Hockenheim

Geograafia

Asukoht ja keskkond

Hockenheim asub Reini ülemises orus. See asub vanal kaubateel, mis kulges Frankfurdist Baselisse. Kraichbachi jõgi voolab läbi linna ja jagab Hockenheimi ida- ja läänepoolseks osaks. Hockenheimi pindala on 34,84 km². Umbes 28,2 protsenti sellest kasutatakse asustuse ja transpordi jaoks. Umbes 47,5 protsenti kasutatakse põllumajanduseks. Umbes 2,3 protsenti pindalast on veeteed ja 21,1 protsenti on metsad.

Linn on jagatud kaheks suureks looduslikuks piirkonnaks. Rheinaue läänes ja Niederterrasse idas. "Hockenheimer Rheinbogen" on Reini ala. 656 hektarit sellest alast on looduskaitse all.

Linna struktuur

Keskne linnapiirkond moodustab ühe üksuse. Statistilistel põhjustel on see jagatud viieks linnaosaks.

Ajalugu

1984. aastal leiti Hockenheimi kaevamiste käigus vana telliskivipõletusahi. Ahju sees olid Rooma keisririigi aegsed tembeldatud tellised. Rooma Legio XIV Gemina oli Mainzi lähedal aastatel 71 kuni 92 pKr. Tellised viitavad Hockenheimi piirkonna varasele asustusele.

Hockenheimi mainitakse esmakordselt 769. aastal kui "Ochinheim" ühes Lorschi koodeksi dokumendis (varajase kloostri kingituste loetelu). Ametlikes dokumentides kasutati nime "Hockenheim" esmakordselt 1238. aastal. Keskajal kuulus Hockenheim mitmele kohalikule omavalitsusele.

17. sajandil hävitasid Prantsuse väed Hockenheimi kaks korda rängalt. Aastal 1644 Kolmekümneaastase sõja ajal ja 1674. aastal Prantsuse-Hollandi sõja ajal. Tubakat tõid piirkonda prantslased. Sel ajal hakati humalakasvatust asendama tubakaga. 1803. aastal liideti Hockenheim Badeniga. Tubakakasvatus kasvas hästi ja õitses ning Hockenheim sai 22. juulil 1895 linnaõigused.

20. sajandi alguses asendas sparglikasvatus suurema osa ülejäänud humalakasvatusest. 29. mail 1932 avati Hockenheimring mootorrattavõistlusega. Jaanuaris 1973 määrati Hockenheim uuele Rhein-Neckar-Kreisile.

Hockenheim ja ümbrus 1907

Poliitika

Linna juhib linnapea ("Oberbürgermeister"). Linnapea valitakse iga 8 aasta tagant elanikkonna poolt. Alates 2004. aastast on seda ametit pidanud Dieter Gummer (SPD). Hockenheimi kohalikku volikogusse kuulub 22 liiget, volikogu eesistujaks on linnapea.

1975. aastal leppis Hockenheimi valitsus kokku omavalitsusliidus ("Verwaltungsgemeinschaft") naaberkülade Altlußheimi, Neulußheimi ja Reilingeniga.

Vapp

1609. aastal vastu võetud Hockenheimi vapil on diagonaalselt ristatud hõbedased konksud, mille all on kroonitud kuldne lõvi. Lõvi on Pfalzi kuurvürstiriigi loom, kuhu Hockenheim kuulus; konksud on tõenäoliselt tuletatud kohanimest. Sümbolite kuju on korduvalt muudetud, kuid alates 1895. aastast on see praegusel kujul määratletud kohaliku omavalitsuse seadusega.

Sport

Hockenheimring, 1932. aastal ehitatud võidusõidurada. Sellest on saanud üks kahest Formula 1 Saksamaa Grand Prix kodurajoonist (teine on Nürburgring). Alates 1970. aastast on seal toimunud see F1-sündmus üle 30 korra.

Hockenheimring

Huvipakkuvad kohad

1984. aastal asutati tubakakasvatuse (kasvatamise) muuseum. See oli esimene omataoline Baden-Württembergis. 1986. aastal avati Hockenheimringi lähedal autospordimuuseum, kus on üle 200 ajaloolise mootorratta ja mootori. "Gartenschaupark" loodi 1991. aastal riigi aiandusnäituse korraldamiseks. See on 16 hektari suuruse pindalaga Hockenheimi suurim park.

Linna veetorn ehitati 1910. aastal juugendstiilis. See on linna maamärk. Teiste ajalooliste hoonete hulka kuuluvad protestantlik linnakirik, 1906. aastal arhitekt Hermann Behagheli poolt ehitatud uusbarokne hoone, ja 1910. aastal Johannes Schrothi poolt ehitatud katoliku kirik, mis on ehitatud juugendstiilis ja millel on kõrge torn. Vana katoliku kirik (1817), mille hilisgooti stiilis kooritorn on klassikalises saalikonstruktsioonis, toimib tänapäeval kogukonnakeskusena.

Protestantlik linnakirik

Rahvusvahelised suhted

Hockenheim on sõpruslinn:

• Commercy, Prantsusmaa, alates 1970. aastast
• Hohenstein-Ernstthal, Saksimaa, Saksamaa, alates 1990 (linn endises Ida-Saksamaal enne taasühinemist)
• Mooresville, Põhja-Carolina, Ameerika Ühendriigid, alates 2002. aastast.

Muu veebisait

• Bertha Bentsi mälestustee