Éamon de Valera

Tema perekond

De Valera sündis 1882. aastal New Yorgi lasteaias ja lastehaiglas New Yorgis iiri emana; tema sõnul olid tema vanemad Catherine Coll Wheelwright, Limericki krahvkonna Brureest pärit sisserändaja ja Juan Vivion de Valera, Hispaania-Kuuba asunik ja skulptor, ning nad abiellusid 1881. aastal New Yorgis.

1885. aastal, pärast isa surma, viis onu Ned de Valera Iirimaale. Tema vanaema Elizabeth Coll, tema poeg Patrick ja tütar Hannie kasvatasid teda Limericki krahvkonnas. Kuueteistkümneaastaselt võitis ta stipendiumi Blackrocki kolledžisse Dublini krahvkonnas. Oma esimesel aastal Blackrocki kolledžis oli ta aasta õpilane. Aastal 1903 sai matemaatikaõpetaja Rockwelli kolledžis Tipperary krahvkonnas. Kui ta lõpetas Iirimaa Kuningliku Ülikooli matemaatika erialal, läks ta tagasi Blackrocki kolledžisse Ta õpetas paljudes teistes kolledžites, sealhulgas Belvedere'i kolledžis, kus ta õpetas Kevin Barryd, noort iiri vabariiklast, kelle britid Iirimaa iseseisvussõja ajal üles riputasid.

Varajane poliitiline tegevus

De Valera oli aktiivne gaeilgeoir (iiri keele entusiast). Aastal 1908 liitus ta Conradh na Gaeilge'iga (Gaelic League), kus ta kohtus Dubhghlas de hÍde'iga, Iirimaa hilisema esimese presidendiga, ja ka Sinéad Flanaganiga, teise õpetajaga, kellega ta abiellus 8. jaanuaril 1910 Dublinis, Arran Quay's St Paul's Church'is, Arran Quay's.

Lihavõttepühade ülestõusmine

25. novembril 1913 liitus ta Iiri vabatahtlikega. Peagi valiti ta Donnybrooki kompanii kapteniks, seejärel kolmanda pataljoni komandöriks ja Dublini brigaadi adjutandiks. Ta liitus ka Iiri Vabariikliku Vennaskonnaga, mis kontrollis salaja vabatahtlike keskjuhatust.

24. aprillil 1916 algas ülestõusmispühade ülestõus. De Valera hõivas Boland's Mills'i, Grand Canal Street Dublinis. Pärast lahinguid mõisteti de Valera sõjakohtusse, mõisteti süüdi ja mõisteti surma, kuid karistust muudeti eluaegseks vangistuseks. Seda seetõttu, et teda ei hoitud Kilmainhami vanglas koos esimeste hukatud vangidega. Viivitus tähendas, et Briti ametivõimud hakkasid kontrollima, kas ta tõesti oli Ameerika Ühendriikide kodanik, ja mõtlesid, kuidas Ameerika Ühendriigid reageeriksid ühe oma kodaniku hukkamisele.

De Valera toetajad ütlevad, et ta näitas üles juhtimisoskust ja suurt planeerimisvõimet. Tema vaenlased väidavad, et ta kannatas ülestõusu ajal närvikahjustuse all.

Pärast vangistust Dartmooris, Maidstone'i ja Lewesi vanglates Inglismaal vabastati de Valera ja teised vangid 1917. aasta juunis amnestia alusel. 10. juulil 1917 valiti ta Briti alamkoja liikmeks East Clare'i (valimisringkond, mida ta esindas Dail Eireannis kuni 1959. aastani) järelvalimistel pärast parlamendiliikme Willie Redmondi surma I maailmasõjas.

Sinn Féini president

Briti ajalehtedes ja piltpostkaartidel nimetati lihavõttepühade ülestõusu sageli Sinn Féini mässuks. Alates 1917. aastast oli de Valera Sinn Féini president. Tema ja teised üleelanud ülestõusu võitjad võtsid Sinn Féini üle ja muutusid seejärel vabariiklikuks erakonnaks. Arthur Griffith soovis anglo-iiri "topeltmonarhiat", mille puhul iseseisvat Iirimaad valitsetakse Suurbritanniast eraldi, kusjuures nende ainus side on ühine monarh, nagu tänapäeval Kanada ja Suurbritannia.

Nii valitseti Iirimaad Henry Grattani 1782. aasta nn põhiseadusega, kuni Iirimaa ühines 1801. aastal Suurbritanniaga Suurbritannia ja Iirimaa Ühendatud Kuningriigi moodustamiseks.

Dáil Éireanni president

Sinn Féin võitis 1918. aasta üldvalimistel 73 kohta 104-st Iiri kohast. Palju rohkem inimesi soovis iseseisvat Iirimaad pärast 1916. aasta lihavõttepühade ülestõusu juhtide hukkamist ja sõjaväkkepöördumise ohtu. Jaanuaris 1919 kohtusid need Sinn Féini parlamendiliikmed ehk "TD-d" Dublini Mansion House'is (City Hall) ja moodustasid esimese Dáil Éireanni (inglise keeles: Assembly of Ireland).

De Valera ei osalenud sellel kohtumisel, sest ta oli arreteeritud. Ta põgenes 1919. aasta veebruaris Lincolni vanglast ja kui ta Dublinisse tagasi jõudis, asendas ta Cathal Brugha Iiri peaministrina: Príomh Aire. Dáili poolt vastu võetud Dáili põhikiri ütles, et Príomh Aire oli peaminister, mitte riigipea.

1919. aasta septembris teatasid Briti ametivõimud, et Dáil on ebaseaduslik. Võitlus Suurbritannia vastu eskaleerus Iiri iseseisvussõjaks (mida nimetatakse ka "Inglise-Iiri sõjaks").

Vabariigi President

Jaanuaris 1921 tuli ta Ameerika Ühendriikidest tagasi 5 500 000 dollari suuruse laenuga, mis tegi ta väga populaarseks.

1921. aasta augustis lasi de Valera Dáil Éireannil muuta 1919. aasta Dáili põhiseadust, et tõsta oma tiitlit peaministrist Vabariigi Presidendiks. Ta ütles, et Iiri riigipeana ei lähe ta 1921. aasta oktoobris-detsembris toimuvatele lepingu läbirääkimistele, sest ka Briti riigipea, kuningas George V ei ole seal.

Leping

Lepinguga asendati vabariik Briti Rahvaste Ühenduse dominiooniga, kus kuningat esindas Iiri Vaba Riigi kindralkuberner. Just nii valitseti Kanadat. Leping allkirjastati lõpuks 6. detsembril 1921.

De Valera vastased ütlesid, et ta ei osalenud läbirääkimistel, sest ta teadis, et britid lubavad ainult Iiri domineerimist, mitte vabariiki, ja ei tahtnud, et teda süüdistataks vabariigi ideest loobumises. De Valera ütles, et ta oli vihane, sest lepingut välja töötanud delegaadid ei olnud teda enne lepingu allkirjastamist küsinud. Kuid Dáili salajasel istungil lepingu arutelude ajal ja 1922. aasta jaanuaris avalikustatuna sisaldasid tema ideed lepingu kohta dominiigi staatust, "lepinguportse", Belfasti parlamendi vetoõigust ja kuningat kui Rahvaste Ühenduse juhti. Iirimaa maksaks osa keisririigi võlast.

Kui leping võeti vastu 64 poolt- ja 57 vastuhäälega, lahkusid de Valera ja suur vähemus Sinn Féini liikmeid Dáil Éireannist. Ta astus tagasi ja tema asemel valiti Arthur Griffith Dáil Éireanni presidendiks.

Märtsis 1922 pidas de Valera vihase kõne, milles ütles, et kui lepinguga nõustutakse, siis võib olla vaja Iiri vabaduse saavutamiseks "läbi Iiri vere kahlata". Hiljem ütles ta, et

IRA peaks Iiri vabaduse saamiseks ehk mõne valitsuse liikme verest läbi kahmama, et saada Iiri vabadust

- De Valera rääkis Thurlesis

de Valera vaenlased ütlesid, et see julgustab kodusõda.

Kodusõda puhkes 1922. aasta juuni lõpus.

Kodusõda

Võitlused Iiri kodusõjas algasid 28. juunil 1922 ja lõppesid 1923. aasta mais, kui lepingupoolsed vabariigi väed lõid lepinguvastase IRA.

De Valera pidi olema lepinguvastaste juht, kuid tal oli vähe võimu. Tavaliselt oli tal vähe mõju IRA staabiülemale Liam Lynchile. De Valera moodustas 25. oktoobril 1922. aastal vabariikliku valitsuse, kuid sellel ei olnud tegelikku võimu ja see ei olnud kunagi nagu 1919-21. aasta Dáili valitsused, mis olid alternatiivne valitsus brittidele, juhtides isegi oma kohtuid.

Kui IRA uus staabiülem Frank Aiken 30. mail 1923. aastal relvarahu välja kuulutas, oli valitsus võitnud. Paljud vabariiklased arreteeriti, kui nad peidust välja tulid ja koju tagasi pöördusid. De Valera arreteeriti Clare'i krahvkonnas ja interneeriti kuni 1924. aastani.

Tühi valem".

De Valera astus Sinn Féini presidendipostist tagasi pärast seda, kui ta kaotas hääletuse Vaba Riigi põhiseaduse vastuvõtmise üle (kui truudusevandest loobutakse). Märtsis 1926 moodustas ta uue partei Fianna Fáil (Soldiers of Destiny). Fianna Fáil oli valimistel edukas, kuid üle aasta ei saanud ta Dáil'is oma kohti. Kui uus seadus kohustas kandidaate lubama, et nad valimise korral annavad vande, andsid de Valera ja tema TDd 1927. aastal truudusevande. Nad ütlesid, et vanne oli "tühi valem" ehk lihtsalt sõnad, mida nad pidid ütlema, nad ei pidanud neid uskuma.

Tagasi võimul

Kuus aastat pärast selle asutamist võitis Fianna Fáil 1932. aasta üldvalimistel 72 kohta ja saavutas Dáilis enamuse. See tähendab, et ta oli suurim partei, kuid tal oli vähem kui pool kõigist kohtadest, mis oleks enamus. 9. märtsil nimetas kindralkuberner James McNeill de Valera täitevnõukogu presidendiks . Ta kaotas vande ja lõpetas Suurbritanniale võlgnetava raha maksmise.

De Valera kuulutas jaanuaris 1933 välja üldvalimised ja võitis 77 kohta, mis andis talle üldise enamuse. Tema juhtimisel võitis Fianna Fáil järgmised üldvalimised 1937., 1938., 1943. ja 1944. aastal.

De Valera oli oma välisminister. Ta osales Rahvasteliidu koosolekutel ja oli Rahvasteliidu nõukogu esimees, kui ta esimest korda 1932. aastal Genfis viibis. 1934. aastal toetas ta Nõukogude Liidu vastuvõtmist Liiga liikmeks. Septembris 1938 valiti ta Liiga assamblee üheksateistkümnendaks presidendiks, mis oli tunnustus rahvusvahelisele tunnustusele, mille ta oli saavutanud oma sõltumatu seisukohaga maailmaküsimustes.

De Valera uus põhiseadus - Bunreacht na hÉireann

1930. aastatel muutis de Valera palju Iiri Vaba Riigi põhiseadust.

Iiri Vaba Riigi kindralkuberner võis pärast Tema Majesteedi Londoni valitsuse nõuannet (korraldust) jätta endale kuningliku nõusoleku või sellest keelduda. Pärast juriidilist vaidlust Briti valitsusega muudeti see volitus Tema Majesteedi valitsusele Iiri Vabas Riigis.

See tähendas, et de Valera oli ainus isik, kes võis seaduseelnõu jõustumise peatada.

De Valera tühistas:

• Vandeavaldus;
• Apellatsioonkaebused salajase nõukogu õiguskomiteele ja
• Senat, mida kontrollisid opositsiooniparteid.

Kui kuningas Edward VIII loobus (astus tagasi) Iirimaa kuninga kohalt, võttis de Valera vastu kaks seaduseelnõu;

• üks võttis põhiseadusest välja kõik kuninga ja kindralkuberneri mained
• teine ütles, et kuninga ainus ülesanne oli ametlikult saata ja vastu võtta saadikuid.

Juulis 1936 kirjutas de Valera Londonisse kuningas Edwardile, et ta kavatseb kehtestada uue põhiseaduse. See erines vaid veidi Bunreacht na hÉireannist (mis tähendab sõna otseses mõttes Iirimaa põhiseadust).

Uus põhiseadus ei olnud Dáili akt, vaid selle poolt hääletati rahvahääletusel, sest de Valera soovis uue riigi jaoks uut algust, mida ta oli loomas.

Neutraalsus II maailmasõjas

Iirimaa jäi Teises maailmasõjas, mida nimetati Iirimaal hädaolukorraks, neutraalseks. Dáilis arutati nii Saksamaa kui ka Suurbritannia sissetungi võimalust.

Kuid kuigi de Valera vihkas Suurbritanniat, soosis Iirimaa neutraalsus sageli liitlasi:

• Iiri valitsuse ilmateated aitasid otsustada, millal D-päev peaks toimuma;
• Fermanaghi krahvkonnas asuvast Lough Erne'ist pärit Briti lennukid lendasid Atlandi ookeani patrullimiseks otseteed üle Donegali.
• Saksa suursaadiku Eduard Hempeli raadiosaatja suleti 1943. aastal.
• Õhusõitjad, kes kukkusid alla "operatiivsetel" lendudel, interneeriti kuni sõja lõpuni. Kui lend oli "mitteoperatiivne", lubati meeskond koju. Peaaegu kõik liitlaste lendurid olid väidetavalt "mitteoperatiivsetel" lendudel, samas kui Saksa lendurid loeti "operatiivseteks".
• Ligikaudu 45 000 iiri meest liitusid vabatahtlikult liitlasvägede koosseisus (sealhulgas Patrick ja Tom Clancy, kes olid samuti olnud IRA vabatahtlikud).

1945. aasta mais külastas de Valera Saksa ministrit Dublinis, et väljendada kaastunnet Führeri surma puhul. Koos president Douglas Hyde'iga oli de Valera ainus valitsusjuht, kes seda tegi. Roosevelti surma järel ei külastanud de Valera Ameerika saatkonda, sest Ameerika suursaadik David Gray ütles, et ta ei võta de Valerat vastu. Roosevelti surma puhul heisati de Valera korraldusel kõik lipud poolmastil.

Sõjajärgne periood

Pärast kuusteist aastat võimulolekut kaotas Fianna Fáil 1948. aasta valimised. John A. Costello oli koalitsioonivalitsuse peaminister. Costello oli see, kes kuulutas Iirimaa vabariigiks, tehes de Valera sõber president Ó Ceallaigh'st Iirimaa riigipea. 1951. aastal tuli de Valera tagasi võimule, kuid ilma üldise enamuseta. Paljud arvasid, et see oli tema halvim valitsus. Ta veetis mitu kuud Hollandis, kus tal tehti kuus silmade operatsiooni.

Fianna Fáil sai 1954. aasta üldvalimistel taas lüüa, kuid 1957. aastal võitis de Valera üheksa koha enamuse. See oli Fianna Fáili järjekordse kuueteistkümneaastase ametiaja algus. Kuid de Valera oli peaministriks vaid kaks aastat.

1959. aastal valiti ta Iirimaa presidendiks, kelleks ta oli kuni 1973. aastani. Oma pensionilejäämise ajal, 90-aastaselt, oli ta maailma vanim riigipea.

Éamon de Valera suri 29. augustil 1975 Dublini krahvkonnas Blackrockis asuvas Linden Convalescent Home'is 92-aastaselt. Tema abikaasa Sinéad de Valera, kes oli temast neli aastat vanem, oli surnud eelmise aasta jaanuaris, nende 65. pulma-aastapäeva eelõhtul. Ta on maetud Dublini Glasnevini kalmistule.

Ülevaade

Tim Pat Coogan ütleb oma hiljutises vastuolulises biograafias, et tema ebaõnnestumisi on rohkem kui tema saavutusi ja et de Valera populaarsus langes, kui Michael Collinsi populaarsus tõusis.

Garret Fitzgerald võttis kokku oma viimase ametiaja peaministrina;

Täielik majanduslik stagnatsioon iseloomustas de Valera viimast seitset aastat oma partei juhina - sest kõik tema katastroofilise pühendumusega sissepoole suunatud isemajanduspoliitikale seotud kanad olid jõudmas koju.