Vana-Kreeka maadlus

Taust

Kreeka maadlust tunti vanasti kui orthe pale ("püsti (või püsti) maadlus"). Legendi kohaselt leiutas Ateena Theseus maadluse. Maadleja eesmärk (eesmärk) oli visata vastane seisvast asendist maasse. Hoiakud piirdusid ülakehaga ja vastase maasse surumine oli tundmatu. Maadlus maas oli lubatud ainult kreeklastele tuntud spordialadel kato pale ("maadlus maas") ja pankratioon.

Punkti saadi kukkumise eest. Langemine toimus siis, kui maadleja selg või õlad puudutasid maad. Matši võitmiseks oli vaja kolm punkti. Maadlus oli vähem karm kui pankratsioon ja nõudis vähem ruumi. Seetõttu oli see Kreeka sportlaste seas kõige populaarsem spordiala. See oli viievõistluse üks võistlus (ja võis olla otsustavaks võistluseks), kuid oli ka eraldi võistlus, kus kasutati samu võtteid. Kreeka kirjanduses, eriti luules, mainiti maadlust korduvalt.

2. sajandist pKr pärit papüürusena säilinud maadlusjuhend näitab, et kreeklased olid tuttavad pealukkude, liigeslukkude, õlgade hoidmise ja muude tänapäeva maadlejate poolt kasutatavate tehnikatega. Kuna matšidel ei olnud ajalisi piiranguid, lõppesid mõned neist viikidega. Maadleja võis alluda kägistamise alla ja "välja astuda". Mõnikord tapeti maadlejaid võistluse käigus, kuid nende vastaseid ei peetud kunagi vastutavaks tapmise eest.

Theseus (keskel) leiutas maadluse

Palaestra

Maadlust õpetati ja harjutati hoones, mida nimetati palatestra. Selliseid maadluskoole oli kogu Kreekas palju. Esimesed palaestrad ehitati umbes 6. sajandil eKr. Need olid eraomandis, kuid 5. sajandil eKr hakati neid ehitama avaliku sektori kulul. Palaestraid ehitati kuni Rooma keisririigi ajastu lõpuni. Vana-Kreeka õpetlane Plutarchos kirjutab, et palaestras õpetati ja harrastati ainult maadlust ja pankratiooni. Poksi ja muid spordialasid õpetati ja harrastati gümnaasiumides.

Palaestra koosnes ruudukujulisest või ristkülikukujulisest õuest, mis oli avatud taevasse. Seda õue kasutati treenimiseks ja harjutamiseks. Õue oli ümbritsetud kolonnaadidega. Vihmase ilmaga harjutati kolonnaadide all maadlust ja pankratiooni. Kolonnaadidega külgnevaid ruume kasutati loengute pidamiseks, suplemiseks, riietumiseks ja lahti riietumiseks, mängimiseks, seltskondlikuks koosviibimiseks ning varustuse ja oliiviõli hoidmiseks. Homoseks oli palatooriumis laialt levinud, hoolimata ametlikest püüdlustest seda piirata.

Kolonnaad Olümpia paleestris

Alastus

Kreeka sportlased olid antiikmaailma vähesed sportlased, kes harjutasid ja võistlesid alasti. Homerose Iliase maadlejad kandsid lülikondi, kuid varsti pärast Homerose ajastut hakkasid kreeka sportlased end paljaks riietama. Ei ole teada, miks. Pausanias ütleb, et sportlased tahtsid jäljendada Orsippos Megara jooksjat, kes võitis 720 eKr Olümpias jalavõistluse, kui oli kaotanud oma lüliriide. Dionysios Halikarnassose ja Thukydidese järgi oli see komme spartalaste päralt.

Teised legendid räägivad, et üks jooksja komistas oma lüliriietes ja ametnikud keelasid selle kui ebaturvalise. Mõned räägivad, et sportlased riisusid end, et tõestada, et nad on mehed, või et nad oskasid alasti paremini joosta. On esitatud ka muid põhjusi: sportlased riisusid end erootilistel põhjustel või kultuslikel põhjustel või hea õnne nimel või demokraatliku võrdsustajana. Mõned ütlevad, et nad riisusid, sest nad olid uhked oma lihaseliste kehade ja päevituse üle.

Kreeklased nimetasid peenist "koeraks". Sportlased kasutasid mõnikord nööri, mida nimetati "koerarihmaks", et siduda peenise eesnahk ära. Ei ole teada, kas sellel taval oli seksuaalne või esteetiline tähendus. Tundub, et tegemist oli isikliku eelistuse küsimusega. Eesnaha sidumine on mõnikord teemaks vaasimaalides.

Maadlejad mündil umbes 400 eKr.

Maadleja varustus

Kreeka maadleja kandis paleestrasse kolm eset: õlikolbi, kaabitsat ja käsna. Õlikolb (aryballos) oli laia huulte ja kitsa suuga keraamiline anum, milles hoiti maadleja igapäevane kogus oliiviõli. Need anumad olid väga erineva kujuga. Mõned neist olid kujundatud lindude, loomade või inimese kehaosade, näiteks pea, jala või peenise kujuga. Enamik neist olid lihtsalt kerakujulised, millel ei olnud aluspõhja.

Kaapur (strigil või stlengis) oli kumerate teradega tööriist. See oli valmistatud pronksist, hõbedast, klaasist või rauast. Seda kasutati sportlase kehalt kogunenud oliiviõli ja higi (gloios) maha kraapimiseks. Gloios'i müüdi selle väidetava meditsiinilise väärtuse tõttu. Seda kasutati liigesepõletike, vulva ja päraku põletike, suguelundite tüügaste ja süüfilise kahjustuse, lihastõmbluste ja valude raviks. Kui higi ja õli oli eemaldatud, suplesid maadlejad käsna (spongos) abil.

Sportlane (keskel) hoiab käes kaabitsat ja õlikolbi. Hauakivi (stele), 410-400 eKr.

Ettevalmistus

Raskejõustiklased - maadlejad, pankratiitrid ja poksijad - jagasid samu hooneid, tegid samu harjutusi, kasutasid samu vahendeid (poksikotte) ja järgisid samu kõrge valgusisaldusega lihatoite. Olümpia maadlejatele tehti kunagi kerge poksitreeningutena võistluseks ettevalmistustööd.

Maadlejad hõõrusid kõigepealt oma keha oliiviõliga, et hoida liiva oma pooridest eemal. Seejärel tolmutasid maadlejad end peenikese pulbriga. Mõnikord harjutas ta taktika õppimiseks koos partneriga, kuid enamasti maadlesid maadlejad lihtsalt maadlusega. Rütm oli oluline, nii et maadlejad harjutasid ja võistlesid flöödimuusika saatel. Erinevalt poksist ja pankratsioonist toimus maadlustreening täie hooga. Maadlejad hoidsid oma juukseid lühikeseks, et vastased ei saaks neist kinni haarata, või kandsid juukseid hoidvat peakatet.

Konkurents

Maadlejad moodustasid paarid loosi teel (kleroi). Need loosid olid umbes oa suurused ja tähistatud tähega. Iga tähe kohta oli kaks loosi. Loosid segati kannus. Iga maadleja tõmbas ühe loosi ja sai paariliseks selle maadleja, kes tõmbas sama tähe. Kui maadlejaid oli paaritu arv, märgiti viimane täht ainult ühele loosile. See maadleja, kes selle tõmbas, ei võistelnud esimeses voorus.

Kohtumine algas asendis, mida tuntakse kui "koos seismist" (süstas). Maadlejad kummardusid teineteise poole, kuni nende otsad puudutasid teineteist. Sellest asendist püüdis kumbki oma vastast maasse visata. Maadleja võis ettepoole pugeda, haarates vastase õlgadest või mähkides käed ümber vastase torso "karukallistuses". Esialgse võitluse ajal võivad mõlemad vältida tihedat kontakti, kusjuures kumbki püüab haarata oma vastase jalgu või käsi. Lõpuks leiab üks neist vajaliku haarde, et vastast visata. Võitleja võis püüda haarata vastase kätest, randmetest või käsivartest ja visata teda äkilise väänamisega (akrocheirismos) või tulla lähedale ja saada kehast kinni.

Matš oli jagatud osadeks, mis olid tähistatud "kukkumistega". Maadlejad astusid pärast kukkumist ilma vaheajata (pausi) uuesti üles. Sporditeadlased ja ajaloolased ei ole kindlad selles, mis täpselt on kukkumine. Nad on siiski ühel meelel, et see hõlmas vähemalt õlgade või selja puudutamist maaga. Kolm kukkumist tähendas võitu ja matš oli lõppenud.

Hopliidid kerakujulisel aryballosel. Gümnaasiumistseenides ilmuvad aryballosid sageli väikese rihma abil sportlase randme küljes rippuvatena. Need olid ka populaarne hauakaunistus ja oleksid sobinud kangelaste pühakojas pühitsemiseks (Payne 1931, 290E).

Reeglid ja valdused

Raamatus "Combat Sports in the Ancient World" toob Michael Poliakoff välja, et kreeka maadlus oli jõhker spordiala ja talus karmi taktikat. See oli vähem jõhker kui kaks teist võitlussporti - pankratioon ja poks -, kuid kuigi löömine oli keelatud ja sõrmemurdmine lõpuks ebaseaduslik, olid mõned jäsemeid ähvardavad liigutused, kaelakinnitused ja kägistused lubatud. Maadlust peeti käsitööspordiks, sest selles kasutati palju hoobasid ja haaranguid. See oli spordiala, mis pani proovile "võitluslikud voorused: kavalus, julgus, julgus, enesekindlus ja püsivus", kirjutab Poliakoff, ning kreeklased "eeldasid, et vilunud ja haritud mees harrastab ja naudib maadlust täiskasvanuna".

Maadleja eesmärk (eesmärk) oli oma vastase kukutamine. Seljaga või õlgadega maasse puutumine oli kukkumine. Maadluses ei olnud määratletud ruumi, näiteks rõngast või ringist, ja ajalist piirangut ei olnud. Hoiakud piirdusid ülakehaga ja jalaga komistamine oli lubatud.

Kreeka maadluses ei olnud kaalukategooriaid; selles spordialas domineerisid suured ja tugevad. Need mehed ja poisid võisid võita väiksemat, kuid osavamat vastast lihtsalt oma suuruse tõttu. Ametlikul võistlusel oli võitmiseks vaja kolme kukkumist. Ühe matši jooksul oli võimalik teha viis võitlust. Antiikvõimlejad ei andnud kunagi punkte eduka taktika eest, nagu tänapäeva maadluses, ning "kinnipanemine" või vastase maas hoidmine oli tundmatu. Lubatud oli vastase kägistamine või lämmatamine, et sundida teda kaotust tunnistama (tunnistama).

Vastase hoidmine käes, millest ta ei saanud põgeneda, oli samuti kukkumine, nagu ka mehe sirutamine täies pikkuses maas. Maadleja võis langeda ühele põlvele, kuid see oli riskantne. Kui kaks maadlejat kukkusid koos maale, oli mõnikord raske kindlaks teha, mis täpselt juhtus, ja tekkisid vaidlused. Vastase viskamine skammast (maadluspuurist) välja ei olnud kukkumine, kuid loeti siiski võiduks.

Kolm klassikalist liigutust kreeka maadluses olid "lendav tamba", "keha kinnipidamine" ja väljamõeldud jalgadega reisimine. Lendava tamba puhul haaras maadleja oma vastase käest kinni, viskas ta üle õla ja saatis ta selili maasse. Kehakinnituses haaras maadleja oma vastast vöökohast, tõstis ta õhku, keeras teda ümber ja kukutas ta peaga ettepoole maapinnale. Keerukad jalalöögid saadaksid maadleja maapinnale, kuid vanakooli maadlejad, kes toetusid puhtale jõule, põlgasid väljamõeldud jalalöögid. Löömine, löömine ja pehmete kehapiirkondade torkimine ei olnud lubatud. Punkt anti, kui maadleja andis allaandmise tõttu allaandmise tõttu punkti. Võistlus võis kesta viis vooru.

Maadlus ja antiikolümpiamängud

Maadlus oli üks antiikolümpiamängude võistlus. See lisati olümpiaprogrammi 708. aastal eKr. See oli esimene olümpiamängudele lisatud võistlus, mis ei olnud jooksuvõistlus. Poiste maadlus lisati olümpiakavva 632. aastal eKr. Maadlejad palvetasid Heraklesele jõudu ja Hermesele kiirust. Maadlusvõistlused toimusid staadionil, mitte Olümpia Palaestra's.

Olümpiafestivali neljandal päeval toimusid maadlus, poks ja pankratioon (kontaktsport). Kreeka maadluses ei olnud kaalukategooriaid. Kuusteist olümpiamängijat olid ühe tunnistaja sõnul raskekaalulised, kelle lihased olid "kivikliblikate suurused". Fännid andsid maadlejatele nende füüsisele sobivaid hüüdnimesid, näiteks "karu" või "lõvi".

Antiikne treener Philostratus arvas, et maadleja jaoks on oluline ühtlane temperament ja hea füüsis. Talle meeldis sirge seljaga maadleja, kellel oli tugev, väljapoole pööratud reie, ja ta kirjutas, et "kitsad tagumikud on nõrgad, paksud aeglased, kuid hästi vormistatud tagumikud on kõigele abiks".

Leontiskos oli maadluse olümpiavõitja aastatel 456 ja 452 eKr. Kuigi 6. sajandil eKr kehtestati reeglid vastase sõrmede murdmise vastu, võitis Leontiskos just seda taktikat kasutades. Krotoni Milo oli teine olümpiakangelane - ainus maadleja, kes on võitnud viis olümpiavõitu. Kuuendal katsel sai ta neljakümneaastaselt lüüa. Olümpiamaadleja Polydamas sai surma, kui ta püüdis maavärina ajal koopa katust püsti hoida.

Maadlejaid kiideti nende füüsilise ilu eest. Aegina Theognetose mälestusmärgi kiri on järgmine: