Giselle

Lugu

1. akt

Ballett algab sügishommikul Saksamaal. Giselle ja Albrecht on armunud. Ka Hilarion on Giselle'ile armunud. Naine aga ei armasta teda. Ta muutub armukadedaks. Ta lubab kättemaksu võtta. Albrechti õrnad kombed äratavad Hilarioni kahtlust. Albrecht on tegelikult hertsog. Ta teeskleb, et on talupoeg. Talupojad ja -tüdrukud alustavad valssi. Giselle palub Albrechtil temaga tantsida. Giselle'i ema ütleb, et tema tütrel on nõrk süda. Ta sureb, kui ta ei loobu tantsimisest. Ta kardab, et Giselle'ist saab üks vilistidest. Wilis on kummituslik naisvaim. Nad tantsivad mehed surnuks.

Kaugusest on kuulda jahisarve. Albrecht muutub närviliseks. Ta kiirustab koos talupoegadega minema. Courlandi prints, tema tütar Bathilde ja nende õukondlased sisenevad. Nad otsivad pärast jahti puhkekohta. Giselle ja tema ema toovad neile toitu ja jooki. Bathilde tunneb Giselle'i vastu huvi. Mõlemad ütlevad, et nad on armunud ja peagi abielluvad. Albrecht naaseb koos talupoegadega. Bathilde ütleb, et ta on tema tulevane abikaasa. Giselle on šokeeritud. Ta läheb hulluks ja sureb oma ema süles. Talupojad ajavad Albrechti minema.

2. akt

Pimedas metsas on südaöö. Kauguses on veekogu. Sisse astuvad ulukihoidjad. Hilarion hoiatab neid, et selles kohas kummitavad vilid. Jahimehed jooksevad minema. Vilide kuninganna tõuseb roostikust, et kutsuda vilid kokku. Giselle'ist saab üks neist. Ta tõuseb hauast. Ta tantsib. Albrecht astub Giselle'i haua juurde palvetama. Ta näeb Giselle'i. Nad tantsivad. Wilis paneb Hilarionile lõksu. Nad sunnivad teda tantsima. Nad viskavad ta basseini surnuks. Viliste kuninganna tahab, et ka Albrecht sureks. Giselle ei taha seda. Ta tahab tema elu päästa. Päev murdub. Wilisid kaovad. Giselle naaseb oma hauda. Bathilde ja õukondlased sisenevad. Nad otsivad Albrechti. Ta langeb kurnatult nende kätesse.

Grisi kui Giselle, 1841

Taust

Prantsuse revolutsioon (1789-1799) lõi Prantsuse keskklassi. Nendele inimestele ei meeldinud aristokraatia maitse ja väärtused. Need maitsed ja väärtused olid mõjutanud Prantsuse kunsti ja kirjandust juba Louis XIV valitsemisajast alates. Aristokraatia võim oli revolutsiooniga lõppenud. Tuhanded aristokraadid olid hukkunud giljotiinil või veresaunades. Paljud surid vanglates või olid põgenenud Prantsusmaalt ohutusse kohta teistesse maadesse.

Pärast revolutsiooni pöördusid prantsuse balletirežissöörid ja -kujundajad Kreeka ja Rooma mütoloogiatel põhinevate lugude poole. Aristokraatiale meeldisid need lood. Lavastajad ja kujundajad pöördusid aga hoopis keskklassile meeldivate lugude poole. Need lood põhinesid tegelikul elul, reaalsetel kohtadel, minevikus, igapäevastel inimestel ja üleloomulikul.

Kaks selliste lugudega balletti tekitasid 1830. aastatel Pariisis suurt elevust. Novembris 1831 esietendus esmakordselt Meyerbeeri ooper "Robert le diable". See sisaldas lühiballetti "Nunnade ballett". Selles väikeses balletis tõusevad surnud nunnad oma haudadest. Nad tantsivad kuuvalgel. Publikule meeldis see ballett. Märtsis 1832 esitati ballett "La Sylphide". See ballett räägib ilusast sülfist (haldjast). Ta armastab Jamesi, noort šotlast. Juhtub tragöödia. James tapab kogemata sülfi.

See ballett tõi Marie Taglioni Prantsuse publiku ette. Ta oli esimene, kes tantsis en pointe. Ta tegi seda pigem kunstilistel põhjustel kui vaatemängu eesmärgil. Ta oli ka esimene, kes kandis valget, kellukujulist, vasikapikkust balletiseelikut. Seda seelikut peetakse tänapäeval romantilise balleti oluliseks tunnuseks. Luuletaja ja kriitik Théophile Gautier osales "La Sylphide'i" esietendusel. Tema ideed Giselle'i kohta sisaldavad kümme aastat hiljem nüansse La Sylphide'ist. Näiteks toimuks see reaalses kohas ja minevikus ning räägiks argielust ja üleloomulikest naistest.

Loo areng

1841. aasta uudisartiklis, milles teatati "Giselle'i" esietendusest, kirjutas Théophile Gautier oma osa balleti loomisel. Ta oli lugenud Heinrich Heine kirjeldust "De l'Allemagne'is" ja arvas, et need kurjad vaimud annaksid "ilusa balleti". Ta kavandas nende loo 2. vaatuse jaoks ja otsustas, et 1. vaatuse inspiratsiooniks on Victor Hugo värss "Fantômes". See värss räägib ilusast 15aastasest hispaania tüdrukust, kes armastab tantsida. Ta läheb ballidel liiga soojaks ja sureb jahedal hommikul külma kätte.

Heine proosapraktikas "De l'Allemagne" räägib üleloomulikest noortest naistest, keda nimetatakse Wilisideks. Nad on surnud enne oma pulmapäeva ja tõusevad keset ööd hauast, et tantsida. Iga noormees, kes nende teele satub, on sunnitud tantsima surmani. Teises raamatus räägitakse, et Wilis on hüljatud noored naised, kes on surnud ja muutunud vampiirideks. Arvatakse, et see on põhjus, miks nad vihkavad mehi.

Gautier arvas, et Heine'i Wilis ja Hugo viieteistkümneaastane hispaanlanna annaks hea balletiloo. Tema esimene idee oli esitada kristallide ja küünlavalgusega särava tühja ballisaali. Wilis loitsiks põranda. Giselle ja teised tantsijad astuksid sisse ja keerleksid läbi ruumi, suutmata vastu panna loitsule, mis hoiab neid tantsimas. Giselle püüaks oma armukest takistada teiste tüdrukute partnerluse eest. Wilis'i kuninganna astuks sisse, paneks oma külma käe Giselle'i südamele ja tüdruk kukuks surnuks.

Gautier ei olnud selle jutuga rahul. See oli põhimõtteliselt tantsude jada, mille lõpus oli üks dramaatiline hetk. Tal puudus kogemus balletilugude kirjutamisel, seega pöördus ta Vernoy de St. Georges'i poole, kes oli kirjutanud palju lugusid balleti jaoks. St. Georges'ile meeldis Gautier' põhiidee nõrgast noorest tüdrukust ja Wilisist. Ta kirjutas Giselle'i loo, nagu seda tänapäeval tuntakse, kolme päevaga ja saatis selle Pariisi ooperi direktorile Léon Pillet'le.

Pillet tahtis tutvustada avalikkusele ilusat noort itaalia tantsijat Carlotta Grisi. Ta kaalus "La Sylphide'i", kuid Adèle Dumilâtre tuletas talle meelde, et see roll oli talle lubatud. Soovitati ette valmistada balletti "La Rosière de Gand", kuid Grisi oli selle vastu. See roll oli liiga pikk ja lugu ei sobinud tantsuks. Pillet vajas head lugu ja leidis selle Giselle'is. Grisile meeldis lugu sama palju kui Pillet'le, nii et Giselle'i hakati kohe arendama.

Vernoy de St. Georges, kuupäev teadmata

Muusika

Adolphe Adam oli 19. sajandi alguse Prantsusmaal populaarne balleti- ja ooperimuusika autor. Ta kirjutas suure kiirusega. Ta lõpetas "Giselle'i" umbes kahe kuuga. Muusika oli kirjutatud tolleaegses sujuvas, laululaadses stiilis, mida nimetati kantiliinaks. See stiil on muusikasõpradele hästi tuntud Bellini ooperi "Norma" ja Donizetti "Lucia di Lammermoor" järgi.

Adam kasutas balletis mitmeid juhtmotiive. Leitmotiiv on lühike muusikaline fraas, mis on seotud teatava tegelase, sündmuse või ideega. Adam'i leitmotiive kuuleb balleti jooksul mitu korda. Üks leitmotiiv on seotud Giselle'iga ja teine Albrechtiga. Hilarioni motiiv tähistab iga tema sisenemist. See viitab Beethoveni viienda sümfoonia saatuse teemale. Teine leitmotiiv on seotud 1. akti lillekatsega "ta armastab mind, ta ei armasta mind". See leitmotiiv kõlab uuesti hullumeelse stseeni ajal ja 2. aktis, kui Giselle pakub Albrechtile lilli. Wilis on oma motiiv. See kõlab avangus, 1. aktis, kui Berthe räägib Wilis'i lugu, ja hullumeelse stseeni ajal. See kõlab uuesti 2. aktis, kui Wilis'id esmakordselt sisse astuvad. Jahisarve motiiv tähistab ootamatuid üllatusi. See motiiv kõlab, kui Albrecht paljastatakse aadlikuks.

Muusika oli täiesti originaalne koos Adamiga. Üks kriitik märkis siiski, et Adam oli laenanud kaheksa taktimõõtu miss Puget' romansist ja kolm taktimõõtu Carl Maria von Weberi ooperi "Euryanthé" jahimehe koorist. Lisaks oli balletti pandud kaks Friedrich Burgmülleri pala. Üks neist oli valss nimega "Souvenir de Ratisbonne". Teine muusika oli Giselle'i sõprade tantsude rühm. Ei ole teada, kes need palad balletti lisas.

Üks tantsuajaloolane kirjutab:

Giselle'i partituuri ei saa mingil juhul nimetada suureks muusikaks, kuid ei saa eitada, et see sobib suurepäraselt oma eesmärgile. See on tantsitav ning selles on värvid ja meeleolu, mis sobivad erinevate dramaatiliste olukordadega ... Kui me täna kuulame neid enam kui sajand tagasi loodud kummitavaid meloodiaid, siis saame kiiresti aru nende intensiivsest nostalgilisest kvaliteedist, mis ei erine viktoriaanliku mälestusloo avamisest, mille lehekülgede vahel asub imetlusväärselt säilinud sõbrapäev - kogu oma keeruliste paberpitside ja sümboolsete lillemustrite hiilguses -, mis sosistab igaveseks möödunud ajastust, mis on nüüdseks igaveseks möödas. Lühikese aja jooksul tundub õhk olevat nõrgalt parmaviolettide ja gardeeniatega lõhnastatud. Giselle'i muusika avaldab endiselt oma võlu.

- Cyril W. Beaumont, teosest "Ballett nimega Giselle" (1996), lk 58.

Adolphe Adam umbes 1835

Tants ja pantomiim

Jean Coralli ja Jules Perrot kavandasid Giselle'i tantsud. Perrot ja Carlotta Grisi olid armunud ning Perrot kavandas kõik Grisi tantsud ja kogu tema pantomiimi. Kõik Pariisi tantsumaailmas teadsid, et Perrot oli kujundanud Grisi tantsud, ja Coralli ütles seda ka, kuid Perrot'le ei antud trükitud materjalides, näiteks plakatitel ja programmides, mingit ametlikku tunnustust. Tõenäoliselt tehti seda selleks, et Perrot ei saaks balletilt autoritasu (raha, kasumit) koguda. Perrot'le meeldisid julged liigutused ja ta kavandas Giselle'ile 2. aktis mitu kiiret õhuhüpet traatidel. Grisi kartis neid hüppeid. Lavaline käsi toodi sisse, et katsetada hüppeid. Ta põrkas näoga ees vastu lavastust. Pöörded jäeti ära.

Cyril Beaumont kirjutab, et Giselle koosneb kahest elemendist - tantsust ja miimikast. Esimeses vaatuses on lühikesed miimilised stseenid, märgib ta, ja tantsu episoodid, mis on sulandunud miimikaga. Teises aktis on pantomiim täielikult sulandunud tantsuga. Ta kirjutab, et koreograafiline sõnavara koosneb vähesest arvust lihtsatest sammudest:

• Liigutused: developpe, grand rond de jambe
• Poosid: arabesque, suhtumine
• Libisevad sammud: chasse, glissade, pas de basque, pas de bouree
• Hüppesammud: ballone, temps leve
• Pöörded: piruett, petit tour, tour en l'air
• Hüppavad sammud: (vertikaalne) ballotte, entrechat, sisonne, rond de jambe en l'air saute, (horisontaalne) cabriole, jete, grande jete, soubresaut

Beaumont oletab, et lihtsad sammud olid teadlikult kavandatud, et võimaldada "maksimaalset väljendusrikkust".

Alates balleti esietendusest on osa Giselle'ist välja lõigatud või muudetud. Giselle'i 1. akti pantomiimistseen, milles ta räägib Albrechtile oma kummalisest unenäost, on välja lõigatud. Talupoegade pas de deux 1. aktis on veidi kärbitud. Kuramaa prints ja tema tütar Bathilde astusid varem sisse hobuse seljas, kuid nüüd kõnnivad nad jalgsi. Algupärases lavastuses olid prints ja Bathilde Giselle'i surma juures, kuid nüüd lahkuvad nad stseenist enne tema surma. Giselle'i lendamiseks ja kadumiseks kasutatud masinaid enam ei kasutata. Mõnikord kasutatakse trapdoor'i, et Giselle'i hauast üles tõsta ja seejärel teise vaatuse lõpus sinna uppuda.

Teise akti lõpus sisenes Bathilde varem koos õukondlastega Albrechti otsima. Ta astus paar ebakindlat sammu nende poole ja varises nende sülle. See hetk oli kunstiline paralleel 1. akti finaaliga, kui talupojad kogunesid surnud Giselle'i ümber. Nüüd on Bathilde ja õukondlased lõigatud ning Albrecht lahkub aeglaselt lavalt üksi.

Jocelyn Vollmar Myrtha rollis poseerimas en arabesque "valgele" balletile iseloomulikus kleidis (1947)

Etniline muusika, tants ja kostüümid

Rahvuslik muusika, tants ja kostüümid moodustasid suure osa romantilisest balletist. Giselle'i kirjutamise ajal mõtlesid inimesed valssi kuuldes Saksamaale, sest valss oli saksa päritolu. Giselle teeb oma esimese sisseastumise valssi muusika saatel ja publik oleks kohe teadnud, et ballett toimub Saksamaal. Adam kirjutas Giselle'ile kolm valssi: kaks Giselle'ile ja ühe Wilisele. Adam kirjutas, et "Giselle'i valsis" 1. aktis on "kogu saksa värvi, millele viitab paikkond". Inimesed olid sellega nõus. Üks kriitik kirjutas: "Armas valss ... teema saksa vaimus".

Alguses arvas Gautier, et mõned tantsijad peaksid 2. akti valsis Wili jaoks riietuma etnilistesse kostüümidesse ja tantsima etnilisi samme. Adam lisas valssi prantsuse, hispaania, saksa ja indiaani kõlaga muusikapalad. Gautier' "etniline" idee jäeti aga balleti arenedes kõrvale ja tänapäevased lavastajad ei ole seda üles võtnud. Tänapäeval on "Akt 2" ballet blanc - "valge" ballett, kus kõik baleriinid ja balletikollektiiv on riietatud valgetesse, täisvalgetesse, kellakujulisse seelikutesse ja tantsud on geomeetrilise kujundusega.

Grisi ja Petipa "Valse favorite de Giselle", nootide kaane

Originaalmudelid

Kostüümid

Giselle'i ajalooperioodi ei ole loos märgitud. Paul Lormier, Pariisi ooperi peakostüümikunstnik, konsulteeris selles küsimuses tõenäoliselt Gautier'ga. Samuti on võimalik, et Pillet pidas silmas balleti eelarvet ja otsustas Giselle'i jaoks kasutada Opéra garderoobis palju renessansiaegseid kostüüme. Need kostüümid olid väidetavalt Rossini "William Telli" (1829) ja Berliozi "Benvenuto Cellini" (1838) kostüümid. Lormier kavandas kindlasti peategelaste kostüümid. Tema kostüümid olid Opéra's kasutusel kuni balleti eemaldamiseni repertuaarist 1853. aastal.

Giselle'i taaselustas 1863. aastal Lormier' assistent Alfred Albert uute kostüümidega. Alberti kostüümid on kaasaegsetele lavastustele lähemal kui Lormier' omad ja neid kasutati ooperis kuni 1868. aastani. Ballett taaselustati 1924. aastal Alexandre Benois' lavastuse ja kostüümidega. Ta tahtis taaselustada algse lavastuse kostüümid, kuid loobus sellest ideest, sest arvas, et kriitikud süüdistavad teda loomingulise kujutlusvõime puudumises.

Komplektid

Pierre Luc Charles Ciceri oli Pariisi ooperi peakunstnik aastatel 1815-1847. Ta kujundas "Giselle'i" esimese lavastuse lavastused. Gautier ei täpsustanud balleti toimumiskohta, kuid paigutas selle "mõnda salapärasesse Saksamaa nurka ... teisele poole Reini jõge". See oleks olnud idapoolne pool.

Giselle oli kaks kuud proovis. See oli tolle aja kohta väga pikk prooviaeg. Isegi siis ei olnud Ciceril piisavalt aega mõlema vaatuse lavastuste kujundamiseks ja ta keskendus teisele vaatusele. Esimese vaatuse lavastused olid tegelikult need, mis olid kavandatud 1838. aasta balleti "La Fille du Danube" jaoks, mille autor oli Adam. Illustratsioon 1845. aasta teosest "Les Beautés de l'Opera" näitab vasakul Giselle'i õlgkatusega suvilat ja paremal Albrechti suvilat. Neid kahte maja raamivad kahe suure puu oksad mõlemal pool lava. Kauguses kahe maja vahel paistab loss ja viinamarjaistandustega kaetud nõlvad. Kuigi seda stseeni ei kavandatud Giselle'ile, on see jäänud eeskujuks enamikule kaasaegsetele lavastustele. Ciceri lavastust kasutati kuni balleti eemaldamiseni repertuaarist 1853. aastal. Sel ajal märkas Gautier, et lavastused lagunevad: "Giselle'i majal on vaevalt kolm või neli õlgkatust".

Teose "Les Beautés" 2. akti illustratsioonil on kujutatud tumedat metsa, kus eemal on veekogu. Vananenud puude oksad moodustavad ülevalt kaariku. Nende okste all vasakul on marmorist rist, millele on kirjutatud "Giselle". Ühelt selle käelt ripub viinamarjalehtedest koosnev kroon, mida Giselle kandis aastakäigu kuningannana. Laval on paksud umbrohud ja metsalilled (200 buldoosit ja 120 lilleõit), mis moodustasid aluspõhja. Jalutulede gaasipihustid ja kärbeste kohal rippuvad gaasipihustid olid madalale keeratud, et luua salapärane ja hirmuäratav meeleolu.

Taustapilti lõigati ümmargune auk ja see kaeti läbipaistva materjaliga. Selle augu taga olev tugev valgus kujutas kuud. Valgusega manipuleeriti aeg-ajalt, et anda mõista pilvede läbipääsu. Gautier ja St. Georges soovisid, et bassein oleks tehtud suurtest peeglitest. Pillet lükkas selle idee selle maksumuse tõttu tagasi. Kuid 1868. aasta taaselustamise käigus soetati selle stseeni jaoks peeglid.

Adam arvas, et Ciceri 1. akti kuliss oli "mitte nii hea ... see on kõik nõrk ja kahvatu", kuid talle meeldis 2. akti lavastus: "[Ciceri] teine akt on imeline, tume niiske mets, mis on täis pilliroogu ja metslilli, ja lõpeb päikesetõusuga, mida näeb esmalt läbi puude, mis on väga maagilise mõjuga". Päikesetõus rõõmustas ka kriitikuid.

Albrecht Paul Lormier


2. vaatuse "Les Beautés de l'Opéra" 2. akt

Esimene esitus

Pariisi balletisõbrad muutusid Giselle'i esietenduse lähenedes väga põnevaks. Uudisteated hoidsid nende huvi üleval. Mõne teate kohaselt oli Grisi sattunud õnnetusse. Mõne teate kohaselt oli dirigent haigestunud kasvajasse. Teistes teatistes öeldi, et lavamehed kardavad oma ohutuse pärast.

Lootused, et ballett saab valmis mais, luhtusid. Esietendust lükati mitu korda edasi. Grisi oli paar päeva eemal ja tema tagasipöördumine lükkus edasi, et kaitsta oma tervist. Valgustus, trapetsid ja stseenimuutused vajasid veel lisaproove. Grisi rollis tehti kärpeid, et säästa tantsija tervist. Selle asemel, et balleti lõpus oma hauda tagasi pöörduda, otsustati Giselle'i asetada lillevoodile ja aeglaselt maa sisse vajuda. Sellega säilitati 2. akti finaali romantiline meeleolu.

Viimaks, esmaspäeval, 28. juunil 1841, tõusis "Giselle'i" eesriie Salle Le Peletier's. Grisi mängis Giselle'i koos Lucien Petipaga tema armastaja Albrechti, M. Simoni kui ulukihoidja Hilarion ja Adèle Dumilâtre'i kui Wilis'i kuninganna Myrtha rolliga. Tolleaegsetele teatritavadele iseloomulikult eelnes "Giselle'ile" katkend mõnest teisest lavastusest - antud juhul Rossini ooperi "Moise" kolmandast vaatusest.

Hoolimata sellest, et peamasinist karjus oma meeskonnale käske, mida publik kuulis, oli Giselle suur edu. Grisi oli sensatsioon. Balletikülastajad pidasid teda teiseks Taglioniks, tolle aja suurimaks baleriiniks.

Algne plakat


Ballett Salle Le Peletier'i saalis 1864. aastal

Esimeses etenduses esinevad tähemärgid

• Sileesia hertsog Albert külarahva riietuses
• Kuramaa vürst
• Wilfride, hertsogi kavaler
• Hilarion, ulukihoidja
• Vana talupoeg
• Bathilde, hertsogi kihlatu
• Giselle, talupojatüdruk
• Berthe, Giselle'i ema
• Myrtha, Wili kuninganna
• Zulmé, Wili
• Moyne, Wili

Giselle'i kroonitakse 1845. aasta illustratsioonil "Vintage'i kuningannaks".

Kaasaegsed arvustused ja kommentaarid

Giselle oli suur kunstiline ja kaubanduslik edu. Le Constitutionnel kiitis 2. akti "poeetilist mõju". Moniteur des théâtres kirjutas, et Grisi "jookseb [ja] lendab üle lava nagu armunud gasell". Üks kriitik analüüsis muusikat üksikasjalikult ajakirjas La France Musicale. Ta leidis, et 1. akti valss on "vaimustav", ja märkis, et Berthe'i jutustuse stseen on täis "üsna uusi" harmoonilisi modulatsioone. Ta kiitis teisi 1. akti hetki (eriti hullumeelse stseeni) ning oli vaimustuses 2. akti muusikast, tõstes esile Wilis'i sisenemise ja Giselle'i viimaste hetkede jooksul mängitud vioolasoolo. Ta arvas, et flöödi ja harfi muusika, mis saatis Giselle'i, kui ta balleti lõpus hauda kadus, oli "täis traagilist ilu".

Corallit kiideti 1. akti talupoegade pas de deux'i ja 2. akti "elegantsi" eest. Coralli järgis Gautier' soovitust ja valis talupoegade ja Wilis'i mängimiseks kompanii kõige kaunimad tüdrukud. Üks vaatleja pidas valimisprotsessi julmaks: peaaegu kaunid tüdrukud lükati mõtlematult kõrvale.

Grisi ja Petipa olid traagiliste armastajate rollis väga edukad. Gautier kiitis nende esitust teises aktis, kirjutades, et kaks tantsijat tegid sellest aktist "tõelise luuletuse, koreograafilise eleegia täis võlu ja hellust ...". Rohkem kui üks silm, mis arvas, et näeb ainult [tantsu], oli üllatunud, kui leidis, et tema nägemine on varjatud pisaraga - midagi, mida balletis ei juhtu sageli ... Grisi tantsis täiuslikkust ... mis asetab ta Elssleri ja Taglioni vahele ... Tema miimika ületas kõik ootused ... Ta on looduse ja kunstipärasuse kehastus."

Adam arvas, et Petipa oli "võluv" nii tantsija kui ka näitlejana ning et ta oli oma esinemisega "rehabiliteerinud" meestetantsu. Dumilâtre'i kohta kirjutas ta: "... vaatamata oma külmusele, [Dumilâtre] teenis edu, mille ta saavutas oma pooside korrektsuse ja "mütoloogilisuse" poolest: võib-olla tundub see sõna veidi pretensioonikas, kuid mulle ei tule pähe muud, mis väljendaks sellist külma ja üllatuslikku tantsu, mis sobiks Minervale rõõmsas meeleolus, ja selles suhtes tundub [Dumilâtre] olevat tugevalt sarnane selle jumalannaga."

Giselle teenis 1841. aasta juunist septembrini 6500 franki. See oli kaks korda suurem summa kui 1839. aastal samal ajavahemikul. Grisi palka suurendati, et ta oleks Opéra tantsijate seas kõige paremini teeninud. Müüdi suveniire. Trükiti pilte Grisi kui Giselle'ile ja tehti noodikokkuleppeid seltskonnatantsude jaoks. Skulptor Emile Thomas valmistas Giselle'ile kuju tema 2. akti kostüümis. Valmistati siidist kangast, mida nimetati façonné Giselle'iks, ja moondaja Madame Lainné müüs kunstlille nimega "Giselle". Balletti parodeeriti 1841. aasta oktoobris Théâtre du Palais-Royal'is.

Varajane toodang

Romantilised balletid

Nunnade ballett (1831) Sylphide (1832) Giselle (1841) Napoli (1842) Pas de Quatre (1845) Paquita (1846) Coppélia (1870)

·         v ·         t ·         e

Giselle'i mängiti Pariisis alates selle esietendusest 1841. aastal kuni 1849. aastani. Seejärel jäeti see repertuaarist välja. Grisi tantsis alati nimiosa. Ballett taaselustati 1852. ja 1853. aastal, kuid ilma Grisi'teta. Pärast 1853. aastat jäeti teos repertuaarist välja. See taaselustati 1863. aastal vene baleriini jaoks, seejärel jäeti see 1868. aastal esitamata. See taaselustati peaaegu 50 aastat hiljem, 1924. aastal Olga Spessivtzeva debüüdiks. Seda lavastust taaselustati 1932. ja 1938. aastal.

Giselle'i lavastasid teised balletitrupid Euroopas ja Ameerikas peaaegu kohe pärast esietendust. Britid said Giselle'ist esimest korda aimu - mitte balletist, vaid William Moncrieffi balletil põhinevast draamast "Giselle ehk The Phantom Night Dancers". Ta oli balletti samal aastal Pariisis näinud. Lavastust mängiti 23. augustil 1841 Sadler's Wells'i kuninglikus teatris (Theatre Royal).

Tegelik ballett jõudis esmakordselt lavale Londonis Tema Majesteedi Teatris 12. märtsil 1842. aastal, Giselle'i rollis oli Grisi ja Albrechti rollis Perrot. Tantsud kirjutati Perrot' ja ühe Deshayes'i nimele. Seda on korduvalt taaselustatud, üks kord 1884. aastal Mlle Sismondiga Albrechti rollis. See lavastus võeti vastu vähese entusiasmiga. Sellele eelnes operett "Pocahontas".

Diagilevi Ballets Russes lavastas balleti 1911. aastal Covent Gardeni kuninglikus ooperis, Tamara Karsavina ja Nijinskyga Giselle'i ja Albrechti rollis. Anna Pavlova tantsis Giselle'i oma trupiga 1913. aastal. Alicia Markova tantsis seda rolli 1934. aastal Vic-Wellsi balletiga ja Margot Fonteyn võttis rolli 1937. aastal, kui Markova trupist lahkus. Inglased armastasid Giselle'i. Näiteks 1942. aastal tantsisid seda balletti Londonis kolm erinevat kompaniid.

Giselle'i esietendus Venemaal 18. detsembril 1842. aastal Peterburi Bolšoi teatris. Peterburi keiserliku teatri direktor Gedeonov saatis oma ballettmeistri Tiituse Pariisi, et leida balleriinale Elena Andrejanovale uus ballett. Titus valis Giselle'i. Seejärel lavastas ballettmeister teose Peterburis täiesti mälu järgi. Perrot lavastas "Giselle'i" Peterburis 1851. aastal. Ta tegi keiserliku balleti teenistusaastate jooksul balletti palju muudatusi. 1880. aastatel tegi ballettmeister Marius Petipa Perrot' lavastuses palju muudatusi.

Giselle'i lavastati esmakordselt Itaalias 17. jaanuaril 1843 Milano Teatro alla Scala teatris. Muusika ei olnud aga mitte Adam'i, vaid N. Bajetti oma. Ka tantsud ei olnud originaal, vaid ühe A. Cortesi tantsud. On võimalik, kuid teadmata, kas ballett esmakordselt lavastati provintsiteatrites.

1844. aastal saabus Ameerika baleriin Mary Ann Lee Pariisi, et õppida aasta aega Coralli juures. Ta naasis Ameerika Ühendriikidesse 1841. aastal koos Giselle'i ja teiste ballettide lavastustega. Lee oli esimene, kes esitas Giselle'i Ameerika Ühendriikides. Ta tegi seda 1. jaanuaril 1846 Bostonis Howard Athenæumis. George Washington Smith mängis Albrechti. Lee tantsis Giselle'i (taas koos Smithiga) 13. aprillil 1846 New Yorgi Park Theatre'is.

Kaasaegne toodang

Nijinski pidi 1911. aasta jaanuaris Peterburis esmakordselt tantsima Albrechti tantsu. Tsaar ja tema perekond oleksid kohal. Diagilev soovis, et Nijinski kannaks renessansiaegset kostüümi, mida ta oli kandnud samal kuul Pariisis. Selles oli kergem tantsida kui traditsioonilise vene Albrechtsi paksudes pükstes, kuid tema suguelundid (kuigi kaetud) võis märgata. Ta sai käsu seda mitte kanda. Nijinski ütles, et ta tahtis ainult hästi tantsida. Stravinski sõnul ei kandnud Nijinsky palju enamat kui kõige tihedamaid trikoode ja polsterdatud sporditugesid (jockstrap). Järgmisel päeval käskis keiserlike teatrite vihane direktor Nijinskil vabandada. Kaebusi tantsija kohta koguti siit ja sealt. Nijinski teadis, et Diaghiljev annab talle tööd, mistõttu ta astus tagasi. 24. jaanuaril 1911 vallandati ta ametlikult Keiserlikest teatritest.

 

Nijinski kui Albrecht, Pariis 1911

Struktuur

I akt

• nr.1 Sissejuhatus
• nr.2 Esietendus
• nr.3 Entrée d'Albrecht
• nr.4 Entrée de Giselle
• nr.5 Scène dansante
• interpolatsioon - Pas de deux pour Mlle. Maria Gorshenkova (Ludwig Minkus; 1884; see pala oli ainult keisririigi aegsetes lavastustes)
• nr.6 Scène de Hilarion
• nr.7 Retour de la vendange
• interpolatsioon - Pas de cinq pour Mlle. Carlotta Grisi (Cesare Pugni; 1850; lisatud ainult Grisi esitamiseks)
• nr.8 Valse
• nr.9 Scène dansante
• nr.10 Le récit de Berthe
• nr.11 Scène: Le chasse royale
• nr.12 Scène de Hilarion
• nr.13 Marche des vignerons
• interpolatsioon - Variation pour Mlle. Elena Cornalba (aka Pas seul) (tõenäoliselt Riccardo Drigo, umbes 1888)
• interpolatsioon - Pas de deux pour Mlle. Nathalie Fitzjames (ka talupoja pas de deux)

Johann Friedrich Franz Burgmülleri Souvenirs de Ratisbonne'i järgi, umbes 1841 -

a. Sissepääs

b. Andante

c. Variatsioon

d. Variatsioon

interpolatsioon - täiendav naisvariatsioon (Mariinski teatri lavastus) (Riccardo Drigo?; balletist "Amori nalja"; 1890.)

e. Variatsioon

f. Coda

• nr.14 Galop générale
• nr.15 Grand scène dramatique: La folie de Giselle

II akt

• nr.16 Introduction et scène
• nr.17 Entrée et danse de Myrthe
• nr.18 Entrée des Wilis
• nr.19 Grand pas des Wilis
• nr.20 Entrée de Giselle
• nr.21 Entrée d'Albrecht
• nr.22 L'apparition de Giselle
• nr.23 La mort de Hilarion
• nr.24 Scène des Wilis
• nr.25 Grand pas d'action -

a. Suur ütlus

b. Variation de Giselle

c. Variation d'Albert

interpolatsioon - Variation pour Mlle. Adèle Grantzow (tõenäoliselt Cesare Pugni loodud; 1867)

d. Coda

• nr.26 Scène finale