Moritz Wagner

Wagneri tähtsus

Wagner alustas oma karjääri geograafina ja avaldas mitmeid geograafilisi raamatuid Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja troopilise Ameerika kohta.

Ta oli ka innukas loodusteadlane ja kollektsionäär ning just selle töö poolest on ta bioloogide seas kõige tuntum. Evolutsionist ja bioloogiaajaloolane Ernst Mayr on kirjeldanud Wagneri tähtsust.

Kolme Alžeerias veedetud aasta jooksul uuris Wagner (muude tegevuste hulgas) lennuvõimetuid mardikaid Pimelia ja Melasoma. Kumbki perekond jaguneb mitmeks liigiks, millest igaüks on piiratud Atlase mägedest Vahemerre laskuvate jõgede vahelise põhjaranniku osaga. Niipea, kui üks neist ületab jõe, ilmub teine, kuid lähedalt suguluses olev liik.

Wagner suutis teha sarnaseid tähelepanekuid Kaukaasias ja Andide orgudes, millest ta jõudis pärast "Liikide päritolu" avaldamist järeldusele:

"... algav liik [tekib] ainult siis, kui mõned üksikud indiviidid ületavad oma levikuala piirid... uue rassi moodustamine ei õnnestu kunagi... ilma kolonistide pikaajaliseta eraldatuseta oma liigi teistest liikmetest."

See oli varajane kirjeldus geograafilise liigirikkuse protsessist. Selle idee teine sõnastus tuli hiljem: "Organismid, mis ei lahku kunagi oma iidsest levikualast, ei muutu kunagi". See ei saa olla sõna-sõnalt tõsi ja on tema idee ülepaisutatud.

Selle idee saatus oli õnnetu. "Kahjuks ühendas Wagner [oma idee] mõne omapärase ideega variatsioonist ja valikust" (Mayr). Juhtivad evolutsionistid (Darwin, Wallace, Weismann) ründasid Wagneri ideed geograafilisest eripärast, ja see kannatas pikka langust. Kuid 1942. aastal tõi selle uuesti esile Mayr ja geograafilise speciatsiooni tähtsusest sai üks evolutsioonilise sünteesi keskseid ideid.

Kriitika

Kaasaegsed eksperdid, nagu Ernst Mayr, Jerry Coyne ja Allen Orr, nõustuvad sellega, et Wagner tuvastas esimesena geograafilise liigirikkuse. Tema "migratsiooniteooria" põhines siiski üsna lihtsal, Lamarcki evolutsiooni ideel. Wagner väitis Darwinile saadetud kirjades, et ta oli uute liikide evolutsiooni mõistmisel jätnud tähelepanuta olulise geograafilise komponendi. Darwin vastas neile kirjadele esialgu sõbralikult ja nõustus, et geograafiline isolatsioon on oluline (kuigi mitte ainus liigirikkusviis). Hiljem häiris teda Wagneri üha hüsteerilisem toon ja ühekülgne argumentatsioon ning ta kirjutas üle oma eksemplari Wagneri 1875. aasta kirjutisest "kõige armetumatumatut jama", osaliselt seetõttu, et Wagner ignoreeris loomuliku valiku tähtsust ja tõstis Darwini teooriast talle meeldivaid osi ilma viitamata, väites samal ajal, et Darwini vaated on ebaõiged.

Nii nagu Darwin, leidis ka pastor J. T. Gulick, et Wagneri teooriad on ülehinnatud, kuid ühes hilisemas kirjutises ütleb Gulick, et "Moritz Wagner oli oma "Organismide rände seaduses" esimene, kes rõhutas geograafilise isolatsiooni tähtsust evolutsioonitegurina, kuid kui ta väitis, et ilma geograafilise isolatsioonita ei saa looduslik valik uute liikide tekkimisel olla mõju, siis läks ta kaugemale sellest, mida faktid võiksid toetada".

Ernst Mayri sõnastus selgitas küsimused, mille Wagner oli jätnud lahendamata: "Uus liik areneb, kui oma vanemliigist isoleeritud populatsioon omandab selle isolatsiooniperioodi jooksul tunnuseid, mis soodustavad või tagavad isolatsiooni, kui välised tõkked lagunevad". Ka zooloogiline taksonoom Bernhard Rensch oli oluline, et geograafiline liigilisus jääks evolutsioonilises menüüsse. Ta nimetas geograafilist eraldumist kõige sagedasemaks kladogeneesi (liikide jagunemine) alguseks.

Wagneri arusaamade tähtsus on tänapäeval vaieldamatu. Seda varjasid aastaid tema teised, ekslikud ideed, kuid see oli tõeline loodusteaduslik arusaam, mis saadi putukaid nende looduslikes elupaikades jälgides.

"Pärast 1859. aastat kulus üle 60 aasta, kuni juhtivad spetsialistid... [leppisid] kokku, et see geograafiline lähenemine on viis, kuidas lahendada liigilise tekke probleem... uus liik võib areneda, kui populatsioon omandab isoleerivaid mehhanisme, olles isoleeritud oma emapopulatsioonist."

Wagneri väljaanded

• Reisen in der Regentschaft Algier in den Jahren 1836, 1837 und 1838. 3 Bde. Leipzig 1841.
• Der kaukasus und das Land der Kosaken. 2 Bde. Leipzig 1847.
• Reise nach Kolchis. Leipzig 1850.
• Reise nach dem Ararat und dem Hochlande Armeniens. Stuttgart 1848.
• Reise nach Persien und dem Lande der Kurden. 2 Bde. Leipzig 1851.
• Die Republik Costa-Rica. Leipzig 1856.
• Über die hydrogaphischen Verhältnisse und das Vorkommen der Süßwasserfische in den Staaten Panama und Ecuador. Abhandlungen der königlich bayerischen Akademie der Wissenschaften, II Classe 11 (I Abt.)
• Reisen in Nordamerika in den Jahren 1852 und 1853. (koos Carl Scherzeriga) 3 köidet, Gotha 1861.
• Die Darwinsche Theorie und das Migrationsgesetz der Organismen. Leipzig 1868. Ingliskeelne väljaanne: Wagner M. 1873. Darwini teooria ja organismide rändeseadus. Tõlkinud I. L. Laird, London.
• Naturwissenschaftliche Reisen im tropischen Amerika. Stuttgart 1870.
• Über den Einfluß der geographischen Isolierung und Kolonienbildung auf die morphologischen Veränderungen der Organismen. München 1871.
• Die Entstehung der Arten durch räumliche Sonderung. [The origin of species by spatial separation] Gesammelte Aufsätze. Benno Schwalbe, Basel 1889.