuulu on Shanghainese, Suzhou ja Hangzhou dialektid. Iseloomulik on keerukam foneemikasüsteem ja ulatuslik tooni sandhi, samuti suhteliselt pikkade vokaalide ja diftongide kasutus.
  • Min — väga vana ja mitmekesine rühm (sealhulgas Hokkien/Taiwanese, Teochew/Chaoshan ja Fuzhou variandid). Paljud min dialektid on üksteisest põhjalikult erinevad ja säilitavad palju keskhiina jooni.
  • Xiang — peamiselt Hunanist pärit rühm (tuntud ka kui hunani dialektid). Mõnes Xiang dialektis on säilinud algsete sonaalsed tunnused, mis eristavad seda rühma teistest.
  • Gani — peamiselt Jiangxi provintsis levinud rühm; foneetiliselt mõnevõrra lähedane mandariinile ja hakkaile, kuid piisavalt eripärane, et pidada eraldi rühmaks.
  • Hakka — hakat on laialt levinud Hakka rahva asualadel (nt Guangdongi, Fujiani, Jiangxi ja Taiwan) ning neil on eristuv foneetika ja mitmed ajaloolised jooned.
  • Yue (sh kantoni) — tuntud eelkõige Hongkongi ja Guangdongi alade kantoni keele poolest; yue dialektid säilitavad keskhiina lõppkonsonandid ja väga rikka tonaalsuse (kõrgem hulk tonaalseid erinevusi kui mandariinis).

Kirjakeel, standardkeel ja kommunikatsioon

Vaatamata suulise kõne suurele varieeruvusele kasutatakse ametlikus kirjanduses ja meedias peamiselt standardiseeritud kirjakeelt. Standardne hiina keel (tuntud ka kui Putonghua või mandariini standard) põhineb Pekingi dialektil ning selle sõnavara ja kirjapilt on kujunenud mandariini rühma alusel ja kaasaegse kirjakeele traditsiooni põhjal. See on Hiina ametlik keel, üks Singapuri neljast ametlikust keelest ja üks kuuest ÜRO ametlikust keelest. Koolis õpetatakse peamiselt seda standardit ning enamik avalikus elus (televisioon, ametlikud dokumendid, haridus) kasutab standardmandariini, mis aitab siduda eri murrete kõnelejaid.

Kultuuriline ja teaduslik taust

Paljud kohalikud murded säilitavad unikaalseid sõnavara ja väljendusviise, mis kajastuvad laulumängudes, rahvalauludes, teatris (nt opera vormides) ja kirjanduses. Linna‑ ja noorem põlvkond kipub rohkem standardkeelt kasutama, mis mõnes piirkonnas viib kohalike murrete nõrgenemiseni. Keeleuurijad jätkavad tööd, kaardistades dialekte, uurides ajaloolist arengut (nt seoseid keskhiinaga) ja dokumenteerides ohustatud vorme. Sotsiokeeltes mõjutavad piirkondlik identiteet, migratsioon ja poliitika seda, kas keelt nimetatakse „murdeks“ või „keeleks” — tihti on eristused osaliselt poliitilised.

Praktilised märkused õppijale

  • Kui õpid hiina keelt välismaal või koolis, siis tõenäoliselt alustad standardmandariiniga (Putonghua/Pinyin); see võimaldab suhelda suure hulga inimestega üle Hiina ja mujal maailmas.
  • Kui plaanid elada või töötada konkreetses piirkonnas (näiteks Hongkongis, Fujianis või Shanghais), võib kohalik dialekt (yue, min, wu jt) olla väga kasulik või vajalik igapäevaseks suhtlemiseks.
  • Palju murdeid kasutatakse endiselt koduses keskkonnas ja kultuuris — nende tundmine annab parema arusaama kohalike kommetest ja väljendusviisidest.

Kokkuvõtlikult on hiina murded ja rühmad keerukas ja mitmekesine tervik — neid sidub ühine kirjutatud traditsioon ja ajaloolised juured, kuid suuline väljendus võib piirkonniti erineda nii palju, et tihti on otstarbekas rääkida pigem „keeltest“ kui vaid „murretest“.