Postimpressionism: prantsuse 19. sajandi maalikunsti liikumine

Postimpressionism (või postimpressionism) on termin, mida kasutatakse prantsuse kunsti arengu kirjeldamiseks pärast Manet'd (1832–1883). Briti kunstnik ja kunstikriitik Roger Fry kasutas seda terminit 1910. aastal ning nüüdseks on see standardne kunstitermin. Fry korraldas 1910. aastal näituse "Manet ja postimpressionistid", mis aitas kinnistada seda nimetust kunstiajaloos.

Postimpressionistid olid 19. sajandi lõpu kunstnikud, kes nägid prantsuse impressionistlike maalijate loomingut ja olid neist mõjutatud. Nende kunstistiil kasvas välja impressionismiks nimetatud suunast, kuid igal kunstnikul oli oma isiklik tõlgendus ja eesmärk: nad ei piirdu pelgalt optilise faktiga (valguse ja värvi hetkeline jäädvustamine), vaid püüdsid väljendada vormi, tunnet, struktuuri ja ideid. Sõna "post-" tähendab "pärast", nii et "postimpressionistlik" maalikunst tuli pärast "impressionistlikku" maalikunsti. Need kunstnikud arendasid impressionismi edasi, ent lükkasid selle piirangud tagasi, pannes rõhku nii kujule, konstruktsioonile kui ka emotsioonile.

Peamised tunnusjooned

• Värv: säravad, sageli ebaloomulikud või väljendusrikkad värvivalikud, värvikihi kasutamine ja mõnikord tugev kontuur.
• Pintslilöök ja pintslitöö: selged, sageli paksud ja tihtipeale nähtavad pintslijäljed, mis rõhutavad kunstniku käelist lähenemist.
• Struktuur ja vorm: geomeetriliste vormide lihtsustamine (eriti Paul Cézanne'i puhul), kujude moonutamine väljenduse eesmärgil.
• Teoreetilised suunad: süsteemsed meetodid nagu pointillism/neo-impressionism (Seurat) või cloisonnism ja synthetism (Gauguin) — erinevad viisid värvi ja kujundi organiseerimiseks.
• Isiklik ja sümbolistlik sisu: kunst muutub informeeritumaks sisemiste tunnetuste, mütoloogia või primitiivsete motiivide suhtes (näiteks Gauguin).

Põhikunstnikud ja nende panus

Paul Cezanne – teda peetakse sillaehitajaks impressionismist modernismi. Cézanne'i huvi oli maastiku- ja moodsate motiivide aluseks olevate vormide ja ruumi ülesehituse selgitamine. Ta lihtsustas objekte geomeetrilisteks vormideks ja uuris värvide kaudu ruumilisust. Kuulsad teosed: Mont Sainte-Victoire sarjad.

Paul Gauguin – otsis väljendusrikkust läbi värvi ja sümboli; tema loomingule on iseloomulikud tugevad, lapilised värvipinnad, kontuurid ja primitiivsete motiivide kasutamine. Tähtsaimad perioodid hõlmasid elu Bretagnes ja Tahitil. Tuntud töö: "Where Do We Come From? What Are We? Where Are We Going?".

Vincent van Gogh – tema kirglik värvikasutus ja väljendusrikas pintslitöö tõstsid esile emotsiooni ja subjektiivse kogemuse tähtsuse. Van Goghi teosed on sageli intensiivse liikumise ja tugeva rütmiga; tuntud on "Starry Night" (Öine tähtedevaade) ning arutlused värvi ja joone väljendivõime üle.

Georges Seurat – arendas välja pointillismi ehk neoimpressionismi, mis põhineb värviteaduslikel põhimõtetel: pildid ehitati üles väikestest värvipunktidest, mis vaataja silmas kokku „segu“ moodustavad. Tema kuulus teos on "A Sunday Afternoon on the Island of La Grande Jatte".

Henri Toulouse-Lautrec – tuntud peamiselt Pariisi õhtuelegi ja kabareemaailma kujutajana; tema plakatistiil ja terav karakteriseeriv joonistus mõjutas graafilist disaini ja illustratsiooni. Ta dokumenteeris maailmademängu ja meelelahutuse atmosfääri.

Henri Rousseau ("Le Douanier") – iseõppinud maalija, kelle „naiivne“ stiil ja kujutistesse puutuvad unenäolised junglikompositsioonid olid väga isikupärased; tema töö mõjutas hilisemaid primitivismi otsijaid ja moderniste.

Tuleb märkida, et ka sellised kunstnikud nagu Picasso ja Braque jäid mõjude osas postimpressionistlikuks taustaks, kuid nende hilisem töö arenes kiirelt kubismi suunas, mille tõttu neid klassifitseeritakse tihti kubistideks.

Rühmituse iseärasused ja ajalooline tähendus

Postimpressionistid elasid paljuski samas linnakeskkonnas (Peamiselt Prantsusmaal) ja tundsid üksteist, kuid nad ei moodustanud rangeid manifestiga rühmi nagu mõningad impressionistid. Tegemist oli pigem laia kalduvustega liikumise või ajastu kirjeldamisega, mis hõlmas erinevaid individuaalseid suundi: Cézanne'i struktuuriotsingud, Seurat' süsteemne punktitehnika, Gauguini synthetism ja Van Goghi ekspressiivne värvikeel. Kriitik Emile Rewald on tabavalt öelnud, et "termin 'postimpressionism' ei ole väga täpne, kuigi väga mugav", sest see koondab kokku mitmeid üksteisest erinevaid lähenemisi.

Postimpressionism jättis tugeva jälje 20. sajandi kunstile: see näitas, et maalikunsti võib struktureerida ka muul viisil kui täpsel looduslikul jäljendusel ning andis tõuke sellistele suundadele nagu fauvism, expressionism ja kubism. Paljud postimpressionistlikud ideed — rõhk vormile, värvile ja subjektiivsele väljendile — said 20. sajandi modernse kunsti aluseks.

Oluline näitus ja terminoloogia

1910. aastal korraldatud näitus "Manet ja postimpressionistid" erinevate Euroopa maalikoolide töödega aitas terminit populariseerida ning tõi avalikkuse ette postimpressionistide mitmekesisuse. Sellest ajast alates kasutatakse mõistet laiemalt, kuigi kunstiajaloolased täpsustavad sageli, millistest suundadest või kunstnikest jutt käib.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et postimpressionism ei olnud ühtne stiil, vaid pigem mitmekesine reaktsioon ja edasiarendus impressionismile, mida ühendas soov minna kaugemale otsesest vaikimisi taju kajastamisest — rõhutati konstruktsiooni, väljenduse ja ideede olulisust, mis avaldas suurt mõju modernismi arengule.

Kunstnikud

• PaulCezanne oli sõbralik Claude Monet'i ja teiste impressionistlike maalijatega ning näitas oma pilte impressionistide näitustel. Kuid mõne aja pärast muutus tema stiil nende omast üsna erinevaks. Ta hakkas maalima maastikku värviplaanidega. (Tasand on tasane pind). Tema ideed, kuidas konstrueerida asju piltidel värvitasanditest, mõjutasid teisi kunstnikke, nagu Pablo Picasso ja Georges Braque, maalima pilte stiilis, mida nimetatakse kubismiks.

• Paul Gauguinile meeldis maalida väga eredates värvides ja lamedate mustritega. Ta maalis sageli külaelanikke nende heledates riietes. Vincent van Gogh kohtus Gauguiniga ja kutsus teda enda juurde elama, et nad saaksid jagada oma ideid maalimise kohta. Kuid see ei õnnestunud hästi ja van Gogh muutus väga ärritunuks. Gauguin lahkus Prantsusmaalt ja läks elama Tahiti saarele, kus ta maalis inimesi. Tema ideed värvidest ja mustritest mõjutasid teisi kunstnikke, näiteks Henri Matisse'i, et maalida eredavärvilisi pilte stiilis, mida nimetatakse fauvismiks.

• Vincent van Gogh, nagu ka Gaugin, maalis erksates värvides. Tema stiil erineb oluliselt Gauguini omast, sest ta kandis sageli värvi lõuendile lühikeste pintslitõmmetega, mis teevad palju lainelisi jooni. Tema stiil erineb väga palju teiste kunstnike omast. Van Gogh kannatas suurema osa oma elust vaimuhaiguse all ega müünud kunagi ühtegi maali. Arvatakse, et tema maalimisviisi mõjutas tema haigus. Tema looming mõjutas teisi kunstnikke, sest nad tundsid, et nad võivad vabalt "väljendada oma tundeid" oma maalides, selle asemel, et püüda maalida realistlikult. Üks maalikunstnike rühm, keda van Gogh ja Gauguin mõjutasid, olid ekspressionistlikud maalijad.

• Henri Toulouse-Lautrec oli rikas, kuid haige ja puudega mees, kes elas Pariisis ja maalis inimesi, keda ta kohtas ööklubides, kohvikutes ja teatrites. Ta oskas suurepäraselt joonistada ja enamik tema maalidest on õhukeselt maalitud, nii et need on tegelikult joonistused värviga. Mõned neist on pastelljoonistused. Toulouse-Lautrec tegi palju portreid ja stseene Pariisi "ööelu" kohta. Ta kujundas ka palju plakateid meelelahutusürituste reklaamimiseks.

• Georges Seurat, nagu ka Cezanne, oli impressionistide sõber. Nagu nemadki, oli ta huvitatud valguse mõju mõistmisest värvile. Ta uuris valgust ja katsetas piltide maalimist sadade pisikeste heledate värvipunktidega. Seurat' maalimisstiili nimetatakse pointillismiks.

• Henri Rousseau oli teine kunstnik, kes tundis impressioniste. Ta töötas tolliametnikuna, nii et tema sõbrad kutsusid teda Le Douanier, tolliametnik. Ta maalis hobi korras. Kuigi ta maalis mõnikord portreesid, on enamik tema piltidest tema kujutlusvõime ja nagu unenäod. Ta ei saanud kunagi õppetunde ja tema maalid on üsna lapsemeelsed. Selliselt maalivaid kunstnikke nimetatakse "naiivseteks" kunstnikeks.

Paul Cezanne, "Suplejad


Toulouse-Lautrec

Küsimused ja vastused

K: Mis on postimpressionism?

Küsimus: Kes on loonud termini "postimpressionism"?

K: Mida lisasid postimpressionistid impressionistlikule maalikunstile?

K: Kes on peamised postimpressionistlikud maalijad?

K: Kas postimpressionistid töötasid koos rühmana?

K: Kuidas mõjutasid postimpressionistlikud maalijad kaasaegset kunsti?

Otsing