Postimpressionism

Postimpressionism (või postimpressionism) on termin, mida kasutatakse prantsuse kunsti arengu kirjeldamiseks pärast Manet'd (1832-1883). Briti kunstnik ja kunstikriitik Roger Fry kasutas seda terminit 1910. aastal ning nüüdseks on see standardne kunstitermin. Fry korraldas 1910. aastal näituse "Manet ja postimpressionistid".

Postimpressionistid olid 19. sajandi lõpu kunstnikud, kes nägid prantsuse impressionistlike maalijate loomingut ja olid neist mõjutatud. Nende kunstistiil kasvas välja impressionismiks nimetatud stiilist. Sõna "post-" tähendab "pärast", nii et "postimpressionistlik" maalikunst tuli pärast "impressionistlikku" maalikunsti. Need kunstnikud arendasid impressionismi edasi, kuid lükkasid selle piirangud tagasi. Nad jätkasid tegeliku elu teemade kasutamist, kasutades elavaid värve, sageli paksude värvidega. Siiski lisasid nad teisi ideid. Geomeetriliste vormide kasutamine, vormide moonutamine efekti saavutamiseks ja ebaloomulike värvide kasutamine on mõned nende viisid. Kriitik Rewald ütles, et "termin "postimpressionism" ei ole väga täpne, kuigi väga mugav".

Peamised postimpressionistlikud maalijad olid Paul Cezanne, Paul Gauguin, Vincent van Gogh, Georges Seurat, Henri Toulouse-Lautrec ja Henri Rousseau ("Le Douanier"). Picasso ja Braque olid kindlasti postimpressionistid, kuid me nimetame neid kubistideks.

Postimpressionistlikud maalijad elasid Prantsusmaal ja tundsid üksteist, kuid nad ei töötanud koos grupina, nagu mõned impressionistid. Nad maalisid üksteisest erinevalt. Postimpressionistid näitasid teed teistele kunstnikele, kes katsetasid ja arendasid 20. sajandi modernse kunsti erinevaid stiile.

Georges Seurat, Pühapäeva pärastlõuna Grande Jatte'il(1886)

Kunstnikud

PaulCezanne oli sõbralik Claude Monet'i ja teiste impressionistlike maalijatega ning näitas oma pilte impressionistide näitustel. Kuid mõne aja pärast muutus tema stiil nende omast üsna erinevaks. Ta hakkas maalima maastikku värviplaanidega. (Tasand on tasane pind). Tema ideed, kuidas konstrueerida asju piltidel värvitasanditest, mõjutasid teisi kunstnikke, nagu Pablo Picasso ja Georges Braque, maalima pilte stiilis, mida nimetatakse kubismiks.

Paul Gauguinile meeldis maalida väga eredates värvides ja lamedate mustritega. Ta maalis sageli külaelanikke nende heledates riietes. Vincent van Gogh kohtus Gauguiniga ja kutsus teda enda juurde elama, et nad saaksid jagada oma ideid maalimise kohta. Kuid see ei õnnestunud hästi ja van Gogh muutus väga ärritunuks. Gauguin lahkus Prantsusmaalt ja läks elama Tahiti saarele, kus ta maalis inimesi. Tema ideed värvidest ja mustritest mõjutasid teisi kunstnikke, näiteks Henri Matisse'i, et maalida eredavärvilisi pilte stiilis, mida nimetatakse fauvismiks.

Vincent van Gogh, nagu ka Gaugin, maalis erksates värvides. Tema stiil erineb oluliselt Gauguini omast, sest ta kandis sageli värvi lõuendile lühikeste pintslitõmmetega, mis teevad palju lainelisi jooni. Tema stiil erineb väga palju teiste kunstnike omast. Van Gogh kannatas suurema osa oma elust vaimuhaiguse all ega müünud kunagi ühtegi maali. Arvatakse, et tema maalimisviisi mõjutas tema haigus. Tema looming mõjutas teisi kunstnikke, sest nad tundsid, et nad võivad vabalt "väljendada oma tundeid" oma maalides, selle asemel, et püüda maalida realistlikult. Üks maalikunstnike rühm, keda van Gogh ja Gauguin mõjutasid, olid ekspressionistlikud maalijad.

Henri Toulouse-Lautrec oli rikas, kuid haige ja puudega mees, kes elas Pariisis ja maalis inimesi, keda ta kohtas ööklubides, kohvikutes ja teatrites. Ta oskas suurepäraselt joonistada ja enamik tema maalidest on õhukeselt maalitud, nii et need on tegelikult joonistused värviga. Mõned neist on pastelljoonistused. Toulouse-Lautrec tegi palju portreid ja stseene Pariisi "ööelu" kohta. Ta kujundas ka palju plakateid meelelahutusürituste reklaamimiseks.

Georges Seurat, nagu ka Cezanne, oli impressionistide sõber. Nagu nemadki, oli ta huvitatud valguse mõju mõistmisest värvile. Ta uuris valgust ja katsetas piltide maalimist sadade pisikeste heledate värvipunktidega. Seurat' maalimisstiili nimetatakse pointillismiks.

Henri Rousseau oli teine kunstnik, kes tundis impressioniste. Ta töötas tolliametnikuna, nii et tema sõbrad kutsusid teda Le Douanier, tolliametnik. Ta maalis hobi korras. Kuigi ta maalis mõnikord portreesid, on enamik tema piltidest tema kujutlusvõime ja nagu unenäod. Ta ei saanud kunagi õppetunde ja tema maalid on üsna lapsemeelsed. Selliselt maalivaid kunstnikke nimetatakse "naiivseteks" kunstnikeks.

Paul Cezanne, "Suplejad

Toulouse-Lautrec

Influence

Postimpressionistlikud maalijad eksperimenteerisid kõik erinevalt impressionistide ideedega. Enamik kahekümnenda sajandi olulisi kunstiliikumisi (stiile) kujunesid välja nende loomingust. Kuigi postimpressionistlikud maalijad ei olnud oma eluajal kuigi tuntud, said nad nii kuulsaks, et 21. sajandil müüakse nende maale miljonite dollarite eest.

Galerii

Iga pildi suurendamiseks klõpsake sellel, et näha, kuidas iga kunstnik on kasutanud pintslit ja värvi.

Henri Toulouse-Lautrec, "Moulin Rouge'is" (1895) Kunstnik lahkus oma jõukast kodust ja läks elama Pariisi Montmartre'i, kus ta maalis baaride ja teatrite rahvast.

Paul Gauguin, Arearea (1891). Gauguin lahkus Pariisist ja läks elama Tahiti saartele, kus ta maalis inimesi, nende säravaid riideid ja kombeid.

Edouard Vuillard, Theodore Duret' portree (1812). Vuillard näitab figuuri ümbritsevaid seinu, laudu, raamatuid ja pabereid, nagu seisaks vaataja ruumis.

Vincent van Gogh, "Eneseportree" (1889) Van Gogh on maalinud ennast keerlevale taustale, mis võib kujutada tema mõtteid.

Toulouse-Lautrec, Naine suplemas (1896). Toulouse-Lautrec on maalinud figuuri nii, et selle "siluett" (piirjoon) on oluline.

Paul Gauguin, "Naised rannal" (1891). Gauguin on neid naisi maalinud nii, et vormid, värvid ja mustrid on olulised.

Georges Seurat, Bec du Hoc Grandcampis (1893). Seurat veetis kaua aega, et maalida seda stseeni hoolikalt pisikesteks punktidena.

Vincent van Gogh, Mäed, San Remy, (1889). Van Gogh maalis kiiresti lainetavate joontega, mis muudavad maastiku justkui liikuvaks.

Paul Gauguin, Tahiti maastik (1893). Gauguin maalis tavaliselt inimesi, kuid mõnikord ka erksavärvilisi maastikke.

Paul Cezanne, Mont Sainte Victoire (1905). Cezanne maalis seda mäge mitu korda mitmest vaatenurgast ja erinevas valguses.

Vincent van Gogh, "Tähtede öö Rhône'i jõe kohal" (1888) Van Gogh maalis reaalset maailma kui imelist kohta.

Henri Rouseau, "Käärmekaunistaja" (1907) Rouseau maalis oma kujutlusvõime põhjal hämmastava maailma.

Seotud leheküljed

Küsimused ja vastused

K: Mis on postimpressionism?

V: Postimpressionism on termin, mida kasutatakse prantsuse kunsti arengu kirjeldamiseks pärast Manet' (1832-1883). See on kunstistiil, mis kasvas välja impressionismist ja lükkas tagasi selle piirangud, jätkates samas eluliste värvide ja paksude värvidega reaalsete teemade kasutamist.

Küsimus: Kes on loonud termini "postimpressionism"?

V: Briti kunstnik ja kunstikriitik Roger Fry lõi selle termini 1910. aastal.

K: Mida lisasid postimpressionistid impressionistlikule maalikunstile?

V: Postimpressionistid lisasid selliseid ideid nagu geomeetriliste vormide kasutamine, vormi moonutamine efekti saavutamiseks ja ebaloomulike värvide kasutamine.

K: Kes on peamised postimpressionistlikud maalijad?

V: Mõned peamised postimpressionistlikud maalijad olid Paul Cezanne, Paul Gauguin, Vincent van Gogh, Georges Seurat, Henri Toulouse-Lautrec ja Henri Rousseau ("Le Douanier"). Picasso ja Braque'i peeti samuti postimpressionistideks, kuid neid on õigem nimetada kubistideks.

K: Kas postimpressionistid töötasid koos rühmana?

V: Ei, erinevalt mõnest impressionistist, kes töötasid koos rühmana, elasid postimpressionistid Prantsusmaal ja tundsid üksteist, kuid maalisid üksteisest erinevalt.

K: Kuidas mõjutasid postimpressionistlikud maalijad kaasaegset kunsti?

V: Postimpressionistid näitasid teed teistele kunstnikele, kes katsetasid ja arendasid 20. sajandi modernse kunsti erinevaid stiile.