Vietnami ajalugu ulatub mitme tuhande aasta taha ja hõlmab nii kohalikke varasemaid kultuure kui ka tugevat Hiina mõjuala. Arheoloogilised leiud ja kohalikud legendid viitavad juba umbes 2700 aastat vanale pärandile (nt Đông Soni kultuur), kus kujunesid varased põllumajanduslikud kogukonnad ja vase- ning rauatöö oskused. Ajavahemikul pärast Kristuse sündi toimusid korduvad mässud ja iseseisvusliikumised (näiteks Trưngide ülestõusud), kuid loodetavasti püsiva iseseisvusena loetakse tavaliselt aastat 938, mil võimulise väejuhi võit laevastiku lahingus andis aluse autonoomsele dünastilisele valitsemisele (vt ka iseseisvuse, saavutamise tähendust).
Aastast 207 eKr kuni 938. aastani, mil Vietnam saavutas taas oma iseseisvuse, valitsesid Vietnami üle enamiku ajast otseselt Hiinas asuvad järjestikused dünastiaid. Hiina mõju väljendus administratiivsüsteemides, kirjanduses ja hariduses, kuid vietnami ühiskond säilitas oma identiteedi. Pärast 938. aastat tekkisid iseseisvuse perioodid, kus särasid kohalike dünastiate – näiteks Lý, Trần ja hiljem Nguyễn – valitsemisajad, mis arendasid riiki, laienesid lõuna suunas ja lõid püsivaid kultuurilisi ja poliitilisi struktuure. Selle aja jooksul tõrjus Vietnam nii hiinlasi kui ka mongolite kolm sissetungi aastatel 1255-1285 ning Keiser Trần Nhân Tông kasutas diplomaatilist ja sõjalist osavust, et säilitada rahu ja suveräänsust.
19. sajandi keskel ja lõpus muutus regiooni mõisteväli, kui lääneriikide kolonialism jõudis tugevasti mängu. Iseseisvusperiood lõppes ajutiselt 19. sajandi keskel ja lõpus, kui Prantsusmaa koloniseeris riigi (vt Prantsuse Indohiina) ning eemaldas märkimisväärse osa kohaliku eliidi poliitilisest võimest. Euroopa kolonialism mõjutas majandust, haridust ja maapoliitikat ning tekitas rahulolematust, mis kasvas 20. sajandi alguses iseseisvusliikumisteks.
Teise maailmasõja ajal okupeeris Vietnam ajutiselt ka keiserlik Jaapan, kes sundis Prantsuse kolonialivõimu ajutiselt taganema kuigi jättis osa administratsioonist kohapeale. Sõjajärgne periood tõi poliitilise võitluse: kommunistlik juhitud Rahvavabariik (Viet Minh) kuulutas välja iseseisvuse, kuid Prantsusmaa püüdis koloniaalvõimu taastada. See konflikt eskaleerus esimeseks Indohiina sõjaks, mis lõppes Prantsuse lüüasaamisega Dien Bien Phu lahingus ja Genfi konverentsi otsustega 1954. aastal – riik jagati ajutiselt kaheks ja lubati demokraatlikke valimisi taasiseseisvumiseks.
Genfi kokkulepete asemel süvenes aga lõhe ning eraldatus viis lõpuks laiemasse vägivallasse: see etapp tuntakse laialdaselt Vietnami sõjana. Sõjas jagunesid jõud nii ideoloogiliselt kui ka rahvusvaheliselt: Põhja poolt toetasid peamiselt Hiina Rahvavabariik ja Nõukogude Liit, samal ajal kui Lõuna pool püüdis oma positsioone kindlustada Ameerika Ühendriikide toel (lõunat). Konflikti iseloomustasid mässuline sissetung (Viet Cong), suured sõjalised operatsioonid ja tsiviilohvrite hulk; märgilisteks sündmusteks olid intensiivsed võitlused, 1968. aasta Tet'i üllatusrünnak ning lõpuks Ameerika vägede lahkumine ja rahvusvahelised läbirääkimised, mis viisid 1973. aasta Pariisi rahulepinguteni.
Pärast miljonite vietnamlaste surma lõppes sõda Saigoni langemisega põhja poolt 1975. aasta aprillis. Riik ühines ametlikult 1976. aastal Sotsialistlikuks Vietnami Vabariigiks (ühendatud Vietnam). Taasühinemise järel toimusid ulatuslikud poliitilised ja majanduslikud muudatused: osa poliitilistest vastastest saadeti ümberõppe- või vangistuslaagritesse, palju inimesi põgenes meritsi (nn "boat people") ning majanduslangus ja isolatsioon süvenesid. Vietnami suhted paljude lääneriikidega olid jahendatud, eriti pärast sõjalisi ja poliitilisi sekkumisi Kambodžas (Vietnami sissetung Kambodžasse 1978–1979) ning piiritülisid Hiinaga (1979. aasta lühike piiriväline sõda).
1986. aastal muutis Vietnami Kommunistlik Partei riigi majanduspoliitikat reformide paketiga tuntud kui Đổi Mới – see avas majanduse turumajanduslikumatele lahendustele, lubas erasektori arengut ja kutsus ligi välisinvesteeringuid. Reformid algselt sammusid Hiina äsjase turureformi suundadel, kuid Vietnami tee kujunes sammhaaval oma eripäraga. Alates 1980ndate lõpust ja 1990ndatest on Vietnami majandus kasvanud jõuliselt: eksport on laienenud, tööstus, tootmine ja turism on tugevalt arenenud ning eluase üldiselt paranenud.
Tänapäeva Vietnam on demokraatiaväline üheparteiriik, kus Kommunistlik Partei säilitab poliitilise kontrolli. Samal ajal on riik integreerumas globaalsesse majandusse: Vietnam liitus ASEANiga, normaliseeris suhted paljude lääneriikidega (sh Ameerika Ühendriikidega 1995. aastal) ja astus 2007. aastal Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmeks. Majanduskasvu ja kiire linnastumise kõrval on aga säilinud mured inimõiguste piirangute, sõnavabaduse kitsendamise ja korruptsiooni pärast; viimast on valitsus korduvalt lubanud võidelda läbi poliitiliste ja õiguslike meetmete.
Vietnami ajalugu on keeruline segu rahvuslikust vastupanuvõimest, välismõjudest ja kohalikust kultuurilisest vastupidavusest. Täna ühendab riik oma traditsioonid ja moderniseerumise püüdlused: suuremad linnad nagu Hà Nội ja Saigon (Ho Chi Minh City) on majanduslikud keskused, samas maapiirkondades elab suur osa elanikkonnast jätkuvalt traditsioonilisema eluviisiga. Riigi rikkalik ajalooline pärand, usulised mõjud (budism, konfutsianism, kohalikud uskumused) ning kunst ja köök teevad Vietnamist kultuuriliselt mitmekesise ja rahvusvaheliselt atraktiivse sihtkoha.
Kuigi minevik on olnud täis sõdu ja väljakutseid, on Vietnam viimastel aastakümnetel näidanud märkimisväärset kohanemisvõimet ja majanduslikku elavnemist. Tulevik sõltub nii sise- kui ka välispoliitilistest valikutest: majanduse jätkusuutlikkusest, institutsioonide tugevnemisest ning suutlikkusest ühendada majandusareng sotsiaalse heaolu ja õiguste austamisega.
