Radu Lupu

Elu ja karjäär

Varajane elu ja haridus

Lupu sündis Rumeenias Galațis 30. novembril 1945 advokaadi Meyer Lupu ja keeleteadlase Ana Gabori pojana. Lupu "väljendas end alati laulmisega" ja sai oma esimese klaveri 5-aastaselt. Klaveriõpinguid alustas ta 1951. aastal, kuueaastasena, Lia Busuioceanu juures. Avalik debüüt toimus 1957. aastal, 12-aastasena, kontserdil, kus esitati tema enda kompositsioonid. Aastal 1970 ütles ta ajakirjale The Christian Science Monitor, et "algusest peale pidasin end heliloojaks. Olin kindel, ja kõik teisedki olid kindlad, et ühel päeval saab minust kuulus helilooja". Umbes neli aastat hiljem loobus ta heliloomingust, öeldes, et ta arvas, et "pianistina oleks ta palju parem".

Pärast gümnaasiumi lõpetamist Galațis ja Brașovi rahvakunstikooli lõpetamist, kus ta õppis harmooniat ja kontrapunkti Victor Bickerichi juures, jätkas Lupu oma klaveriõpinguid Bukaresti konservatooriumis (1959-1961) Florica Musicescu (kes õpetas ka Dinu Lipatti) ja Cella Delavrancea juures, õppides ka kompositsiooni Dragos Alexandrescu juures. 16-aastaselt, 1961. aastal sai ta stipendiumi Moskva P. I. Tšaikovski Riiklikusse Konservatooriumi, kus ta õppis seitse aastat. Moskvas õppis ta kõigepealt kaks aastat Galina Eguiazarova (Alexander Goldenweiseri õpilase) juures, seejärel Heinrich Neuhausi (kes õpetas ka Svjatoslav Richteri ja Emil Gilelsit) ja hiljem tema poja Stanislav Neuhausi juures. Ta lõpetas 1969. aastal. Kui Lupu 1981. aasta intervjuus aga küsis, millist tüüpi mõju avaldasid talle tema õpetajad, vastas ta, et peab end pigem audodidaktiliseks: "Minu esimene õpetaja viis mind igale orkestrikontserdile, ja ma olen ka tänulik selle eest, mida ma Moskvas õppisin, kuid ma pean ennast põhimõtteliselt (muusikas igatahes) pigem autodidaktiliseks. Ma võtsin midagi Furtwänglerilt, Toscaninilt, kõikjalt... üha enam ja enam pärast Moskvast lahkumist."

Varajane karjäär

1965. aastal saavutas Lupu Viinis toimunud rahvusvahelisel Beethoveni klaverikonkursil viienda koha. Järgmisel aastal võitis Lupu II Van Cliburni rahvusvahelisel klaverikonkursil esimese auhinna; samuti sai ta eripreemiad parima tellimustöö esituse eest (Willard Straight'i "Structure for Piano") ja Aaron Coplandi klaverisonaadi ühe osa parima esituse eest. The Washington Posti ajakirjanik Paul Hume kirjeldas tema esitust Sergei Prokofjevi klaverikontserdi nr 2 (op. 16) esimese osa esitamisel kui "kõige tulisemat ja ägedamat kuue finalisti hulgas". Lisaks Prokofjevile esitas ta Beethoveni klaverikontserdi nr 5 (op. 73). Alicia de Larrocha, kes kuulus žüriisse, ütles, et Lupu on geenius. "Ma ei oodanud seda üldse. Ma olen lihtsalt sõnatu," ütles Lupu pärast oma võitu. Varsti pärast konkurssi, 1967. aasta aprillis, debüteeris Lupu New Yorgi Carnegie Hallis, kus ta mängis Beethoveni, Schuberti ja Chopini teoseid. Siiski ei teinud Lupu paljusid teisi auhinnaga kaasnevaid esinemisi, vaid otsustas hoopis Moskvasse tagasi pöörduda, et jätkata õppimist.

Aasta pärast Cliburni konkursi võitu, 1967. aastal, võitis Lupu esimese auhinna George Enescu rahvusvahelisel klaverikonkursil. Kaks aastat hiljem, 1969. aasta oktoobris, võitis ta Leedsi rahvusvahelise klaverikonkursi; finaalis esitas ta Beethoveni klaverikontserdi nr 3 (op. 37). Järgmisel kuul, 1969. aasta novembris, andis Lupu oma esimese soolokontserdi Londonis; Joan Chissell ajakirjast The Times kirjutas tema esitusest Beethoveni Klaverisonaadi nr 7 ettekandmisel: "Ta tõi selle, mis tundus olevat eluaegne kogemus, vaheldumisi lohutusele ja uhkusele. Kunagi ei saanud muusika tulla lähemale kõnele."

Märtsis ja aprillis 1970 tegi Lupu oma esimese salvestuse Decca Records'ile Brahmsi rapsoodia h-moll (op. 79 nr. 1) ja kolme intermezzi (op. 117) ning Schuberti Klaverisonaadi a-moll (D. 784). Ta jäi Decca eksklusiivseks artistiks ja jätkas plaadistamist plaadifirma jaoks ka järgneval 23 aastal. 1970. aasta augustis debüteeris 24-aastane pianist The Proms'il, esitades Royal Albert Hallis Brahmsi Klaverikontserdi nr 1 (op. 15) koos BBC sümfooniaorkestriga Edo de Waarti juhatusel. Novembris 1970 tegi ta oma esimese kontserdisalvestuse Decca plaadifirmale: Beethoveni klaverikontsert nr 3 koos Londoni Sümfooniaorkestriga Lawrence Fosteri juhatusel; samuti salvestas ta Beethoveni 32 variatsiooni c-moll (WoO 80).

Lupu esimesed suuremad kontserdid Ameerika Ühendriikides pärast Leedsi konkursi võitu olid 1972. aasta veebruaris Clevelandi orkestriga Brahmsi 1. klaverikontserdiga Daniel Barenboimi dirigeerimisel New Yorgi Carnegie Hallis ja 1972. aasta oktoobris Chicago sümfooniaorkestriga Beethoveni 3. klaverikontserdiga Carlo Maria Giulini dirigeerimisel. Brahmsi kontserdi esituse Clevelandi orkestri ja Barenboimiga arvustas New York Timesi Pulitzeri auhinnaga pärjatud muusikakriitik Harold C. Schonberg, kes kümme aastat varem oli eriti hukka mõistnud kuulsa New Yorgi Filharmoonikute kontserdi 6. aprillil 1962, kus sama kontserti mängis Glenn Gould koos New Yorgi Filharmoonikutega Leonard Bernsteini juhatusel. Schonberg kritiseeris ka Lupu ja Barenboimi esitust, kirjutades, et pärast Bernsteini-Gouldi esitust "ei ole kontserti nii tõlgendatud", kirjeldades seda kui "tahtlikku, episoodilist ja maneerlikku, isekeskis, kapriisset". Siiski lisas ta, et "läbi kõigi ekstsentrilisuste tekkis siiski tunne, et kaks noort muusikut üritavad kõvasti välja tulla rutiinist ja vahel õnnestub see ka tegelikult", kuid et "tulevastel aastatel võib selline lähenemine neile sobida. Praegu ei tule see välja."

Kasvav tunnustamine

Kuigi Schonberg oli olnud kriitiline Lupu debüüdi suhtes Clevelandi orkestri ees Barenboimi juhatusel 1972. aasta veebruaris, oli ta palju entusiastlikum Lupu esitusest 1972. aasta novembris Beethoveni Klaverikontserdi nr. 5 Royal Philharmonic Orchestra'ga Lawrence Fosteri juhatusel Carnegie Hallis, kirjutades The New York Times'is, et "tema esitus tegi palju selleks, et heastada muljet, mille ta eelmisel hooajal Brahmsi d-moll kontserdiga jättis. Siis kõlas ta maneerlikult, peenelt, kunstlikult. Seekord oli ta teistsugune pianist." Schonberg lisas:

Tema väljakuulutamine kadentsilaadses avangus oli suur ja julge, mida iseloomustas läbitungiv, kuigi klaasjas toon. See pani aluse tulisele esitusele, mis oli järjekindlalt huvitav. See võis olla veidi paugutatud, selles võis puududa värviline ressurss, kuid selles oli hoogu ja ideid. Ja sellel oli suurepärane hoog, kui jätta kõrvale mõned halvad rütmilised grupeeringud aeglases osas.

Järgmisel aastal salvestas Lupu Schumanni (op. 54) ja Griegi (op. 16) klaverikontserdid koos Londoni Sümfooniaorkestriga André Previni juhatusel, mida Gramophone kirjeldas kui "suurejooneliselt võimsat". 1974. aasta veebruaris andis Lupu New Yorgi Hunter College'is kontserdi, mida John Rockwell (The New York Times) kiitis. Rockwell kuulutas Lupu "mitte tavaliseks pianistiks" ja kirjutas Lupu esitusest Schuberti Klaverisonaadi B-duur (D. 960):

Schuberti ajal oli publiku tähelepanelik vaikus aga erakordne. Justkui oleks härra Lupu kasutanud mingisugust alkeemiat, et kõiki lummata. Just seda ta ka tegi, sest tal on see salapärane asi, mis ulatub tehnikast, eruditsioonist ja üldisest musikaalsusest kaugemale, et jõuda kuulajate tunnetusteni [sic].

1974. aasta novembris debüteeris Lupu New Yorgi Filharmoonikutega, esitades Mozarti Klaverikontserti nr 21 (K. 467) James Conloni juhatusel. 1975. aastal debüteeris Lupu Kuningliku Concertgebouw' orkestriga ja esiettekandega André Tchaikowsky Klaverikontserdi op. 4 koos Kuningliku Filharmooniaorkestriga, mida dirigeeris Uri Segal Royal Festival Hallis. 1976. aastal salvestas Lupu Brahmsi "6 Klavierstücke" (op. 118) ja "4 Klavierstücke" (op. 119), mida Stereo Review kirjeldas kui "Brahmsi kirja pandud teose säravat teostust, mis jätab sõnatuks ja lihtsalt rõõmsaks, et on kõrvad". 1978. aastal andis ta debüüdi BerliiniFilharmoonikutega Herbert von Karajani juhatusel selle aasta Salzburgi festivalil. Lupu 1980. aastal Avery Fisher Hallis antud kontserdi arvustuses nimetas Andrew Porter ajakirjast The New Yorker Luput "kõige rahuldustpakkuvamat sorti meistriks". 1981. aastaks oli ta mänginud kõigi suuremate orkestritega.

Ülejäänud 20. sajand

Juunis 1982 tegi Lupu kriitikute poolt kiidetud salvestuse Schuberti Impromptidest (D. 899 & 935). John Rockwell kirjutas The New York Times'is, et Lupu "laulvat tooni tuleb kuulda, et seda uskuda. Vähendamata Schuberti muusikalise isiksuse teisi tahke, tabab ta helilooja laulvat olemust haruldase iluga - ja kinnitab sellega veel kord, et tänapäeva interpreedid suudavad mineviku muusikale rohkelt õigust teha." Lisaks ütles Gramophone salvestuse kohta:

Kõigile kaheksale teosele lisab ta täiesti omaette arusaamu, mis näitavad teravat teadlikkust Schuberti visionäärist, samas kui klaverimänguna võiks see vaevalt olla kaunim nii fraaside kui ka toonide poolest. Tunnistan, et kui ma esimest korda selle tagasipöördumisega juba liiga palju salvestatud palade juurde kokku puutusin, oli minu vahetu reaktsioon: miks veel üks? Nüüd mõistan, et kataloog ei oleks olnud täielik ilma nii pühendunud Schubertiani vaatenurgata.

1989. aastal pälvis Lupu Itaalia kriitikute liidu Abbiati auhinna. 1995. aastal võitis ta Edisoni auhinna Schumanni "Kinderszenen" (op. 15), "Kreisleriana" (op. 16) ja "Humoreske" (op. 20) plaadi eest, mis oli nomineeritud ka Grammy auhinnale. 1996. aasta Grammy auhindade jagamisel võitis ta Grammy auhinna parima instrumentaalsolistliku esituse eest (ilma orkestrita) Schuberti Klaverisonaatide B-duur (D. 960) ja A-dur (D. 664) eest.

21. sajand

2006. aastal pälvis Lupu Premio Internazionale Arturo Benedetti Michelangeli auhinna ja 2016. aastal nimetati Lupu 2016. aasta aunimetuse "Commander of the Order of the British Empire" (CBE) teenete eest muusikale.

Muusikaline stiil

Lupu kasutab klaveri juures tavalist, sirge seljatoega tooli, mitte tavalist klaveripinki. Ta ütles 1981. aastal Clavierile, et pingil istudes kipub ta ettepoole kummarduma, õlgu tõstma, muutub võimatult jäigaks ja tal tekivad valud kõikjal. Ta ütles ka, et harjutas kodus tooliga ja leidis, et see on tema jaoks loomulik. Kuigi Lupu on Arthur Rubinsteini ja Vladimir Horowitzi pianismi austaja, nimetas ta Mieczysław Horszowskit, kes on tema mängule kõige rohkem mõju avaldanud, öeldes, et Horszowski "räägib minuga nagu keegi teine". Lupu läheneb uuele muusikale esialgu nii, et ta loeb seda klaverist eemal, öeldes, et ta "loeb kergemini pillist eemal" ja et "see on ainus viis õppida". Lupu ütleb toonitootmise kohta, et "kõik muusikas tuleb peast", lisades: "Kui sul on mingi kontseptsioon helist, siis kuuled seda oma sisekõrvas. Kõik, mille nimel sa pead töötama, on selle heli sobitamine pillile. Kogu tasakaalu, joont, tooni tajub ja kontrollib pea." Lisaks kirjeldab ta toonitootmist kui "sobitusprotsessi, mille jaoks [inimene] harjutab", ja füüsilist kontakti klaviatuuriga kui "väga individuaalset asja, mis on määratud värvi või tämbriga, mida sa kuuled ja püüad saada, tükiga, mida sa mängid, fraasiga".

Lupu mängimine on pälvinud imetlust mitte ainult muusikakriitikute, vaid ka teiste suurte artistide poolt. MitsukoUchida ütles Humphrey Burtonile 2002. aastal BBC Radio 3 intervjuus, et "ei ole kedagi maailmas, kes suudab tegelikult saavutada teatud värvivalikut ja ka kontrolli - ärge alahinnake seda uskumatut kontrolli tema mängus". Nikolai Lugansky ütles ühes intervjuus, et Lupu "omab haruldast võimet lasta muusikal iseenda eest rääkida", ja András Schiff märkis, et Lupul on "haruldane anne valgustada kõike, mida ta mängib, haruldase muusikalise intelligentsusega". Teised pianistid, kes on Lupu vastu imetlust avaldanud või teda oma musitseerimisel inspiratsiooniks nimetanud, on Emanuel Ax, Daniel Barenboim, Seong-Jin Cho (kes nimetas oma lemmikuks Lupu salvestust Schuberti impromptidest), Kirill Gerstein, Stephen Hough, Robert Levin, Maria João Pires ja Daniil Trifonov. Lisaks nimetab dirigent Yannick Nézet-Séguin Luput inspiratsiooniks oma klaveriõpilasena, öeldes, et Lupu kontsertide ja salvestuste kuulamine "kujundas minu kontseptsiooni helikunstist juba väga noorelt", ning tšellist Steven Isserlis nimetas teda "üheks suurimaks artistiks, keda ma olen kunagi kuulnud või tundnud".

Lupu Symphony Centeris Chicagos, 2010

Repertuaar ja salvestused

23 aasta jooksul tegi Lupu üle 20 plaadi Decca Records'ile ja on jätkuvalt Decca eksklusiivne artist. Tema esimene salvestus tehti 1970. aasta kevadel. Lupu soolosalvestused, mis on pälvinud märkimisväärset tunnustust, hõlmavad Beethoveni, Brahmsi, Griegi, Mozarti, Schuberti ja Schumanni teoseid. Tema soolosalvestuste hulka kuuluvad 5 Beethoveni klaverisonaati (op. 13, 27/2, 49 ja 53), samuti Beethoveni kaks rondot klaverile (op. 51) ja 32 variatsiooni c-moll; Brahmsi Klaverisonaat nr 3 f-moll (op. 5), kaks rapsoodiat (op. 79), Intermezzi (op. 117), 6 pala klaverile (op. 118) ja 4 klaveripala (op. 119); Schuberti üheksa klaverisonaati (D. 157, 557, 664, 784, 845, 894, 958, 959, 960) ning Impromptus (D. 899, 935) ja Moments musicaux (D. 780); ning Schumanni Humoreske (op. 20), Kinderszenen (op. 15) ja Kreisleriana (op. 16). Tema kontserdisalvestuste hulka kuuluvad Beethoveni klaverikontsertide kogu tsükkel koos Iisraeli Filharmooniaorkestriga, mida juhatas Zubin Mehta; Brahmsi klaverikontsert nr 1 (op. 15) Londoni Filharmooniaorkestriga, mida juhatas Edo de Waart; Griegi ja Schumanni klaverikontserdid Londoni Sümfooniaorkestri ja André Previniga; ning kaks Mozarti klaverikontserti (K. 414 ja 467) koos Inglise Kammerorkestriga, mida juhatas Uri Segal. Tema kammermuusika salvestused Decca plaadifirmale hõlmavad kõiki Mozarti sonaate viiulile ja klaverile koos Szymon Goldbergiga; Debussy ja Francki viiulisonaate koos Kyung Wha Chungiga; Beethoveni kvintette klaverile ja puhkpillidele (op. 16) ja Mozarti (K. 452) koos Han de Vriesi, George Pietersoni, Vicente Zarzo ja Brian Pollardiga; ning erinevaid Schuberti teoseid viiulile ja klaverile koos Goldbergiga. Lisaks on ta salvestanud Mozarti ja Schuberti teoseid neljakäelisele klaverile ja kahele klaverile koos Murray Perahiaga CBS Masterworks'ile, kaks plaati Schuberti lauludest koos Barbara Hendricksiga EMI-le ning plaadi Schuberti teostest neljakäelisele klaverile koos Daniel Barenboimiga Teldec'ile.

Isiklik elu

Lupu esimene naine oli tšellist Elizabeth Wilson (sündinud 1947), diplomaat Sir (Archibald) Duncan Wilsoni tütar, kellega ta abiellus 1971. aastal. Praegu elab ta Šveitsis Lausanne'is koos oma praeguse abikaasa Delia'ga, kes on Lausanne'i orkestri viiuldaja.

Suurema osa oma karjäärist on Lupu regulaarselt keeldunud ajakirjandusele intervjuud andmisest, kuna "kardab, et teda mõistetakse valesti või tsiteeritakse valesti". Tema vastumeelsus ajakirjanduse ja avalikkuse suhtes on ajendanud teda nimetama "eraklikuks Radu Lupuks", kusjuures The Independent nimetas teda "villaseks erakuks" ja "nagu kedagi, kes on vastumeelselt kontserdisaali tiritud, kuid keda palutakse oma kerjuskaussi õue jätta". Lisaks ei luba Lupu tavaliselt oma esinemiste raadioülekandeid. 1994. aastal märkis Chicago Tribune, et Lupu pressikogus oli siis üks ainus intervjuu, mille ta andis 1981. aastal ajakirjale Clavier. Teiste avaldatud intervjuude hulgas on "vestlus", mille Lupu andis Clavierile 1992. aastal, ja intervjuu 1975. aastast, mis oli eetris BBC Radio 3-s.