2011. aasta Vaikse ookeani taifuunihooaeg hõlmas Vaikse ookeani lääneosa troopiliste tsüklonite arengut kogu 2011. aasta vältel, kus enamik aktiivsusest keskendus tavapäraselt maist novembrini. Käesoleva ülevaate kohaldamisala piirdub Vaikse ookeani piirkonnaga ekvaatorist põhja pool, 100. meridiaanist ida pool kuni 180. meridiaanini, kus tekkinud süsteeme jälgiti ja hinnati regionaalsete ning rahvusvaheliste asutuste poolt.

Hooaja ulatus ja määratlused

Vaikse ookeani loodeosa hõlmab mitmeid riike ja territoriaale, kus troopilised tsüklonid võivad tekkida, tugevneda ja liikuda. Troopilise tsükloni liigitamiseks ja nimetamiseks kasutatavad kriteeriumid võivad erineda sõltuvalt jälgiva asutuse metoodikast. Jaapani Meteoroloogiaagentuur (JMA) annab süsteemile nime, kui selle 10‑minutilise püsiva tuule kiirus on hinnanguliselt vähemalt 65 km/h (40 mph). Ameerika Ühendriikide ühine taifuunihoiatuskeskus (JTWC) jälgib piirkonna süsteeme ja nummerdab troopilisi madalrõhkkondi, lisadesjärgnimekirjale järelliite „W”. JTWC kasutab oma operatiivhindamistes peamiselt 1‑minutilisi tuulekeskmisi.

Nimetamine ja piirkondlikud erinevused

Vaikse ookeani loodeosas tegutseb mitu institutsiooni, mistõttu sama tsüklon võib saada eri allikatest kaks nime. Lisaks JMA nimetamisele kasutavad kohalikud ametid oma nimeandmisalasid. Näiteks Filipiinide Atmosfääri-, Geofüüsika- ja Astronoomiateenuste Amet (PAGASA) annab nimed troopilistele ilmamustritele, mis arenevad või liiguvad tema vastutuspiirkonnas vahemikus 115°E kuni 135°E ja 5°N kuni 25°N — seda isegi juhul, kui JMA on tsüklonile juba rahvusvahelise nime andnud. See kohalike nimede süsteem aitab paremini koordineerida teavitust ja hädaabitegevust Filipiinidel.

Hooaja kulg ja mõju 2011. aastal

2011. aasta hooaeg oli mitme tugeva ja mõjuka tsükloniga. Hooaja jooksul tabasid tugevamad süsteemid mitmeid riike, sealhulgas Filipiine, Jaapanit ja Hiinat, põhjustades üleujutusi, tuulekahjusid ja maalihemeid. Mõned 2011. aasta tuntumad süsteemid said laiemat meediakajastust seoses inimohvrite, varakahjude või geniaalse raja tõttu — näiteks lõunapoolsemad rannikualad Filipiinidel kogesid rasket mõju mitmete järjestikuste tormide tõttu ning detsembri lõpus tekkinud süsteemid põhjustasid seal eriliselt tõsiseid üleujutusi.

Kliimatoloogia ja statistika

Vaikse ookeani loodeosas on üldine kliimatoloogiline muster selline, et enamik troopilisi tsükloneid tekib suve teises pooles ja sügisel. Keskmiselt moodustub selles vesikonnas igal aastal 27 tormi, kuid aasta aktiivsus võib varieeruda sõltuvalt suuremast kliimatingimustest (näiteks ENSO‑faasist) ning atmosfääri ja ookeani tingimustest. Hooaja tugevus ja täpne tormide arv varieeruvad aastati, mistõttu on oluline jälgida operatiivseid aruandeid ja aastaaruandeid, mis annavad põhjalikud numbrilised kokkuvõtted iga hooaja kohta.

Järeldused ja valmisolek

2011. aasta Vaikse ookeani taifuunihooaeg rõhutas taas vajadust tugeva ennetustöö, varajase hoiatussüsteemi ja rahvusvahelise koostöö järele, eriti piirkondades, kus mitu ametit annavad tsüklonitele nimesid ja kus tormi mõjud võivad kiiresti muutuda. Kohalikud nimed (nt PAGASA omad) on olulised avalikkuse teavitamiseks, samas kui rahvusvahelised nimed ja JTWC numbrid aitavad siduda andmeid laiemate teadus- ja koostöövõrgustikega. Hooaja õppetunnid on väärtuslikud varustuse, evakuatsiooniplaanide ja taristu tugevdamiseks tulevaste tormide paremaks talumiseks.