Opeth

Ajalugu

Moodustamine (1990-1993)

Opethi asutas 1990. aastal David Isberg. Isberg palus Mikael Åkerfeldtil mängida Opethi basskitarri, ilma et ta oleks sellest teistele Opethi bändiliikmetele rääkinud. Kui Åkerfeldt järgmisel päeval bändiga mängima tuli, keeldusid bändiliikmed oma bassisti Åkerfeldti eest välja visata ning kõik bändiliikmed peale Isbergi ja Åkerfeldti lahkusid, et moodustada uus bänd. Paljud uued bändiliikmed liitusid ja lahkusid bändist. Anders Nordin liitus Opethiga trummide mängimiseks, Nick Döring basskitarri mängimiseks ja Andreas Dimeo elektrikitarri mängimiseks. Döring ja Dimeo lahkusid bändist pärast ühte kontserti ning neid asendasid Kim Pettersson elektrikitarril ja Johan DeFarfalla basskitarril. DeFarfalla ja Pettersson lahkusid Opethist pärast kahte järgmist kontserti ning Peter Lindgren liitus elektrikitarri mängima.

Isberg lahkus 1992. aastal ja liitus bändiga Liars in Wait. Nüüd oli Opethis ainult Åkerfeldt laulmas, Nordin basskitarril ja Lindgren elektrikitarril. Need kolm liiget hakkasid kirjutama uusi lugusid, mis kõlasid vähem nagu tüüpiline death-metal ning hakkasid kasutama akustilisi kitarre ja kitarriharmooniaid, muutes Opethi progressiivsemaks death-metal-bändiks. Johan DeFarfalla hakkas Opethis taas basskitarri mängima ja need neli liiget salvestasid oma esimese albumi Orchid.

Orhidee, Morningrise ja Minu käed, sinu surnuaed (1994-1998)

Pärast tuuritamist Ühendkuningriigis alustas Opeth oma teise albumi "Morningrise" salvestamist. Albumil oli vaid viis lugu, kuid see oli 66 minutit pikk. Morningrise oli suur edu ning bänd tegi tuuri Ühendkuningriigis ja Skandinaavias, mängides lugusid mõlemalt albumilt. Nad sõlmisid lepingu Century Media'ga, kes andis need kaks albumit 1997. aastal uuesti välja. Pärast tuuri vallandasid Åkerfeldt ja Lindgren DeFarfalla isiklikel põhjustel, mis sundis Brasiilias puhkusel viibivat Nordinit bändist lahkuma ja Brasiiliasse jääma. 1997. aastal liitusid Opethiga Amon Amarthis mänginud Martin Lopez ja bassist Martin Mendez vahetult enne kolmanda albumi "My Arms, Your Hearse" salvestamist. Åkerfeldt pidi aga mõnes My Arms, Your Hearse'i loos bassi mängima. Album ilmus 18. augustil 1998 ja oli järjekordne suur edu. Album keskendus vähem kitarriharmooniatele ja rohkem progressiivsetele metal-riffidele.

Vaikne elu ja Blackwater Park (1999-2001)

1999. aastal sõlmis Opeth lepingu Ühendkuningriigi plaadifirmaga Peaceville Records, mida levitas Music For Nations. Opeth alustas tööd oma järgmise albumi kallal, kuid viivituste tõttu sai bänd enne albumi salvestamist vaid kaks korda proovi teha. Lõpuks ilmus Still Life 18. oktoobril 1999 (Ameerika Ühendriikides alles veebruaris 2001)). Still Life oli esimene Mendeziga salvestatud album ja ka esimene Opethi album, mille esikaanel oli bändi logo. Still Life on kontseptalbum ja Åkerfeldt selgitab, et album räägib kellestki, kes "on omamoodi pagendatud oma kodulinnast, sest tal pole sama usku kui teistel sealsetel elanikel. Album algab üsna pea sellega, et ta pöördub mitme aasta pärast tagasi, et oma vana "beebiga" kokku saada. Linna suured ülemused teavad, et ta on tagasi... Palju halbu asju hakkab juhtuma."

Pärast mõningaid live-esinemisi Euroopas naasis Opeth oma järgmise albumi kallal, mille produtsendiks oli Porcupine Tree'i Steven Wilson. "Seekord oli raske," ütles Åkerfeldt, "tunnen end aga meeldivalt ära puhutud tohutu tulemuse üle. See oli tõepoolest vaeva väärt." Wilson ajendas bändi kasutama ka uusi helisid ja produktsioonitehnikaid. "Steve juhatas meid kitarride ja hääle "kummaliste" helide valdkonda," ütles Åkerfeldt. Opeth andis 21. veebruaril 2001 välja oma viienda stuudioalbumi "Blackwater Park". See väljaanne julgustas Opethi minema oma esimesele maailmaturneele, mille käigus nad astusid Euroopa peaesinejaks ja mängisid 2001. aastal Saksamaal Wacken Open Airi festivalil 60 000 inimesele.

Vabastus ja hukkamõist (2002-2004)

Pärast "Blackwater Parki" toetuseks tehtud tuuritamist naasis Opeth koju ja hakkas kirjutama järgmist albumit, kuid Åkerfeldtil oli raskusi uue materjaliga: "Ma tahtsin kirjutada midagi raskemat, kui me kunagi varem teinud olime, aga mul olid ikkagi kõik need suurepärased mahedad osad ja arranžeeringud, mida ma ei tahtnud raisku lasta." Jonas Renkse Katatoniast, Åkerfeldti kauaaegne sõber, soovitas kirjutada muusikat kahele eraldi albumile - ühele raskele ja ühele pehmele. Sellest ideest vaimustunult nõustus Åkerfeldt bändikaaslasi või plaadifirmat küsimata. Kuigi tema bändikaaslastele meeldis idee salvestada kaks eraldi albumit, pidi Åkerfeldt plaadifirmat veenma: "Ma pidin mõnevõrra valetama... öeldes, et me saame selle salvestuse teha väga kiiresti, see ei maksa rohkem kui tavaline üksikalbum". Kuna enamik materjalist oli kirjutatud, proovis bänd vaid korra enne stuudiosse minekut, taas koos produtsent Steven Wilsoniga Studio Fredmanis. Åkerfeldt ütles, et mõlema albumi üheaegse valmimise surve all oli salvestusprotsess "meie ajaloo kõige raskem proovikivi". Pärast põhiradade salvestamist viis bänd tootmise Inglismaale, et mixida raske album "Deliverance" koos Andy Sneapiga Backstage Studios. "Deliverance oli nii halvasti salvestatud, ilma igasuguse organiseerimiseta," väitis Åkerfeldt, et Sneap "on sleeve'is nimetatud "päästjaks", sest ta päästis kindlasti suure osa salvestusest".

"Deliverance" ilmus 4. novembril 2002 ja debüteeris USA Top Independent Albums edetabelis 19. kohal, mis oli bändi esimene esinemine USA edetabelis. Allmusic märkis: "Deliverance on kokkuvõttes peenem kui ükski tema eelkäijatest, lähenedes kuulajatele pigem kummitavate nüansside ja meisterliku dünaamika abil, kui et neid pelgalt massi ja keerukusega üle jõu käia." Opeth mängis ühe kontserdi Stockholmis, seejärel naasis Suurbritanniasse, et lõpetada Steve Wilsoni No Man's Landi stuudios vokaali salvestamine teise albumi "Damnation" jaoks. Kuigi Åkerfeldt arvas esialgu, et bänd ei suuda mõlemat albumit valmis teha, sai Opeth Deliverance'i ja Damnationi valmis vaid seitsme nädalaga, mis oli sama palju, mis kulus ainuüksi Blackwater Parki jaoks. Damnation ilmus 14. aprillil 2003 ja tõi bändile esimese koha USA Billboard200 edetabelis 192. kohal. Album võitis bändile ka 2003. aasta Rootsi Grammy auhinna "Parima Hard Rock esituse" eest. Bänd alustas oma seni suurimat tuuri, mängides 2003. ja 2004. aastal ligi 200 kontserti. Opeth andis Euroopas kolm erikontserti kahe looga - ühe akustilise ja ühe raskekaalulise setiga. Bänd salvestas oma esimese DVD "Lamentations": Live at Shepherd's Bush Empire 2003", mis valmis Londonis Shepherd's Bush Empire'is. DVD sisaldas kahetunnist etendust, mis sisaldas kogu Damnationi albumit, samuti mitmeid lugusid Deliverance'ist ja Blackwater Parkist, ning ühe tunni pikkust dokumentaalfilmi Deliverance'i ja Damnationi salvestamisest. DVD sai Kanadas kuldse sertifikaadi.

Opeth pidi 2003. aasta lõpus esinema Jordaanias ilma meeskonnata, kuna Lähis-Idas kardeti terrorirünnakuid. Opethi turneemänedžer jagas kontserdile 6000 piletit, kuid enne bändi lahkumist Jordaaniasse helistas Lopez Åkerfeldtile, öeldes, et tal on ärevushäire ja ta ei saa esineda, mis sundis bändi kontserdi ära jätma. 2004. aasta alguses saadeti Lopez Kanadast koju, kuna tal oli tuuril veel ärevushooge. Opeth otsustas ülejäänud tuuri mitte ära jätta ning Lopez asendas kahe kontserdi ajal trummitehnikut. Opeth palus Strapping Young Lad'i trummari Gene Hoglani asendama. Lõpuks naasis Lopez Opethi juurde Deliverance and Damnationi tuuri lõpuetapil Seattle'i kontserdiks. Bändiga liitus ka Per Wiberg klahvpillidel ning pärast enam kui aasta kestnud tuuri läks Opeth 2004. aastal koju tagasi, et alustada uute lugude kirjutamist.

Kummituse unistused (2005-2007)

Opethi Euroopa plaadifirma Music for Nations sulges oma uksed 2005. aastal ja bänd sõlmis lepingu Roadrunner Recordsiga. Pärast materjali kirjutamist oma kaheksanda albumi jaoks 2004. aasta lõpus proovis bänd kolm nädalat enne stuudiosse minekut, mis oli esimene kord pärast 1998. aasta albumit "My Arms, Your Hearse". Opeth salvestas 18. märtsist kuni 1. juunini 2005 Rootsis Örebros asuvas Fascination Street Studios ning andis 30. augustil 2005 välja albumi "Ghost Reveries", mis sai taas kriitilise ja kaubandusliku edu. Album debüteeris USAs 64. ja Rootsis üheksandal kohal, kõrgemal kui ükski teine Opethi väljaanne. Keith Bergman Blabbermouth.net'ist andis albumile 10 punkti 10-st, mis on üks 17-st albumist, mis on saanud veebilehelt täiusliku hinnangu.

12. mail 2006 teatas Martin Lopez, et ta on ametlikult lahkunud Opethist terviseprobleemide tõttu ning tema asemele tuli Martin Axenrot. Opeth esines 2006. aastal Gigantouri pealaval koos Megadethiga. Ghost Reveries anti uuesti välja 31. oktoobril 2006, koos boonusversiooniga Deep Purple'i "Soldier of Fortune'ist" ja DVD-ga albumi valmimisest. 9. novembril 2006 Londonis Camden Roundhouse'is toimunud Opethi live-esinemise salvestus ilmus hiljem topelt-livealbumina "The Roundhouse Tapes". 17. mail 2007 teatas Peter Lindgren, et lahkub Opethist pärast 16 aastat. "See otsus on olnud kõige raskem, mida ma kunagi teinud olen, kuid see on õige otsus minu elu praegusel hetkel," ütles Lindgren. "Ma tunnen, et olen lihtsalt kaotanud osa entusiasmist ja inspiratsioonist, mis on vajalik, et osaleda bändis, mis on kasvanud paarist poisist, kes mängivad muusikat, mida me armastame, ülemaailmseks tööstusharuks." Endine Arch Enemy kitarrist Fredrik Åkesson asendas Lindgreni, nagu Åkerfeldt selgitas: "Fredrik oli ainus nimi, mis Peteri asendaja peale mõeldes esile kerkis. Minu arvates on ta üks kolmest parimast kitarristist Rootsist. Me kõik saame suurepäraselt läbi, sest oleme teineteist tundnud võib-olla neli aastat ja tal on juba kogemused, et võtta omaks tsirkusemeelne elustiil, mida me Opethi liikmetena elame."

Veekogu (2008 - praegu)

2007. aasta novembris, pärast peaaegu 200 esinemist Ghost Reveries'i toetuseks, läks Opeth Fascination Street Studiosse, kus Åkerfeldt oli produtsendiks. 2008. aasta jaanuariks oli Opeth salvestanud 13 lugu, sealhulgas kolm coverlugu. Valmis album "Watershed" ilmus 3. juunil 2008 ning sellel on seitse lugu, kusjuures mõnedel versioonidel on boonusena lisatud ka cover-laulud. Album debüteeris USA Billboard 200 edetabelis 23. kohal, mis teeb sellest nende seni kõrgeima edetabeli. See oli edukas ka paljudes teistes riikides, sisenedes Austraalia ARIA albumite edetabelis seitsmendal kohal ning debüteerides Soome ametlikus albumite edetabelis esimesel kohal. Opeth plaanis "Watershedi" toetuseks ulatuslikku tuuritamist, kuid mõned kontserdid Euroopas tuli ära jätta, kuna mõned muusikafestivalid jäid ära ja Åkerfeldt haigestus tuulerõugetesse. 25. jaanuaril 2009 andis Opeth oma esimese kontserdi Indias IIT Madrase kultuurifestivalil Saarang. 06. märtsil 2009 mängis bänd Lähis-Idas iga-aastasel Dubai Desert Rock Festivalil Dubais. 26. märtsil 2009 teatati, et Opeth osaleb esimesel Euroopa Progressive Nationi tuuril koos bändide Dream Theater, Bigelf ja Unexpectiga. 24. aprillil 2009 oli Opeth peaesineja Metal Hammer Magazine'i esimese Ühendkuningriigi metal-muusikafestivali HammerFest esimesel päeval.

Heritage

Mikael Åkerfeldt alustas Opethi kümnenda stuudioalbumi kirjutamist 2010. aasta septembris koos Fredrik Åkessoniga (kes kirjutas ühe loo kaasa). Bänd salvestas albumi pealkirjaga "Heritage" ajavahemikus 31. jaanuar-21. veebruar 2011 ning see ilmus Jaapanis 14. septembril 2011, millele järgnesid teised avaldamiskuupäevad erinevates maailma osades.

Muusikastiilid ja mõjutused

Kuigi ta ei olnud bändi asutaja, on Mikael Åkerfeldt ainus liige, kes on osalenud igal plaadil. Ta on Opethi peamine laulukirjutaja ja sõnade kirjutaja ning on määratlenud paljuski bändi kõla. Åkerfeldti mõjutasid noorena sellised heavy-metal-bändid nagu Slayer, Death, Black Sabbath, Celtic Frost, King Diamond ja Morbid Angel. Hiljem sai Åkerfeldt mõjutusi progressiivsest rokist ja folkmuusikast, mis mõlemad mõjutasid tugevalt bändi kõla. Opethi omanäoline kõla ühendab endas heavy metal'i elemente akustiliste lõigete ning progressiivse metali ja progressiivse roki elementidega. Åkerfeldt kommenteeris Opethi muusika mitmekesisust:

Ma ei näe mõtet mängida bändis ja minna ainult ühte teed, kui saab teha kõike. Meil oleks võimatu mängida ainult death-metalit; see on meie juured, aga me oleme nüüd segamini kõikvõimalikke asju ja ei ole ühegi muusikavormi suhtes puristid. See on meie jaoks võimatu ja ausalt öeldes oleks minu arvates igav olla bändis, mis mängib ainult metal-muusikat. Me ei karda eksperimenteerida ega lasta end nii-öelda pükstega maha võtta. See ongi see, mis meid edasi viib.

Opethi varasemates teostes kasutati sageli kahe kitarri harmooniat, kuid bändi hilisemas loomingus loobuti sellest. "Ma tüdinesin sellest, kogu sellest harmooniate kitarrijutusest," ütles Åkerfeldt. "See läks 90ndate keskel käest ära. Kõik bändid tegid seda asja." Enamik bändi lugusid on üle 10 minuti pikkused, mida Aaron Burgess ajakirjast Alternative Press kritiseeris, öeldes: "sa ei saa olla juhuslik Opethi fänn. Kuulajana piisab sellest, et bändi eepiliste laulude pikkusest lihtsalt üle saada." Vokaalselt vaheldub Åkerfeldt raskete lõikude puhul uriseva death-metal-vokaali ja akustiliste lõikude puhul puhta, kohati sosistatud vokaali vahel. Kui varajastel albumitel domineerisid death-gruulid, siis hilisematel väljaannetel kasutati rohkem puhast vokaali, näiteks 2003. aasta plaadil "Damnation", kus oli ainult puhas laul. Bändi laulusõnad peegeldavad sageli sünget eluvaadet, teemadeks on näiteks ebaõnnestunud suhted, loodus, surm ja depressioon. Mõnel bändi albumil on ka läbiv teema või kontseptsioon, nagu näiteks Still Life ja My Arms, Your Hearse. Laulud on kokku pandud üheks pidevaks teoseks, kusjuures iga loo viimane sõna või fraas on saanud järgmise loo pealkirjaks.

Liikmed

Praegused liikmed

• Mikael Åkerfeldt: vokaal, soolo- ja rütmikitarrid, bass (1990 - praegu)
• Martin Mendez: bass (1997 - praegu)
• Martin "Axe" Axenrot: trummid, löökpillid (2006- praegu)
• Fredrik Åkesson: rütmi- ja soolokitarrid (2007- praegu)
• Joakim Svalberg: klahvpillid, mellotron, taustavokaal (2011 - praegu)

Endised liikmed

• Nick Döring: bass (1991)
• Andreas Dimeo: rütmikitarrid (1990)
• Kim Pettersson: rütmikitarrid (1990)
• David Isberg: vokaal (1990-1992)
• Mattias Ander: bass (1992)
• Stefan Guteklint: bass (1992-1993)
• Johan DeFarfalla: bass, taustavokaal (1990, 1994-1996)
• Anders Nordin: trummid, löökpillid (1990-1997)
• Martin Lopez: trummid, löökpillid (1997-2006)
• Peter Lindgren: bass esimesel live-esinemisel, soolo- ja rütmikitarrid (1991-2007)
• Per Wiberg: klahvpillid (2005-2011) sessiooniliige (2003-2004)

Diskograafia

Stuudio albumid

• Orhidee (1995)
• Morningrise (1996)
• Minu käed, sinu surnuaed (1998)
• Vaikne elu (1999)
• Blackwater Park (2001)
• Vabastus (2002)
• Damnation (2003)
• Ghost Reveries (2005)
• Veekogu (2008)
• Pärand (2011)
• Pale Communion (2014)
• Nõidumine (2016)
• In Cauda Venenum (2019)

Live-albumid

• Lamentatsioonid: Live at Shepherd Bush Empire 2003 (2006)
• The Roundhouse Tapes (2007)
• The Devil's Orchard (Live At Rock Hard Festival 2009) (2011)
• Lamentations Live At Shepherd's Bush Empire (2016)
• Titaanide aed: Red Rocks Amphitheatre (2018)

DVD-d

• Lamentatsioonid: Shepherd's Bush (2003)
• The Roundhouse Tapes (2008)
• Live-kontserdil Royal Albert Hallis (2010)
• Live Enmore Theatre Sidney Austraalia (2011)

Muusikavideod

• "Windowpane" (2003)
• "The Grand Conjuration" (2005)
• "Bleak" (2008)
• "Portselanist süda" (2008)
• "Burden" (2008)

Karbikomplektid

• Opeth Box Set (2006)
• Küünlavalguse aastad (2008)
• Puidust kast (2009)
• Kogumik (2014)
• Vabastus ja hukkamõist (2014)