Paavst Zephyrinus (u. 198/9–217): elu, valitsemine ja teoloogilised vaidlused
Paavst Zephyrinus (u. 198/9–217 pKr.) oli viieteistkümnes paavst ehk ametlikult katoliku kiriku Rooma piiskop. Tema pontifikaat kestis ligikaudu seitseteist aastat. Varased allikad esitavad Zephyrinust sageli kui lihtsat ja hariduselt tagasihoidlikku juhti, kes ei olnud tugev teoloog ega erakordselt autoriteetne administratiivne juht; ta on saanud kriitikat selle eest, et tugines suuresti oma diakonile Callistusele, kellest hiljem sai järgmine paavst.
Taust ja ajalooline kontekst
Zephyrinuse valitsemisaeg langes II–III sajandi vahetusse, ajal, mil kirik Roomas kasvas ja võitles nii väliste rõhumiste kui ka sisemiste õpetusvaidlustega. Keiserliku abi all toimusid aeg-ajalt kristlaste tagakiusamised (nt Septimius Severuse ja tema järgijate ajal), mis mõjutasid kiriku organisatsiooni ja selle vajadust selgete õppetunnistuste järele. Varased kirjeldused temast on ebaühtlased: ametlikud kirikukirjeldused tunnistavad tema teenimist, samas kui teoloogilised vastasseisud andsid aluse teravamatele isiklikule kriitikale.
Valitsemine ja administratiivne tegevus
Zephyrinuse pontifikaat keskendus peamiselt kiriku korralduse ja kogukonna hooldusele. Tema juhtimisel jätkusid kiriklikud jumalateenistused, pastoraalne töö ja pühakute mälestamine. Kuigi tal puudusid tähelepanuväärsed teoloogilised teosed, näitavad mõned allikad, et ta püüdis säilitada kiriklikku ühtsust ja korra keerulisel ajal. Paljud kaasaegsed teoloogid pidasid teda siiski nõrgaks ja ebaefektiivseks, sest ta ei astunud rängalt vastu õpetuslikele liikumistele, mis katoliku õpetusega vastuollu läksid.
Teoloogilised vaidlused: montanism, adoptsionism ja monarhiline õpetus
Zephyrinuse ajal kerkisid esile mitmed õpetuslikud liikumised, mis tekitasid kirikus palju poleemikat. Kõige tuntumad olid montanism ja erinevad vormid nii-nimetatud adoptsionismist ning monarhilisest (modalistlikust) monarhianismist.
- Montanism: Montanistide liikumine rõhutas prohvetlikke ilmutusi, karmimat moraalitunnetust ja uut vaimset avangut. Montanistlik õpetus ja praktika sattusid vastuollu peavoolu kiriku distsipliini ja hierarhia põhimõtetega.
- Adoptsionism: Mõned õpetajad — näiteks teatud idapoolsed mõtlejad — õpetasid, et Jeesus Kristus oli esiotsa inimene, keda Jumal hiljem “valis” või “adopteeris” oma Poja staatusele. See pälvis ranged vastuväited, kuna see kahtluse all seadis Kristuse jumalikkuse ja kiriku traditsioonilise õpetuse isikukirjelduse kohta.
- Modalistlikud vaated: paralleelselt levisid ka õpetused, mis rõhutasid Jumala üksust viisil, mis tähendas isikute (Isa, Poeg, Püha Vaim) ühtsust ühes isikus — see tõi kaasa vastuseisu, sest ohustas arusaama kolme isiku eristusest Jumalas.
Paljud tollased teoloogid olid pettunud, sest Zephyrinuse arvates ei astunud ta nende arvates piisavalt jõuliselt nende rühmituste vastu. Selle asemel, et viia läbi otsuseid ja keelde, mis oleksid vaidlused selgelt lõpetanud, püüdis ta tihti leida kompromisse või usaldas teised kirikujuhid selliste küsimuste lahendamiseks. See on üks põhjus, miks teda peeti nõrgaks paavstiks.
Konflikt Hippolytusega ja kirikliku opositsiooni teke
Üks tuntumaid Zephyrinuse kriitikuid oli Hippolytus, kes hiljem moodustas temaga paralleelse juhatuse ning on sageli nimetatud esimeseks antipaaavstiks. Hippolytus kirjutas teravaid vastukirju, süüdistades Zephyrinust sügavamates õiguslikes ja teoloogilistes eksitustes, eriti monetaarsete õpetuste suhtes. Hippolytuse teosed annavad suure osa meie teabest sellest vaidlusest, kuid need peegeldavad ka tugevat isiklikku ja kirikulist lahkarvamist.
Surm, pärand ja kanoniseerimine
Zephyrinus suri u. 217. Tema ametlik pärand on mitmetahuline: ta jääb mälestuseks kui vaevalt silmapaistev teoloog või reformija, kuid samas kui järjepidev juht, kes pühendus koguduse tavapärasele toimimisele raskel ajal. Kiriklik traditsioon on teda austanud pühana ning tema mälestuspäev on kalendris: Tema püha tähistatakse 26. augustil.
Varased kirjalikud allikad — eelkõige Liber Pontificalis ning Hippolytuse ja teiste kirikulisõprade teosed — annavad erinevaid hinnanguid tema isikule ja tegudele. Tänapäevased ajaloolased näevad Zephyrinust sageli kui juhti, kes püüdis hoida kirikut koos, kuid kelle ajaline puudujääk teoloogilises visioonis ja otsustavuses viis pikkade ja mõnikord laastavate õpetuslike vaidlusteni.
Viide
1. ↑ Richard P. McBrien, Paavstide elud: The Pontiffs from St. Peter to John Paul II, (San Francisco: Harper San Francisco, 1997), lk 42.
2. ↑ Richard P. McBrien, Paavstide elud: The Pontiffs from St. Peter to John Paul II, (San Francisco: Harper San Francisco, 1997), lk 42, 43.
3. ↑ Richard P. McBrien, Paavstide elud: The Pontiffs from St. Peter to John Paul II, (San Francisco: Harper San Francisco, 1997), lk 43.
| · v · t · e | ||||||||
| ||||||||
| aBenedictus IX esineb kolm korda "Paavstide nimekirjas"... bEi ole Johannes XX ega Benedictus X |
Küsimused ja vastused
K: Kes oli paavst Zephyrinus?
V: Paavst Zephyrinus oli katoliku kiriku viieteistkümnes paavst, kes teenis umbes aastatel 198/9-217 eKr. Ta on tuntud ka kui Rooma piiskop.
K: Millised olid mõned montanismi ja adoptsionismi õpetused?
V: Montanism ja adoptsionism õpetasid, et Jeesus Kristus oli püha isik, kuid mitte Jumala poeg, mis oli vastuolus katoliku kiriku õpetusega.
K: Kuidas suhtusid teoloogid paavst Zefriinusesse?
V: Selle aja teoloogid pidasid paavst Zephrynust nõrgaks, kuna ta ei võtnud rangeid meetmeid nende rühmituste vastu, kes kuulutasid asju, mis olid vastuolus katoliku kiriku õpetusega.
K: Kes sai paavstiks pärast paavst Zephyrinust?
V: Pärast paavst Zephyrinust sai paavstiks tema diakon Kallistus.
K: Kui kaua ta paavstina teenis?
V: Ta teenis paavstina seitseteist aastat.
K: Kas teda peeti haritud meheks?
V: Ei, teda peeti harimatuks meheks, kes tugines suuresti oma diakon Callistusele juhendamise ja nõuannete saamiseks.
K: Millal tähistatakse tema tähtpäeva?
V: Tema püha tähistatakse igal aastal 26. augustil.
