Angas Downs — Imaṉpa põlisrahvaste kaitseala Põhja‑Territooriumil
Avasta Angas Downs — Imaṉpa põlisrahvaste kaitseala Põhja‑Territooriumil: kultuurilised pühapaigad, unikaalne loodus, traditsioonid ja liike taastav kohaliku kogukonna juhtimine.
Angas Downs Indigenous Protected Area on kaitseala Austraalias Põhja-Territooriumi lõunaosas. See hõlmab ligikaudu 320 500 hektarit (3 205 km2) karjamaad, mis kuulub põlisrahvaste kogukonnale Imaṉpa. Asukoht on Luritja maantee ääres, umbes 135 km Uluṟu-Kata Tjuṯa rahvuspargist ida pool ja ligikaudu 100 km Kings Canyonist kagus. Piirid kulgevad ida poole Mount Ebenezeri jaama juurde ja läände Curtin Springsi jaama. Kinnistu muudeti 10. juunil 2009 põlisrahvaste kaitsealaks ning see kuulub Austraalia riikliku kaitsealade süsteemi.
Asustus ja kultuuriline tähendus
Angas Downs asub lõunapoolse Luritja ja põhjapoolse Yankunytjatjara inimeste kodumaal. Need rahvad nimetatakse ka Matutjara inimrühmadeks ning nende keelekeskkond on sageli kahe keele segunemine ja omavaheline mõjutamine. Imaṉpas elavad nii luritja, jankunytjatjara kui ka pitjantjatjara rahva liikmed. Kinnistul on mitmeid olulisi kultuuripaiku, sealhulgas laulurajad ja pühapaigad), mis on põlisrahvaste perede Tjukurpa (lodu, maailmade loomise lood ja reeglistik) jaoks eriti tähtsad.
Mitmed piirkonnas elavad loomad ja taimed on seotud esivanemate totemitega ning need totemid aitavad kujundada inimeste identiteeti, sugulussuhteid ja põlvnemist. Paljud liigid on kohalikele olnud tuhandeid aastaid olulised toiduallikad ning mängivad jätkuvalt suurt rolli kultuuripraktikates ja igapäevaelus.
Loodus, ohud ja taastamine
Varasemad maaharimisviisid, karjatamine ja muud inimesedelt tulenevad surve allikad on kahjustanud Angas Downsi ökosüsteemi ning mitmed kohalikud liigid on kadunud või muutunud haruldasemaks. Jahiloomad ja paljud söödavad taimed on nüüd vähem levinud. Probleeme tekitavad invasiivsed ja võõrliigid: metsloomad ja suured vabadulised imetajad (näiteks kaamelid ja hobused)) ning mitmetes kohtades levinud umbrohtud.
Ohte ja taastamistööde tegevusi võib kokku võtta järgmiselt:
- loomastiku ja taimkatte taastamine ning ohustatud liikide seire;
- võõrliikide kontroll ja eemaldamine (feral animal control, weed management);
- põlengute juhtimine ja traditsiooniliste tulepäringute taaselustamine, et säilitada tervislikku maastiku dünaamikat;
- pühapaikade ning lauluradade kaitse ja hooldus koos põlisrahvaste kultuuriteadmiste säilitamisega;
- koolitus ja tööhõive kohalikele rühmadele rangeri‑ ja taastamistöödel.
Keskmaa Nõukogu juhib Imanpa metsavahiprogrammi, mille rühmad tegelevad tavaliselt invasiivsete liikide kontrolli, maaparanduse, bioloogilise mitmekesisuse seire ja kultuuripärandi kaitsega. Metsavahid (rangerid) töötavad tihedas koostöös kohalike peredega, et ühendada traditsioonilisi teadmisi kaasaegsete kaitsemeetoditega ning luua kestvaid lahendusi maa ja elustiku taastamiseks.
Angas Downsi näide rõhutab, kuidas põlisrahvaste juhtimisel ja koostööl riigi‑ ning kohalike organisatsioonidega on võimalik kaitsta nii looduslikke kui ka kultuurilisi väärtusi. Kuigi tegevused on toonud parandusi, seisavad piirkond ja seal elavad kogukonnad jätkuvate väljakutsete ees — eelkõige invasiivsete liikide, muutuvate kliimatingimuste ja piiridevahelise koordineerimisega seonduvate küsimustega. Põlisrahvaste juhitud kaitsealad pakuvad aga tugevat platvormi pärandi hoidmiseks ja taastamiseks ning annavad kohalikele inimestele kontrolli oma maa ja tuleviku üle.
Ajalugu
Angas Downsi piirkond jääb lõunapoolsete luritja ja põhjapoolsete jankunytjatjara rahvaste traditsioonilisele kodumaale. Koos nimetatakse neid Matutjara rahvasteks ja nad räägivad murret, mis on nende kahe keele segu.
1920. aastate alguses tuli pioneer William Liddle sellesse piirkonda, et leida maad, kus ta saaks lambaid kasvatada. Ta jõudis Wollungasse, praeguse Angas Downsi põhjapoolses otsas asuvasse imbumispaika, ja leidis sealt vett. Edasi lõuna poole sõitis ta läbi Wollara Range'i murde, külastades teist veekogu selle koha lähedal, millest hiljem sai Angas Downsi esimene kodumaja. Lõuna poole liikudes leidis Liddle veel veevõtukohti Wilpiyas (Kernot Range'i lähedal) ja Curtin Springsis. Oodnadatta's ostis ta 1927. aastal 2000 lammast ja ajas neid põhja poole piki Finke Riverit ja seejärel lõuna poole Wollara Range'ile. 1930. aastal sai Liddle valitsuselt Wollara Range'i ümbruses asuva maaüksuse rendile. Ta nimetas oma kinnistu Angas Downsiks ja asus siia elama koos oma naise Maryga (aranda naine) ja nende lastega. Nad ehitasid oma talukoha Wollara Range'i mäeahelikule, mis sai siis tuntuks Liddle Hills'i nime all.
1945. aastal müüs William Angas Downsi kahele oma pojale, Arthurile ja Miltonile. Nad viisid talu praegusesse asukohta, kus on usaldusväärsem veeallikas. Samuti muutsid nad jaama kariloomad lammaste asemel veisteks. 1947. aastal rajas Williami teine poeg Harold Liddle oma jaama ida poole Mount Ebenezerisse. Arthur Liddle võttis 1956. aastal üle Miltoni osa Angas Downsist.
1962. aasta juulist oktoobrini viibis Frederick G. G. Rose Angas Downsis ja dokumenteeris kohalikke aborigeene ja nende eluviisi. Ta tundis suurt huvi dokumenteerida, kuidas aborigeenide kultuuri mõjutas kokkupuude valge tsivilisatsiooniga. Ta talletas ka Liddle'i perekonna ja teiste Angas Downsis elavate aborigeenide perekondade genealoogia.
Imaṉpa aborigeenide kogukond moodustati Mount Ebenezeri lähedal 1978. aastal. Angas Downsis jätkasid Arthur Liddle ja tema pere 1980. ja 1990. aastatel karjakasvatust. Nagu paljudel karjakasvatusettevõtetel sel ajal, oli ka Angas Downsil raskusi rahaga. Lõpuks ostis kinnistu 2. mail 1994. aastal ära lähedalasuv Imaṉpa kogukond. Sellest ajast alates on see olnud Imanpa Development Association'i omanduses ja seda haldab nende ettevõte Lisanote Pty. Ltd. Angas Downs kuulutati 2009. aastal põlisrahva kaitsealaks. Kinnistul peetakse endiselt 300-400 veist, kes on piiratud 266 km2 suuruses ümbruskonnas kagus.
Paigutus
Kaitseala pindala on umbes 3205 km2 (1237 ruutmiili). Maa on enamasti tasane, kuid seal on kaks peamist mäeahelikku: Kernot Range edelas ja Wollara Range (või Liddle Hills) keskel. Vana kodutalu asub maaüksuse keskel, Wollara Range'i orus. Uus talu asub kaugemal lõunas, Luritja maantee ääres. See maantee kulgeb põhja-lõunasuunas läbi kinnistu keskosa. See kohtub Lasseteri maanteega kaitseala lõunapoolses otsas. Olulised leotuskohad kinnistul on Wollunga ja Yaua põhjas, Wallara kagus ja Wilpiya (ka Wilpia või Wilbia), mis asub Kernot Range'i kagupoolses otsas.
Torkav kurat elab laialt üle kogu kinnistu. Seda kasutatakse Angas Downsi maskotina ja see on ka pargi logol.
Bioloogiline mitmekesisus
Angas Downs sisaldab palju erinevaid taimi ja elupaigatüüpe, sealhulgas mulga metsad, kipsisügavikud, lubjakivitasandikud, spinifex, liivaluited, kõrbetammemetsad, alluviaalsed üleujutusalad ja kvartsiitmäed. Angas Downsis on registreeritud mitmeid kohalikke imetajate liike, sealhulgas ehidnasid, Ooldea dunnart, kultarr, punane känguru, idapoolne wallaroo, Gould's wattled bat, lesser long-eared bat, spinifex hopping mouse, sandy inland mouse ja dingos. Varem esines piirkonnas ka mala, kuid nüüd ei ole seda enam näha.
Kaitsealal on registreeritud üle 90 linnuliigi. Sageli esinevad emu, põõsasturbiin, põõsas-kirvits ja mulga papagoi, Major Mitchelli kakao, Austraalia rõngassaba, Bourke'i papagoi ja budgerigar.
Alates 2009. aastast on kaitsealal registreeritud üle 50 roomajate liigi. Nende hulka kuuluvad Simoselaps betholdi (Jani rihmamadu), Suta punctata (väike täpiline madu), Demansia psammophis (kollane piitsamadu), Tiliqua multifasciata (tsentraalne sinikeel), Ramphotyphlops endoterus (sisepime madu), Pygopus nigriceps (lääne kapuutsiga soomusjalg), Nephrurus laevissimus, Nephrurus levis levis, Morethia ruficauda ja Egernia inornata (kõrbemadu) jt.
Punane känguru Angas Downsil.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Angas Downsi põlisrahvaste kaitseala?
V: Angas Downs Indigenous Protected Area on Austraalias Põhja-Territooriumi lõunaosas asuv kaitseala. See koosneb 320 500 hektari (3 205 km2 ) suurusest karjamaa rendilepingust, mis kuulub põlisrahvaste kogukonnale Imaṉpa.
K: Kus asub Angas Downs?
V: Angas Downs asub Luritja maantee ääres, umbes 135 km Uluṟu-Kata Tjuṯa rahvuspargist ida pool ja Kings Canyonist 100 km kagus. See piirneb idas Mount Ebenezeri jaamaga ja läänes Curtin Springsi jaamaga.
K: Millal tehti see põlisrahva kaitsealaks?
V: Kinnistu muudeti põlisrahvaste kaitsealaks 10. juunil 2009 ja see on osa Austraalia riiklikust kaitsealade süsteemist.
K: Kes on Matutjara rahvas?
V: Matutjara rahvas koosneb lõunapoolsetest luritja ja põhjapoolsetest jankunytjatjara rahvastest, kes räägivad mõlema keele murret. Imaṉpas elavad inimesed on luritja, jankunytjatjara ja pitjantjatjara.
K: Millised on mõned olulised kohad Angas Downsis?
V: Kinnistul on mitmeid kohti (laulurajad ja pühapaigad), mis on põlisrahvaste perekondade Tjukurpa jaoks olulised. Mitmed kaitsealal elavad loomad kujutavad endast esivanemate totemeid, mis tuletavad meelde inimeste identiteeti, sugulust ja põlvnemist. Paljud taimed ja loomad on olnud kohalikele elanikele tuhandeid aastaid ka olulised toiduallikad.
K: Milliseid kahjustusi on Angas Downsis esinenud?
V: Varasemad maaharimisviisid ja muu surve kahjustasid Angas Downs'i, mille tulemusel kadusid paljud kohalikud liigid, samal ajal kui ulukiloomad ja söödavad taimed muutusid harvemaks. Metsloomad (kaamelid ja hobused) ning umbrohi on aja jooksul tekkinud kahjustuste tõttu muutunud suureks probleemiks.
Otsige