Opeth on heavy metal-bänd Stockholmist, Rootsist. Bändi nimi tuli sõnast Opet, mis oli Wilbur Smithi romaanis Sunbird ühe linna nimi. Opeth mängib tavapäraselt progressiivset death-metalit — see on stiil, mis ühendab progressiivse roki keerukuse ja mitmekülgsuse ning death-metali raskuse ja intensiivsuse. Bändi helis on tugevaid mõjutusi ka bluusirokist ja jazzist ning paljudes lugudes vahelduvad pikad, aeglased akustilised osad ja ägedamad elektrilised lõigud.

Muusika ja stiil

Opethi iseloomustab dünaamiline kontrast: pikaajalised kompositsioonid, vahelduvate tempode ja meeleolude kasutamine ning vaheldumine puhaste lauluhäälte ja sügavate growl‑häälte vahel. Nende lood sisaldavad sageli nii akustilisi kui ka elektrilisi sektsioone, keerulisi struktuure, pikemaid instrumentaalseid lõike ning prog‑roki instrumentatsiooni (näiteks klahvid, mellotroni ja kitarriorkestreeringud). Alates 2010. aastatest on bändi muusikaline suund mõneti muutunud — mõned hilisemad albumid rõhutavad rohkem progressiivset rocki ja meloodiat ning death‑growlʼide osakaal stuudiotöödel on vähenenud.

Ajalugu ja tähtsamad verstapostid

Opeth loodi 1990. aastal ja ajaloos on liikmed korduvalt vahetunud, kuid bändi loominguline tuum kujunes 1990. aastate keskel. Suur läbimurre toimus albumiga Blackwater Park (2001), mida tootis ja millega koostööd tegi ka Steven Wilson (Porcupine Tree). See plaat tõi rahvusvahelise tähelepanu ja võimaldas Opethil minna oma esimesele maailmaturneele. Järgnenud albumid nagu Deliverance ja Damnation (2002–2003) näitasid bändi võimet kombineerida rasket ja melanhoolset, akustilist ning atmosfäärilist muusikat. 2005. aasta Ghost Reveries ja 2008. aasta Watershed kinnistasid bändi positsiooni progresiivse metali tippseltskonnas.

Liikmed ja Mikael Åkerfeldt

Mikael Åkerfeldt on Opethi juhtfiguur: peamine laulja, kitarrist, laulukirjutaja ja sageli ka plaadiprojektide eest vastutav isik. Kuigi Åkerfeldt ei olnud bändi algne asutaja, on ta ainus liige, kes on osalenud kõigil Opethi stuudioalbumitel. Åkerfeldt on tuntud nii oma mitmekülgse vokaali (puhtad laulud ja growl’id) kui ka laiaulatuslike muusikaliste huvide poolest; tal on olnud ka kõrvalprojekte ja koostöid, näiteks death‑metal’i projekt Bloodbath ning koostöö Steven Wilsoniga projektis Storm Corrosion.

Tähtsamad albumid ja nüansid

Mõned Opethi olulisemad väljaanded ja nende tähendus bändi arengule:

  • Orchid (1995) ja Morningrise (1996) — varajane, atmosfääriline death‑metal koos pikkade kompositsioonidega;
  • Blackwater Park (2001) — rahvusvaheline läbimurre; koostöö Steven Wilsoniga ja kontsertidegevuse laienemine;
  • Deliverance / Damnation (2002–2003) — jõuline ja samas meloodiline duett; Damnation tõi esile bändi akustilisema ja introspektiivsema poole;
  • Ghost Reveries (2005) ja Watershed (2008) — tugevad, mitmekülgsed kaasaegsed prog‑metal plaadid;
  • Heritage (2011), Pale Communion (2014), Sorceress (2016) ja In Cauda Venenum (2019) — suund prog‑roki ja art‑roki poole, meloodilisem kõla, vähem death‑growleid stuudiotöödel; In Cauda Venenum ilmus nii rootsikeelse kui ka ingliskeelse versioonina.

    • Diskograafia (peamised stuudioalbumid)

    Kuni 2019. aastani on Opethilt ilmunud 13 stuudioalbumit, neist mõned on eespool mainitud. Lisaks stuudioalbumitele on bändilt ilmunud mitmeid live‑salvestusi, DVD‑väljaandeid ja box‑sette, mis kajastavad nende tugevat live‑karrjääri ja laialdasi turneesid.

    Mõju ja pärand

    Opeth on mõjutanud paljusid bände progresiivse metali ja modernse metallimuusika väljadel, olles näide sellest, kuidas raske muusika ja keeruka struktuuriga prog‑elemente saab edukalt ühildada. Nende looming on tunnustatud nii kriitikute kui ka publiku poolt ning bänd on pälvinud tugeva koha alternatiivse ja progressiivse metallikultuuri ajaloos.