"Giselle ehk Wilis" on romantiline ballett kahes vaatuses. Jules-Henri Vernoy de Saint-Georges ja Théophile Gautier kirjutasid balleti loo. Nad võtsid aluseks Heinrich Heine teose "De l'Allemagne" lühikese proosakatkendi. Nad kasutasid ka Victor Hugo luuletust "Fantômes". Muusika kirjutas Adolphe Adam. Jean Coralli ja Jules Perrot kujundasid tantsud. Carlotta Grisi tantsis esimeses lavastuses Giselle'i rolli. Lavastuse lõi Pierre Cisceri.

Lugu toimub renessansiaegses Saksamaal. Giselle on talupojatüdruk. Ta armub Albrechtisse. Ta on aadlik, kes teeskleb, et on talupoeg. Giselle on šokeeritud, kui avastab, et Albrecht kavatseb abielluda printsess Bathilde'iga. Tema süda murdub. Ta läheb hulluks (hulluks, hulluks) ja sureb. Ühel ööl tõuseb ta hauast. Ta tahab kaitsta Albrechti Wiliside eest. Wilis on surnud tüdrukute kummitusvaimud. Nad sunnivad mehi surnuks tantsima.

Ballett esietendus esmaspäeval, 28. juunil 1841 Pariisis Théâtre de l'Académie Royale de Musique'is. See oli suur edu. Seda lavastasid peaaegu kohe ka teised balletitrupid Euroopas, Venemaal ja Ameerika Ühendriikides. Grisi kuulutati teiseks Taglioniks. Taglioni oli ajastu suurim baleriin. Balletiajaloolane Grace Robert kirjutab, et "Giselle ... on romantilise ajastu ballettide arhetüüp".

Loo kokkuvõte ja teemad

Giselle jutustab armastusest, reetmisest, hullumisest ja andestusest. Esimeses vaatuses nähakse maaelu ja inimlikke pettumusi: Giselle'i rõõm, tema avastatud petmine ning tragöödia. Teine vaatus viib publikku müstilisse öömaailma, kus ilmuvad Wilisid — kättemaksvad ja samas traagilised vaimud. Ballett ühendab realismi ja fantastikat ning rõhutab romantismi tõmmet looduse, surma ja idealiseeritud naiselikkuse vastu.

Wilis — pärimus ja tähendus balletis

Wilis on rahvaluulepärane motiiv: noored naised, kes on surnud reetuse või kibestumise tõttu, tõusevad hauast ja sunnivad mehi tantsima kuni surmani. Ballett kasutab seda müütilist kujundit, et luua õudne ja hüpnootiline õhkkond teise vaatuses. Giselle'i aktsepteerimine Wiliside hulka ja tema otsus kaitsta Albrechti eristab teda teistest: ta ei otsi kättemaksu, vaid andestust ja lunastust.

Muusika ja koreograafia

Adolphe Adami muusika on pehme, meloodiline ja emotsionaalne — see toetab nii argielu stseene kui ka üleloomulikke öökaupu. Teos sisaldab tuntud meloodiaid, temaatilist kordust ja tundelisi orkestratsioonikaadreid, mis aitavad luua kontrasti kahe vaatuse vahel. Adami partituur on sageli pühendunud solistidele ja ansambli nüanssidele, sealhulgas kuulsatele pas-de-deux'le ja ansamblitele teise vaatuse Wiliside stseenis.

Koreograafiliselt on teose väljapaistvaks tunnuseks tasakaal tantsu- ja dramatiseeritud elementide vahel. Jean Coralli ja Jules Perrot jagasid koreograafilist vastutust: Coralli vastutas üldise lavastuse eest, Perrot töötas tihedalt solistide ja eriti Carlotta Grisi rolliga. Esiettekanne tõi esile nii graatsia kui ka tehnilise virtuoossuse, mis muutis Giselle'i üheks nõutumaks rolliks 19. sajandi baleriinidele.

Esiettekanne, levik ja variatsioonid

Esietendus Pariisis 1841. aastal oli suur menukas — lavastus levis kiiresti Euroopasse, Venemaale ja Ameerikasse. Erinevad trupikesed ja koreograafid tegid lisandusi ja muudatusi, mistõttu tekkis mitu interpretatsiooni. Näiteks Vene balletti traditsioonis jõudis Giselle 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tähtsale positsioonile, kus seda kohandati vastavalt bolševiikide ja hilisemate direktorite maitsele, samas säilitades algse romantilise hinguse.

Tähendus ja pärand

Giselle on säilitanud oma populaarsuse just sellest tuleneva psühholoogilise ja visuaalse mitmetasandilisuse tõttu. See on ühtlasi tehniliselt ja emotsionaalselt nõudlik rollipraktika: Giselle'ina peab tantsija suutma kujutada nii rõõmu, pihta saanud südant, hullumist kui ka õhuliselt kaastundlikku vaimu teises vaatuses. Paljud kuulsad balletitantsijad ja koreograafid on Giselle'i ümber loonud uusi lavastusi või tõlgendusi, mis räägivad nii algsest romantilisest esteetikast kui ka kaasaegsematest lugudest ja teemadest.

Kui tahad rohkem teada

Soovitused edasiseks lugemiseks või vaatamiseks: otsi erinevaid esitusi (19. sajandi Pariisi versioon, Vene klassikalised lavastused, kaasaegsed tõlgendused), kuula Adami partituuri eraldi või orkestrilises salvestuses ning loe balletiajaloolaste analüüse, et mõista, kuidas Giselle kujunes romantilise balleti arhetüübiks.