Kaubabörs

Ajalugu

Kaasaegsed kaubaturud on alguse saanud põllumajandustoodetega kauplemisest. Kui nisu ja mais, veised ja sead kaubeldi 19. sajandil Ameerika Ühendriikides laialdaselt standardinstrumentide abil, siis muud põhilised toiduained, nagu sojaoad, lisandusid enamikel turgudel alles üsna hiljuti. Selleks, et kaubaturg tekiks, peab olema väga laialdane konsensus selle toote erinevuste osas, mis muudavad selle vastuvõetavaks ühel või teisel eesmärgil.

Tooraineturgude arengu majanduslikku mõju on raske üle hinnata. sajandi jooksul "muutusid börsid tõhusateks eestkõnelejateks ja uuendajateks transpordi, ladustamise ja rahastamise parandamisel, mis sillutas teed laiendatud riikidevahelisele ja rahvusvahelisele kaubandusele".

Kaubaturgude varajane ajalugu

Ajalooliselt, alates sellest, kui muistsed sumerid kasutasid lambaid või kitsi või teised rahvad kasutasid sigu, haruldasi merekarbonaate või muid esemeid kaubarahana, on inimesed otsinud võimalusi selliste esemete tarnimise standardiseerimiseks ja kaubanduslepingute sõlmimiseks, et muuta kaubandust sujuvamaks ja prognoositavamaks.

Kaubaraha ja kaubaturud on arvatavasti alguse saanud Sumerist, kus kaubanduses kasutati lamba- või kitsekujulisi väikesi küpsetatud savimärke. Need olid suletud savinõusse, kuhu oli suletud teatav arv selliseid märke, mille välisküljele oli kirjutatud see arv, ja kujutasid endast lubadust selle arvu tarnimiseks. See muutis need kaubarahaks - rohkem kui "I.O.U.", kuid vähem kui rahvusriigi või panga garantii. Siiski oli teada, et need sisaldasid ka lubadusi tarneaja ja -kuupäeva kohta - see muutis need tänapäeva futuurilepingute sarnaseks. Olenemata üksikasjadest oli võimalik kontrollida sees olevate žetoonide arvu ainult anuma raputamise või purustamise teel, mille puhul väljastpoolt kirjutatud arv või tingimused muutusid kahtluse alla. Lõpuks kadusid žetoonid, kuid lepingud jäid lamedatele tahvlitele. See kujutas endast esimest kaubaarvestuse süsteemi.

Kuid elusolendite kaubanduslikus staatuses on alati kahtlusi - lammaste või kitsede tervist või olemasolu oli raske kinnitada. Vabandused tarnimata jätmise kohta ei olnud tundmatud ja on säilinud sumeri kirju, milles kurdetakse haigete kitsede, juba karjatatud lammaste jne üle.

Kui müüja maine oli hea, võisid üksikud "toetajad" või "pankurid" otsustada võtta riski ja "klaarida" tehingut. Tähelepanek, et turuosaliste vahel on alati vaja usaldust, viis hiljem krediidirahani. Kuid kuni suhteliselt kaasaegse ajani olid side ja krediit primitiivsed.

Klassikalised tsivilisatsioonid rajasid keerulised globaalsed turud, kus kaubeldi kulla või hõbedaga vürtside, riide, puidu ja relvade vastu, millest enamikul olid kvaliteedi- ja ajakohasuse standardid. Arvestades paljusid ohte, mida kujutasid endast kliima, piraatlus, vargused ja sõjalise võimu kuritarvitamine kaubateede ääres asuvate kuningriikide valitsejate poolt, oli nende tsivilisatsioonide peamine eesmärk hoida turud avatuna ja kaubelda nende nappide kaupadega. Maine ja kliirens muutusid keskseteks muredeks ning riigid, kes suutsid nendega kõige tõhusamalt toime tulla, said väga võimsateks impeeriumideks, millele paljud rahvad usaldasid kaubanduse ja kaubavahetuse juhtimise ja vahendamise.

Tähtajalised lepingud

Kauba- ja futuurilepingud põhinevad niinimetatud "Forward"-lepingutel. Varem kasutati neid "forward"-lepinguid (lepingud osta praegu, maksta ja tarnida hiljem), et saada tooteid tootjalt tarbijale. Tavaliselt olid need ainult toiduainete ja põllumajandustoodete puhul. Forward-lepingud on arenenud ja standardiseeritud selliseks, mida me tänapäeval tunneme kui futuurlepinguid. Kuigi tänapäeval on need keerulisemad, kasutati varaseid "Forward" lepinguid näiteks 17. sajandi Jaapanis riisi puhul. Kaasaegsed "forward" ehk futuurilepingud algasid Chicagos 1840. aastatel, kui ilmusid raudteed. Chicago, mis asus kesksel kohal, kujunes kesklinna põllumeeste ja tootjate ning idaranniku tarbijakeskuste vaheliseks sõlmpunktiks.

Riskimaandamine

"Riskide maandamine", mis on põllumajandusühistute tavaline (ja mõnikord kohustuslik) tava, kindlustab kehva saagi vastu, ostes sama kauba futuurilepinguid. Kui ühistul on ilmastiku või putukate tõttu oluliselt vähem oma toodangut müüa, korvab ta selle kaotuse turgudel kasumiga, sest kogu saagi pakkumine on igal pool, kus samade tingimuste all kannatasid, puudulik.

Terved arengumaad võivad olla eriti haavatavad ja isegi nende valuuta kipub olema seotud nende konkreetsete toorainete hinnaga, kuni see riik suudab olla täielikult arenenud riik. Näiteks võib Kuuba nominaalselt fiat-raha olla seotud suhkru hinnaga, sest suhkru eest maksva kõva valuuta puudumine tähendab, et Kuubal endal on ühe peso kohta vähem väliskaupu. Tegelikult vajab Kuuba kaitset suhkru hinna languse vastu, kui ta soovib säilitada oma kodanike stabiilset elukvaliteeti.

Tarne- ja seisundigarantiid

Lisaks tuleb täpsustada tarnepäev, arveldusmeetod ja tarnepunkt. Tavaliselt peab kauplemine lõppema kaks (või rohkem) tööpäeva enne tarnepäeva, et saadetise marsruut (mis sojaubade puhul on 30 000 kilogrammi või 1 102 põldobu) saaks lõpule viia laeva või raudtee kaudu ja makse saab arveldada siis, kui leping saabub mis tahes tarnepunkti.

Standardiseerimine

Näiteks on USA sojaubade futuurid standardkvaliteediga, kui need on "GMO või GMO ja GMO-vaba nr. 2 kollase sojauba segu, mis on toodetud Indiana, Ohio ja Michigani päritolu USAs". (mitteseiratud, silos ladustatud)" ja tarnitava kvaliteediga, kui need on "GMO või GMO ja GMO-vaba nr. 2 kollase sojauba segu, mis on pärit Iowast, Illinoisi ja Wisconsinist ja toodetud USAs (mitteseiratud, silos ladustatud)". Pange tähele, et riikide vahel on tehtud vahet ja et nende staatus on selgelt märgitud kui "GMO" ("Genetiliselt muundatud organism"), mis muudab need enamiku "mahepõllumajanduslike" toiduainete ostjate jaoks vastuvõetamatuks.

Sarnased spetsifikatsioonid kehtivad ka apelsinimahla, kakao, suhkru, nisu, maisi, odra, sealiha, piima, sööda, puuviljade, köögiviljade, muude teraviljade, muude ubade, heina, muude loomade, liha, kodulindude, munade või mis tahes muu kauba suhtes, millega selliselt kaubeldakse.

Vahetatava tarne või garanteeritud tarne mõiste on alati mingil määral väljamõeldis. Kaubavahetus on nagu kaubavahetus mis tahes muu füüsilise toote või teenusega. Kaubalepingu võluvägi ei tee toote "ühikuid" täiesti ühetaoliseks ega vii seda ohutult ja õigeaegselt tarnepunkti.

Kaubaturgude reguleerimine

Puuvillaga, elektrikilovatt-tundidega, puidutükkidega, kaugminutitega, kunstnike teoste eest makstavate autoritasudega ning muude toodete ja teenustega on kaubeldud erineva ulatusega ja erineva eduga turgudel. Üks küsimus, mis tekitab selliste instrumentide loojate jaoks suuri raskusi, on ostja vastutus:

Kui toote või teenuse puhul ei ole võimalik tagada või kindlustada, et see on vaba vastutusest, mis põhineb sellel, kust see pärineb ja kuidas see turule jõudis, nt kilovatt peab turule jõudma ilma õigustatud väidetest, mis puudutavad söepõletusjaamade põhjustatud sudu surma, puit peab olema vaba väidetest, et see pärineb kaitstud metsadest, litsentsitasu peab olema vaba väidetest, mis puudutavad plagiaati või piraatlust, siis on müüjatel võimatu tagada ühtset tarnet.

Üldiselt peavad valitsused tagama ühise regulatiivse või kindlustusstandardi ja teatava vastutuse vabastamise või vähemalt kindlustusandjate toetuse, enne kui kaubaturul saab alustada kauplemist. See on peamine vaidluste allikas näiteks energiaturul, kus eri liiki energiatootmise soovitavus on väga erinev. Mõnel turul, näiteks Kanadas Torontos, on uuringud näidanud, et kliendid maksaksid 10-15% rohkem energia eest, mis ei ole pärit söest või tuumaenergiast, vaid üksnes taastuvatest energiaallikatest, näiteks tuulest.

Lepingute, tingimuste ja tuletisinstrumentide paljusus

Kui aga on kaks või enam riski- või kvaliteedistandardit, nagu tundub olevat elektri või sojaubade puhul, on suhteliselt lihtne sõlmida kaks erinevat lepingut, et kaubelda eraldi rohkem ja vähem soovitava tarnitava tootega. Kui tarbijate heakskiitmise ja vastutuse probleemid on võimalik lahendada, saab toote muuta vahetatavaks ja alustada kauplemist selliste ühikutega.

Kuna tööstus- ja tarbijaturgude üksikasjalikud probleemid on väga erinevad, siis on ka lepingud väga erinevad ja "klassid" kipuvad riigiti märkimisväärselt erinema. Välja on kujunenud arvukalt erinevaid lepinguüksusi, tingimusi ja futuurlepinguid, mis on kombineeritud äärmiselt keerukaks finantsinstrumentide valikuks.

Need on rohkem kui üks-ühele antud kaubatüübi ühikute esindused ja kujutavad endast rohkem kui lihtsaid futuurilepinguid tulevaste tarnete kohta. Need teenivad erinevaid eesmärke alates lihtsast hasartmängust kuni hinnakindlustuseni.

Futuurilepingute aluseks ei ole enam ainult kaubad.

Nafta ja fiat

Tuginedes toiduainete ja väärismetallide jaoks loodud infrastruktuurile ning krediidi- ja arveldusvõrgustikele, on paljud sellised turud 20. sajandi lõpus järsult kasvanud. Nafta oli esimene nii laialdaselt kaubeldav energiaallikas ja naftaturgude kõikumised pakuvad erilist poliitilist huvi.

Mõned kaubaturgude spekulatsioonid on otseselt seotud teatud riikide stabiilsusega, nt Pärsia lahe sõja ajal spekuleerimine Saddam Husseini režiimi püsimajäämisega Iraagis. Samasugused poliitilise stabiilsuse mured on aeg-ajalt nafta hinda mõjutanud. Mõned väidavad, et tegemist ei ole niivõrd kaubaturuga, vaid pigem mõrvaturuga, kus spekuleeritakse Saddami või teiste juhtide, kelle isiklikud otsused võivad põhjustada nafta pakkumise kõikumist sõjalise tegevuse tõttu, püsimajäämise (või mitte) peale.

Naftaturg on siiski erand. Enamik turge ei ole niivõrd seotud ebastabiilsete piirkondade poliitikaga - isegi maagaas kipub olema stabiilsem, kuna sellega ei kaubelda nii ulatuslikult üle ookeani tankerite kaudu.

Kaubaturud ja protektsionism

Arengumaad (demokraatlikud või mitte) on sunnitud oma valuutat karmistama, aktsepteerima Rahvusvahelise Valuutafondi reegleid, liituma WTOga ja alluma ulatuslikule reformirežiimile, mis kujutab endast "kaitset" isolatsiooni vastu. Hiina ühinemine WTOga tähendas lõppu tõeliselt isoleeritud riikidele, kes haldavad oma valuutat ja asju täielikult ise. Vajadus stabiilse valuuta ja prognoositava arveldamise ning eeskirjadel põhineva kaubandusvaidluste lahendamise järele on viinud ülemaailmse kaubandushegemooniani - paljud riigid "kindlustavad" end globaalselt üksteise eeldatava "protektsionismi" vastu, kui nad ei peaks WTOga ühinema.

Siiski on märke, et see režiim ei ole kaugeltki täiuslik. USA kaubandussanktsioonid Kanada okaspuupuidu (NAFTA raames) ja välismaise terase (välja arvatud NAFTA partnerid Kanada ja Mehhiko) vastu 2002. aastal tähistasid poliitika muutumist karmima režiimi suunas, mida võib-olla ajendavad rohkem poliitilised probleemid - töökohad, tööstuspoliitika, isegi jätkusuutlik metsandus ja metsaraie.

Mittekonventsionaalsed kaubad

Looduse tooraine väljundid

Kaubamõtlemine kogeb otsesemat elavnemist tänu "looduskapitali" teoreetikutele, kelle tooted on mõnede majandusteadlaste arvates ainsad tõelised kaubad - õhk, vesi ja kalorid, mida me tarbime, on enamasti vahetatavad, kui nad on saastevabad või haigusteta. See, kas me soovime neid asju pidada kaubeldavateks kaupadeks, mitte sünniõigusteks, on paljudes riikides olnud suur vaidluse allikas.

Enamik keskkonnaökonoomika liikidest peab nende mõõtmisele üleminekut vältimatuks, väites, et poliitilise majanduse ümberkujundamine, et võtta arvesse eelkõige nende põhiliste kaupade voogusid, aitab vältida igasugust sõjalist fiatit, välja arvatud "looduskapitali" enda kaitsmiseks, ning krediidiväärtuse rangemini aluseks võtmine bioloogilise mitmekesisuse säilitamise kohustuse alusel ühtlustab ökoregioonide, ühiskondade ja üksikisikute pikaajalisi huve. Nad otsivad suhteliselt konservatiivseid säästva arengu skeeme, mis oleksid sobivad heaolu mõõtmiseks pika aja jooksul, tavaliselt "seitse põlvkonda", kooskõlas indiaanlaste mõtteviisiga.

Ilmaga kauplemine

See ei ole siiski ainus viis, kuidas kaubanduslik mõtlemine mõjutab ökoloogide mõtlemist. Kaitsmine sai alguse kui võimalus pääseda looduslike tingimuste tekitatud kahju tagajärgedest. See on arenenud mitte ainult omavaheliste tagatiste süsteemiks, vaid ka süsteemiks, kus kaudselt kaubeldakse tegelike ilmastikukahjudega, kasutades "ilmastikust tulenevaid tuletisinstrumente". Tasu eest vabastab see ostja järgmist tüüpi muredest:

"Kas külmumine kahjustab Brasiilia kohvisaaki? Kas USA maisivööndis tuleb põud? Milline on tõenäosus, et meil tuleb külm talv, mis tõstab maagaasi hindu ja tekitab Florida apelsinipiirkondades hävingut? Milline on El Niño staatus?"

Heitkogustega kauplemine

Ilmakaubandus on vaid üks näide "negatiivsetest kaupadest", mille ühikud esindavad pigem kahju kui kasu.

"Majandus on kolm viiendikku ökoloogiast" väidab Mike Nickerson, üks paljudest majandusteoreetikutest, kes leiab, et looduse tootmis- ja jäätmekäitlusteenused on halvasti arvestatud. Üks võimalus looduse jäätmekäitlusvõimsuse õiglaseks jaotamiseks on "cap and trade" turustruktuur, mida kasutatakse USAs mürgiste heitmete, nt SO2 heitkoguste õigustega kauplemiseks. See on tegelikult "negatiivne kaup", õigus midagi ära visata.

Sellel turul mõõdetakse atmosfääri võimet absorbeerida teatud koguseid saasteaineid, jagatakse need ühikuteks ja kaubeldakse erinevate turuosaliste vahel. Need, kes eraldavad rohkem SO2, peavad maksma neile, kes eraldavad vähem. Selliste skeemide kriitikud väidavad, et lubamatuid või reguleerimata heitkoguseid esineb endiselt ning et nn vanaduspõlve skeemid lubavad sageli suurematel saastajatel, näiteks riigiasutuste või vaesematel riikidel, laiendada heitkoguseid ja võtta töökohti, samas kui SO2 toodang hõljub endiselt üle piiri ja põhjustab surma.

Tegelikkuses on poliitiline surve enamiku sellistest muredest ületanud ja on küsitav, kas see võime sõltub USA mõjuvõimust: Kyoto protokolliga loodi sarnane turg ülemaailmsete kasvuhoonegaaside heitkoguste jaoks ilma USA toetuseta.

Ühendus kui kaup?

See toob esile ühe peamise probleemi, mis on ülemaailmsetel kaubaturgudel nii positiivses kui ka negatiivses suunas. Kogukond peab kuidagi uskuma, et kaubavahend on reaalne, jõustatav ja tasub selle eest maksta.

Väga oluline osa globaliseerumisvastasest liikumisest on vastu valuuta, rahvusliku suveräänsuse ja traditsiooniliste kultuuride kaubaks muutmisele. Võime võlga tagasi maksta, nagu praeguses ülemaailmses laenuraharežiimis, mille aluseks on Rahvusvaheliste Arvelduste Pank, ei vasta nende arvates mõõdetavale kasule inimeste heaolule kogu maailmas. Nad otsivad õiglasemat viisi, kuidas ühiskonnad saaksid ülemaailmsetel turgudel konkureerida, mis ei nõuaks looduskapitali ümberkujundamist loodusvaradeks ega inimkapitali kolimist arenenud riikidesse töö leidmiseks.

Mõned roheliste majandusteadlaste majandussüsteemid asendaksid "kuldstandardi" "bioloogilise mitmekesisuse standardiga". Jääb üle oodata, kas sellistel kavadel on muud väärtust kui poliitiline viis juhtida tähelepanu sellele, kuidas kapitalism ise suhtleb eluga.

Kas inimelu on kaup?

Kuigi klassikaline, neoklassikaline ja marksistlik lähenemine majandusteadusele kaldub tööjõudu erinevalt käsitlema, on neid ühendanud looduse kui ressursi käsitlemine.

Rohelised majandusteadlased ja konservatiivsemad keskkonnamajandusteadlased väidavad, et mitte ainult looduslikku ökoloogiat, vaid ka inimese elu käsitletakse globaalsetel turgudel kaubana. Hea näide on IPCC arvutused, mida tsiteerib Global Commons Institute ja mille kohaselt on inimelu väärtus arenenud riikides "15 korda kõrgem" kui arengumaades, tuginedes üksnes suutlikkusele maksta kliimamuutuste vältimise eest.

Kas vaba aeg on kaup?

Nõustudes selle tulemusega, väidavad mõned, et mõlema hinna kehtestamine on kõige mõistlikum viis, kuidas optimeerida ja suurendada seda väärtust võrreldes teiste kaupade või teenustega. See on viinud heaolu mõõtmise püüdlusteni, et määrata kaubanduslik "elu väärtus", ning looduskapitalismi teooriani - rohelise ja neoklassikalise lähenemise sulamini -, mis keskendub prognoositavalt energia- ja materjalitõhususele, st sellele, et kasutada palju vähem mis tahes kaubasisendit, et saavutada tulemuseks sama teenuseväljund.

India majandusteadlane Amartya Sen, rakendades seda mõtteviisi inimese vabadusele, väitis oma 1999. aasta raamatus "Areng kui vabadus", et inimese vaba aeg on ainus tõeline teenus ja et säästev areng on kõige paremini määratletud kui inimese aja vabastamine. Sen võitis 1999. aastal Rootsi Panga majandusteaduste auhinna Alfred Nobeli mälestuseks (mida mõnikord ekslikult nimetatakse "Nobeli majandusauhinnaks") ja tugines oma raamatus Maailmapangas peetud kutsutud loengutele.

Seotud leheküljed

• Valuutaturg
• Aktsiaturg