Kummitusi ja kummituslaadseid olendeid on kujutatud ilukirjanduses erinevalt, sealhulgas Brian McNaughtoni tumeda fantaasia sarjas, lühijuttudes, Michael Slade'i romaanis "Ghoul", Larry Niveni "Ringworldi" sarjas, J. K. Rowlingi Harry Potteri sarjas, Narnia kroonikates, Caitlín R. Kiernani teostes, Laurell K. Hamiltoni Anita Blake'i sarjas ja Jim Butcheri "Dresden Files" sarjas.
Kirjandus
Morlockid on H. G. Wellsi 1895. aasta romaani "Ajamasin" jaoks loodud väljamõeldud kannibalistlike kummituste liik. Morlockid, nagu ka teine inimeste oletatav haru, Eloi, eksisteerivad "Ajamasinas" tulevikumaailmas aastal 802 701 pKr.
Bram Stokeri 1897. aasta romaanis "Dracula" on tegelane, kes käitub paljuski nagu ghoul. Selle tegelase nimi on Renfield. Vampiiri mõju all muutub Renfield tema vabatahtlikuks orjaks. Tal tekib iha süüa elusolendeid, lootuses saada nende elujõudu enda jaoks. Pärast seda, kui ta on paigutatud varjupaika, kaalub ta inimese söömist, kuid leiab, et ta suudab püüda ja süüa ainult kärbseid, ämblikke ja aeg-ajalt lindu.
H. P. Lovecrafti ilukirjanduses on kummitus öise rassi liige, kes elab maa all. Mõned kummitused olid kunagi inimesed, kuid inimeste surnukehade toitumine ja võib-olla ka korralike kummituste eestkoste muutsid nad kohutavateks metsikuteks humanoidideks. Lovecrafti esimeses ghoulilugudes, novellis "Pickmani mudel" (1927), on nad sõnulseletamatult kohutavad koletised; tema varasemas novellis "Tundmatu Kadathi uneküsimus" (1926) on ghoulid aga mõnevõrra vähem häirivad, kohati isegi koomilised ning peategelase suhtes nii abivalmid kui ka lojaalsed. Richard Upton Pickman, tähelepanuväärne Bostoni maalikunstnik, kes kadus salapäraselt "Pickmani mudelis", esineb "Dream-Questis" ise kummitusena. Sarnased teemad esinevad ka raamatutes "Varjuv hirm" (1922) ja "Rotid seintes" (1924). Mõlemas loos väidetakse, et maa all elavad degeneratiivsete, kannibaalide või roojasööjate inimeste klannid.
Kaasaegses ja kaasaegses ilukirjanduses aetakse ghoulid sageli segamini muud tüüpi surnumatustega, tavaliselt zombide mõttetute variantidega. Kuigi kaasaegne ilukirjandus (pärast 1954. aastat), eriti 1954. aasta teos "Ma olen legend", viitab sellele, et viimatinimetatud olendid jagavad kummitustega kannibalistlikke harjumusi, usutakse siiski üldiselt, et vampiirid ja zombid eelistavad elusat saaki.
Frank Herberti Düünisarjas on Ghola surnud inimene, kes on Tleilaxu salajase, peaaegu ebaseadusliku tehnoloogia abil ellu äratatud. Traditsiooniliselt võetakse Gholalt mälestused tema eelmisest elust ja õpetatakse talle uusi oskusi. Tleilaxu müüvad Ghola'd sageli aadlikele teenriteks ja teenijateks. Arvestades nende väga ebausklikku olemust, on fremenid gholade suhtes umbusklikud, hoolimata elavate surnute potentsiaalsest kasulikkusest. Ebaselgus selle üle, kas ghola meeles on veel varjatud mälestused "vanast minast" või mitte, on kogu loo vältel pikalt kestnud arutelu. On oletatud, et mõiste ghola pärineb araabia keelest, nagu ka teised terminid Dune'i sarjas.
Filmid ja televisioon
Ehkki kummitusi on kujutatud paljudes filmikunstnikega, oli esimene suurem film selle teema kohta 1933. aastal Briti film "The Ghoul". Näitleja Boris Karloff mängib surevat egiptoloogi, kes omab okultset kalliskivi, mida tuntakse kui "Igavene valgus" ja mis tema arvates annab talle surematuse, kui ta sellega koos maetakse ja ta seeläbi suudab seda surmajärgsel ajal Anubisele esitada. Loomulikult tahaksid tema tülitsevad ihaldusväärsed pärijad ja kaaslased juveeli pigem endale jätta. Karloff lubab tõusta hauast ja maksta kätte kõigile, kes tema plaani segavad, ning ta peab oma lubadust, kui üks tema kolleegidest varastab pärast tema surma "Igavese valguse".
Veebilehel 1968George A. Romero filmis "Night of the Living Dead" kombineeriti taaselustatud laibad (zombid) ja kannibalistlikud koletised (ghoulid). Sellega lõi ta uued filmi koletised, mis on hirmsamad kui kumbki neist kahest eraldi. Filmis kasutati tegelikult terminit "ghoul". Termin zombid tuli hiljem, pärast filmi ilmumist. Romero ei olnud neist kunagi niimoodi mõelnud; ta ütles, et mõtles Kariibi mere olendite peale, kui kuulis sõna "zombid".
1976. aasta Türgi film "Piimavennad" (originaallugu H. Rahmi Gurpinari "Ghoul") on türgi komöödia. Siin on ghoul ekstra võimsusega koletis. Ghoul on koletis, mida vanasti kasutati väikeste laste hirmutamiseks, nii et siin kasutatakse ghoulit mitte ainult väikeste laste, vaid ka suurte inimeste hirmutamiseks.
1975. aasta briti filmis "The Ghoul" (mis ei ole seotud Karloffi filmiga) mängib Peter Cushing kirikust välja heidetud misjonäri, kelle pojal on Indias reisides tekkinud inimliha maitse. Kuna poja vaim ja keha degenereeruvad, laseb Cushing mitu noort inimest ära saata ja valmistada toiduks oma järeltulijale, keda ta hoiab pööningul lukus.
1975. aasta antoloogiafilmis "Koletiste klubi" oli stseen, kus kummituste külla satub ettevaatamatu reisija (Stuart Whitman), kes ühe poolinimese tüdruku abiga ajutiselt olenditest põgeneb, kuid ta püütakse tagasi, kui selgub, et kummitused on meie tavalises inimeste maailmas asunud esindajad.
Anime- ja mangasarjas Hellsing on ghoulid zombilaadsed olendid, mis tekivad siis, kui "kiibistatud" (tehnoloogiline) vampiir imeb ohvri surnuks või mangas, kui vampiir imeb verd kellegi, kes ei ole neitsi. Kui neid surmavalt haavata, lagunevad nad koheselt tolmuks. Nad on neid hammustava vampiiri kontrolli all, söövad inimliha ja on piisavalt intelligentsed, et kasutada tulirelvi. Ei ole harvad juhud, kui vampiir teeb rünnakuks või kaitseks väikese armee ghoulisid.
"The Ghoul" on Clevelandi piirkonna õudustelevisiooni saatejuht Ron Sweedi lavanimi.
Batmani koomiksitel põhinev frantsiis, sealhulgas 2005 filmis "Batman Begins" on antagonist nimega Rā's al-Ghūl, kelle nimi tuleneb tähtkuju Perseuse tähtkujus asuva Algoli algupärasest araabia nimest, mis tähendab "koletise (st Medusa) pea".
