Coppélia

Balleti lugu

I akt Coppélia tegevus toimub 18. sajandi lõpul ühes väikeses külas Poolas. Swanhilda ja Frantz on noored talupojad. Nad on armsad. Frantz aga flirdib Coppélia, võõra tüdrukuga, kes elab pimedas nukumeistri Coppélius' majas. Swanhilda on oma kallima käitumise üle pahane.

Ühel õhtul lahkub dr Coppélius kodust. Ta laseb oma võtme tänavale. Swanhilda leiab võtme. Ta avab tema ukse ja läheb koos sõbrannadega majja. Frantz siseneb vaikselt tänavale. Ta paneb redeli vastu maja akent. Coppelius tuleb tagasi ja ajab Frantzi minema.

II akt. Swanhilda ja tema sõbrannad uurivad dr Coppéliuse tööruumi. See on täis elusuuruses nukke. Swanhilda avastab, et ka Coppélia on nukk. Coppélius siseneb ja ajab tüdrukud minema. Swanhilda peidab end. Frantz ronib aknast sisse. Coppélius tervitab teda. Ta vajab Coppélia ellu äratamiseks inimohvrit.

Coppélius annab Frantzile klaasi veini. Poiss jääb magama. Nukitsamees teeb võlukunsti. Ta üritab Coppéliat ellu äratada, kasutades Frantzi elujõudu. Swanhilda teeskleb, et on Coppélia. Ta hävitab tööruumi ja päästab Frantzi elu. Coppélia langeb minestusse, kui armsad põgenevad.

III akt. Uus kirikukell õnnistatakse. Swanhilda ja Frantz (ja teised paarid) abielluvad. Mõisahärra on neile kõigile kaasavara andnud. Sisse astub dr Coppélius. Ta on vihane. Ta tahab, et talle makstaks tema tööruumile tekitatud kahju eest. Swanhilda pakub oma kaasavara.

Mõisahärra lubab Swanhildal oma kaasavara endale jätta. Ta nõustub kahju eest maksma. Paarid sisenevad kabelisse. Pidustused algavad "Tundide tantsuga". Esitatakse koidutants, päev, palvetund ja muud tantsud. Abielupaarid pöörduvad tagasi. Kõik rõõmustavad.

Muinasjutt kuni ballett

Hoffmanni tumedasse muinasjutu tehti mitmeid muudatusi, kui see kohandati helgeks ja rõõmsaks Coppélia'ks. Hoffmanni muinasjutu puhul näiteks ärkab nukk ellu kangelase elujõu kaudu. Balletis jääb nukk aga nukuks. Coppéliuse katse seda ellu äratada nurjab Swanhilda.

Teises näites näeb Hoffmanni kangelane nägemuses nukku. Seejärel kukub ta tornist surnuks. Coppélia kangelase päästab aga tema kallim. Traagilise lõpu asemele tuleb õnnelik lõpp.

Balleti kujundajad valisid oma kohanduseks ainult doktor Coppéliuse, elusuuruses nuku ja noore mehe, kes on rebitud oma kiindumuse ja armastuse vahel nukku ja inimarmastuse vahel. Nad paigutasid loo lihtsasse maakülla. Hoffmann paigutas oma loo 19. sajandi alguse "filosoofiliselt orienteeritud kodanlikusse ühiskonda".

Coppélia vaim on kerge ja rõõmsameelne. Balleti lugu on lihtne. Selle fantastilised nipid, nagu nukumeister ja tema töökoda, teevad Coppélia Lincoln Kirsteini sõnul "eriti lastele eeldatavalt meelepäraseks pisiasjaks".

E. T. A. Hoffmann enne 1819. aastat

Balleti areng

Coppélia on üks paljudest (kui mitte esimene) ballettidest, mis räägib nuku ellu äratamisest. Charles Nuitter alustas libreto koostamist 1866. aasta lõpus või 1867. aasta alguses. Swanhilda rollile pidas ta silmas noort tantsijannat Léontine Beaugrand'i. Delibes asus kirjutama muusikat.

Proovid algasid. Opéra direktor soovis balleti kangelannat, Swanhildat, kujutama tuntud nime kandvat staari. Beaugrand oli kaunis noor tantsija, kuid tema karjäär oli alles alguses. Tal ei olnud veel sellist nime, mis tõmbaks balletikülastajaid teatrisse.

Adèle Grantzow, saksa baleriin, kes tantsis Moskva Bolšoi teatris, palgati Swanhildat mängima. Saint-Léon töötas sel ajal Prantsusmaa ja Venemaa vahel. Ta ei saanud täielikult pühenduda Coppéliale. Seetõttu harjutati balletti kolme aasta jooksul.

Coppélia kaotas oma tähe, kui Grantzow sai vigastada. Ta läks tagasi Venemaale. Beaugrand jäi jälle Swanhilda rollile kõrvale. Giuseppina Bozzacchi oli trupis kuueteistkümneaastane tantsija. Just tema valiti Swanhilda rolli.

Adèle Grantzow, 1877

Esimene etendus

Coppélia esietendus 25. mail 1870 Théâtre Impérial de l'Opéra's. Giuseppina Bozzacchi mängis Swanhildat. Eugénie Fiocre mängis Frantzi. Francois-Édouard Dauty kehastas dr Coppéliust. Coppélia rollis kasutati tõelist mehaanilist nukku. Kuna Frantzi mängis naine, ei olnud Swanhilda ja Frantzi pas de deux võimalik. Sellegipoolest oli ballett suur edu.

Bozzacchi tantsis balletti kaheksateist korda, enne kui teater Prantsuse-Preisi sõja tõttu suleti. Ta suri palavikku Pariisi piiramise ajal oma seitsmeteistkümnendal sünnipäeval, 23. novembril 1870.

Kui teatrid 1871. aastal taasavati, mängis Beaugrand suure eduga Swanhildat. Frantzi osa mängis taas naine meeste riietes. Frantz oli Pariisi ooperis kuni 1950. aastateni trafaretne roll.

Muusika

Coppélia oli esimene täielikult Delibes'i kirjutatud balletipartituur. Ta õppis Adolphe Adam'i juures. Adam oli kestva romantilise balleti "Giselle" helilooja ja esimene, kes kasutas balletis leitmotiive. Delibes, nagu ka tema õpetaja, kasutas "Coppelias" juhtmotiive isikute ja kohtade identifitseerimiseks. Swanhildas on valss ja Frantzil on kaks juhtmotiivi. Coppéliusel on kuivalt kõlav motiiv ja nukul on veidralt kõlav väike motiiv. Hoogne, elav muusika identifitseerib külaplatsi. Õudne muusika tähistab Coppélius' töökoda.

Delibes hindas kõrgelt Ida-Euroopa rahvamuusikat. Ta kirjutas balleti jaoks nii poola tantsu nimega mazurka kui ka ungari tantsu nimega czardas. Delibes'i tšardas oli esimene balleti jaoks kirjutatud tants. Muude rahvuslike muusikate hulka kuuluvad ka Hispaania boolero ja šoti jig. Frantzil ei ole originaalballetis soolotantsu, sest seda osa mängis naine. Samal põhjusel ei olnud võimalik Frantzi ja Swanhilda pas de deux'd esitada. Nüüdne pas de deux balletis oli Marius Petipa lisandus. Ta lisas pas de deux'i balletti, kui ta 1884. aasta Peterburi lavastuse jaoks muusikat ümber korraldas.

Lincoln Kirstein kirjeldab muusikat kui "reipast" ja "kõige vastupidavamat alates Aadama Giselle'ist". Tantsumuusika oli muutunud tantsu "viletsaks sulaseks", märgib Kirstein, kuni Delibes'i värvikirev, rütmiliselt mitmekesine ja rikkalikult orkestreeritud "Coppélia" ilmus. Kuigi see muusika ei muutnud tantsukujundust ennast, kirjutab ta, andis see siiski kriteeriumi tulevase ballettmuusika jaoks.

Delibes, kuupäev teadmata

Arvustused

Le Figaro kriitik kirjutas 28. mail 1870: "M. Léo Delibes on Coppélia kolme stseeni jaoks koostanud silmapaistva, pikantse ja värvilise partituuri, mis on suurepäraselt orkestreeritud ... Väga raske on kirjutada jalgadele vähegi kunstipäraselt, maitsekalt ja stiilselt. Näiteks selliseid ballette nagu Giselle ei improviseerita tosina kaupa. M. Delibes on vältinud tavalisust tükis, kus tal on täielik õigus õnnestuda."

Le Ménestrel'i kriitik kirjutas Bozzacchi kohta 29. mail 1870: "Imelapse tiitlit tuleks tema jaoks välja mõelda, kui seda poleks nii paljudel teistel juhtudel kuritarvitatud; kuigi ta on vaevalt viieteistkümneaastane, on ta juba väga osav tantsija, mis meie arvates on veel parem, ta on graatsiline ja vaimukas näitleja; lisage sellele hästi proportsionaalne, peenike keha, ja ta pakub, et tal on maailma ilusaimad näojooned. Kui ta täidab kõik oma esimesed lubadused, saab temast oma ametis võimsaks."

Muud etendused

Prantsusmaa

Coppelia oli ja on endiselt väga populaarne. Pariisi Opéra Ballet on 90 aasta jooksul esitanud "Coppeliat" 711 korda. 1996. aastal lõi Patrice Bart balleti uue versiooni. Ta pöördus tagasi Hoffmanni muinasjutu juurde. Seejuures tõi ta balleti tegelastele psühholoogilist sügavust. Ta pani oma uude versiooni isegi ühe Hoffmanni algse tegelase, professor Spalanzani. Bart kasutas ka muusikat Delibes'i ooperitest "Le Roi l'a dit" ja "Lakmé".

Inglismaa

Coppélia esietendus Inglismaal 14. mail 1906 Londoni Empire Theatre'is. Adeline Genée tantsis Swanhildat. Royal Ballet tõi Coppélia esmakordselt lavale 1933. aastal. See lavastus oli Nikolai Sergejevi versioon, mis põhines Lev Ivanovi ja Enrico Cecchetti 19. sajandi redaktsioonil. Dame Ninette de Valois tantsis Sergejevi 1933. aasta versioonis Swanildat. 1954. aastal lõi de Valois oma versiooni, mis põhines Coppélia vene versioonidel.

Venemaa

Coppélia esietendus Venemaal esmakordselt 1884. aastal. Marius Petipa kohandas selle lavastuse jaoks originaalkoreograafiat. 2009. aastal rekonstrueeris Sergei Vikatšarev Coppélia Bolšoi balleti jaoks Mariinski teatri 1894. aasta salvestuste põhjal. Selles versioonis olid uued kujundused ja 24 tantsijat "Tundide tantsus". Vikharevi versiooni lavastati 2010. aastal Londonis Bolšoi suveturnee raames.

Ameerika Ühendriigid

Coppélia esietendus Ameerika Ühendriikides esmakordselt 11. märtsil 1887 New Yorgi Metropolitan Opera Company poolt. Marie Giuri tantsis Swanhildat ja Felicita Carossa tantsis Frantzi. Anna Pavlova tegi oma Ameerika debüüdi Swanhilda rollis 28. veebruaril 1910 Metropolitan Opera's. George Balanchine ja Alexandra Danilova koreografeerisid 1974. aastal "Coppélia" versiooni. Nende lavastuses kasutati kahes esimeses stseenis traditsioonilist lugu, kuid jäeti kolmanda stseeni "Tundide tants" välja balleti üldtantsuks.

Austraalia

Coppeliat mängiti Austraalias esmakordselt 1913. aastal Melbourne'is. Adeline Gennée ja Keiserliku Vene Balleti liikmed esitasid balletti oma Austraalia tuuri avaõhtul. Selle versiooni lavastas Alexandre Volonine ja seda täiendas C. J. M. Glaseri muusika.

Esimene Austraalia lavastus esietendus 1931. aastal Sydneys, Austraalias. Selle lavastuse kujundas ja lavastas Louise Lightfoot ning seda esitas First Australian Ballet. Seejärel nägid Austraalia balletisõbrad järgmistel aastakümnetel nii Austraalia kui ka välismaiste kompaniide täielikke, täispikki lavastusi.

Hiina

Coppélia versiooni tõi Hiina Rahvusballett 2002. aastal Pekingis lavale. Selle lavastuse tantsud kavandas Par Isberg. Lavastus avati Tianqiao teatris 1. mail 2002. aastal. Coppélia't mängis Wang Qiming. Lavastus jäi originaalile lähedaseks, kuid lugu lihtsustati ja muudeti kaasaegseks. Kostüümid sisaldasid teksaseid meestele ja lühikesi, kitsaid seelikuid naistele. Mõned naised tantsisid rulluiskudel.

Adeline Genée kui Swanhilda