Frances Burney (13. juuni 1752 – 6. jaanuar 1840), tuntud ka kui Fanny Burney ja pärast abiellumist kui Madame d'Arblay, oli inglise romaanikirjanik, päevikukirjanik ja näitekirjanik. Ta sündis Inglismaal King's Lynnis muusiku dr Charles Burney (1726–1814) ja proua Esther Sleepe Burney (1725–1762) perekonnas. Enamikku haridusest omandas ta ise; kirjutama hakkas juba lapsepõlves ning kutsus oma varajasi katsetusi "kritseldusteks".

Elulugu ja isiklikud suhted

Burney abiellus 1793. aastal prantsuse pagulasega, kindral Alexandre D'Arblay'ga. Paaril sündis 1794. aastal poeg, Alexander, kes jäi nende ainukeseks lapseks. Aastatel 1802–1812 elas perekond osaajaliselt Prantsusmaal. 1786. aastal sai Fanny kuninganna Charlotte'i teiseks rüütlihoidjaks (Second Keeper of the Robes) ning teenis mõnda aega kuninglikus majapidamises — sellest ajast on tema päevikutes ja kirjavahetuses ka palju tähelepanuväärseid tähelepanekuid.

Kirjanduslik tegevus ja stiil

Burney esiletõus algas anonüümselt avaldatud romaaniga Evelina (1778), mis oli epistolaarne (kirjadel põhinev) teos ja tõi talle laialdase kuulsuse. Järgmine suur publikuedu oli Cecilia (1782). Tema teostele on iseloomulik terav sotsiaalne tähelepanek, huumor, moraaline tundlikkus ja fookus noortel naisteelul — romaanid jälgivad sageli arenevat naistegelast, kes siseneb kõrgseltskonda, saab uusi kogemusi ja kasvab iseloomult. Lisaks neile peamistele teostele mainitakse sageli ka Camilla ja hilisemaid romaane.

Burney kirjutas ka näidendeid ning katsetas erinevaid žanreid, kuid tema suurem mõju jäi romaanile ja päevikukirjandusele. Tema realistlik ja tähelepanelik ühiskonnakriitika mõjutas ka hilisemaid kirjanikke — tema töid hindas ja neilt inspiratsiooni ammutas näiteks Jane Austen.

Päevikud, kirjavahetus ja ajalooline väärtus

Burney kirjutas elu jooksul rohket päeviku- ja kirjakogu. Tema päevikud ja kirjad pakuvad tänapäeval olulist allikat Georgian ajastu seltskonnaelu, teatritrükiste, kuningakoja ja kirjanduselu uurimiseks. Paljud tema kirjeldused on otsekohesed, detailirohked ja isiklikud — näiteks jäädvustas ta põhjalikult oma haiguskogemusi ning korduvaid raviprotseduure, mis annavad ajaloolist teavet meditsiinipraktika kohta tollal.

Hilisemad teosed ja tervis

Aastatel 1802–1812 elades osaliselt Prantsusmaal, valmis tal romaan The Wanderer, milles kajastuvad käsitlused Prantsuse revolutsiooniga seotud sündmustest ja selle mõjudest. See romaan avaldati 1814. aastal. Burney viitas oma päevikutes ja kirjadess ka oma terviseprobleemidele; üks tuntumaid ja laialdaselt kajastatud juhtumeid on tema 1811. aastal tehtud rindkereoperatsioon (mastektoomia), mis toimus enne üldanesteesia aega — tema isiklikud kirjelduse sellest kogemusest on üks selle perioodi haruldasemaid ja hinnatumaid esmase allikaid meditsiiniajaloo uurijatele.

Viimased aastad, pärand ja surm

Burney avaldas elu jooksul mitmeid teoseid ja kogumikke: tema viimane avaldatud teos mainitult oli "Doktor Burney mälestused" (1832). Tema päevikud ja kirjad avaldati osaliselt ka tema eluajal ja hiljem, mille kaudu on tema hääl ning täpsed tähelepanekud säilinud ajalooliseks uurimiseks. Fanny Burney suri 6. jaanuaril 1840 Londonis ja maeti Bathis oma abikaasa ja poja lähedusse. Tema looming ja päevikukogu on jätnud püsiva jälje inglise kirjandusse ning on väärtuslikuks allikaks Georgian ajastu ühiskonna ja kultuuri uurimisel.

Peamised nimetatavad romaanid:

  • Evelina (1778) — epistolaarne romaan, mis tõi autorile kuulsuse
  • Cecilia (1782) — suur kriitiline edu
  • Camilla — üks Burney peamistest romaanidest, teemadena noore naise sotsiaalne areng
  • The Wanderer — romaan, mis käsitleb Prantsuse revolutsiooni mõju (avaldatud 1814)

Fanny Burney on mäletatud eeskätt kui teravvaistuline vaatleja, kelle humoorikas ja samas empaatiast kantud kirjutus viis ta 18.–19. sajandi Inglismaa ühiskonna ja naisekogemuse oluliste tõlgendajateni.