Aleksander I oli katoliku kiriku viies paavst; ametlik tiitel on Rooma piiskop. Tema teenistusaastaid võib hinnata vaid ca. 109-116 PKR.
Kuuenda sajandi varajased kirjutised omistavad Aleksandrile nende sõnade lisamist, mida praegu kasutatakse katoliku messu püha eurahe või püha õhtusöömaaeg. Need sõnad on võetud Uuest Testamendist ja väidetavalt on need Jeesuse Kristuse sõnad viimasel õhtusöömaajal. Samuti öeldakse, et ta algatas kodude õnnistamise püha veega, paavsti või mõne preestri poolt õnnistatud veega.
Katoliku kirik tegi ta pühakuks ja tema püha tähistatakse 3. mail.
Elulugu ja ajalooline taust
Aleksander I elust on säilinud vaid väga napp ja osaliselt vastuoluline teave. Tema isiku kohta ei ole säilinud usaldusväärseid kaasaegseid biograafiaid, mistõttu suurem osa sellest, mida me teame, pärineb hilisematest kirjalikest traditsioonidest. Traditsiooniliselt peetakse teda roomlaseks, kes teenis Rooma piiskopina 2. sajandi alguses. Täpsed sünni- ja surmaaastad ning perekondlik taust on teadmata.
Teenistusaeg ja tegevus
Väidetavalt oli Aleksander I paavstiks umbes aastatel 109–116. Tema teenimist seostatakse üldiselt keiser Traianuse või Hadrianuse valitsemisajaga, kuid kronoloogias on erinevusi sõltuvalt allikast. Varajased kirjalikud mainimised annavad talle peamiselt liturgilise pärandi — teiste seas omistatakse talle teatud liturgiliste tekstide ja rituaalide väljatöötamist või levitamise algatamist.
Hilisematest allikatest, eriti 6. sajandil koostatud Liber Pontificalis (Rooma piiskoppide raamat), pärinevad väited, et Aleksander I lisas missa põhitseremooniasse nn Kristuse asutussõnad (Institutiones verba) ja et temalt pärineb tava õnnistada kodusid pühendatud veega. Need väited on olnud traditsiooniliselt olulised kiriku liturgilises ajaloos, kuid nende ajalooline kinnitatus on piiratud.
Liturgiline pärand
Alexandri nimega seotud kõige tuntum väide on see, et ta lisas missa palverääkamise juurde sõnad, mida katoliku kirikus loetakse Jeesuse Institutsioonisõnadeks ("See on mu ihu... See on mu veri..."), mis kuuluvad euraagi põhiosa. Lisaks omistatakse talle kodude õnnistamise tava pühitsetud veega — rituaal, mis hiljem sai osaks laiemast rituaalsest praktikast (nt aspergesi ja pühitsemise rituaalid).
Kuna suurem osa nendest attributions on säilinud vaid hilisemas kirjanduses, leiavad paljud tänapäeva liturgiauuringud, et need rutiinseid muudatusi kiriku talitustes pigem ankrustasid traditsioonis kui tõestavad konkreetseid ajaloolisi uuendusi ühe kindla piiskopi poolt. Liturgilised vormid arenesid järk-järgult ja sarnased tavad ilmusid eri paikades eri aegadel.
Kanoniseerimine ja mälestuspäev
Katoliku kirik peab Aleksandrit pühakuks ja tema mälestuspäev on traditsiooniliselt 3. mail. Mõnes vanemas hagiograafias nimetatakse teda ka märtriks, kuid selle kohta puudub usaldusväärne kaasaegne tunnistus. Tema reliikviate asukoht ei ole üheselt kindlaks tehtud ning detailid tema pühitsemise protsessist on ajalooliselt ebatäpsed.
Ajalooline usaldusväärsus ja allikad
Peamine allikas tema kohta on Liber Pontificalis, mis koondati ja redigeeriti mitmes etapis alates 6. sajandist. Selle teksti liturgilised ja biograafilised märkimised peegeldavad tihti kirikulist traditsiooni ja hilisema aja õhtupoolset redaktsiooni. Varemgi on mainitud erinevaid kronikaid ja piiskoppide nimekirju, kuid need ei anna põhjalikku ega kontrollitud elulugu.
Seetõttu tuleb Aleksandri kohta käivaid väiteid, eriti tema "leiutiste" osas liturgias, käsitleda ettevaatlikult: need võivad olla pigem traditsioonide hilisem süstematiseerimine kui otsene faktipõhine tunnistus ühest konkreetsest isikust 2. sajandil.
Kokkuvõte
Aleksander I on varajane paavst, keda mälestatakse kui pühakut ja kelle nimega seostatakse mõningaid olulisi liturgilisi praktikaid. Tema elu ja teenistuse üksikasjad on aga ebakindlad, kuna peamised allikad pärinevad mitme sajandi tagant ja sisaldavad osa traditsioonilist legendi. Tema pärand liturgias on siiski mõjutanud katoliku missa ja pühitsemise tavaid, isegi kui täpne ajalooline roll jääb osaliselt vaidlustatuks.