Abraham Lincolni presidendiaeg algas, kui ta astus Ameerika Ühendriikide 16. presidendina ametisse 4. märtsil 1861. aastal. See lõppes tema surmaga 15. aprillil 1865. Oma presidendiaja jooksul võttis ta endale rohkem õigusi kui ükski teine president enne teda. Selle tulemusena kasvasid presidendi väikesed ja suhteliselt piiratud volitused tema ametisoleku ajal tohutult. Kui Lincoln võitis 1860. aasta presidendivalimised, tegi ta seda ilma ühegi lõunapoolse osariigi toetuseta. Alates 1830. aastatest olid lõunapoolsed osariigid rääkinud lahkulöömisest, kuid 1860. aastal sai sellest tõsine küsimus. Valimiste ja Lincolni ametisseastumise vahel 1861. aasta märtsis oli seitse riiki liidust lahku läinud. Nad moodustasid Ameerika Konföderatsiooni Ühendriigid (CSA). Kui konföderatsioonlased ründasid 12. aprillil 1861 Fort Sumterit ja vallutasid selle järgmisel päeval, algas sellega Ameerika kodusõda. Kuigi Lincolnil oli vähe varasemaid sõjalisi kogemusi, suutis ta siiski suure sõjapresidentina silma paista. 1863. aastal vabastas ta oma emantsipatsiooniproklamatsiooniga orjad lõunariikides. See viis otseselt orjuse kaotamiseni Ameerika Ühendriikides. Hiljem samal aastal peetud Gettysburgi kõne on üks tähtsamaid kõnesid Ameerika ajaloos. 1865. aastal, kui kodusõda oli lõppemas, tulistas ja tappis teda John Wilkes Booth, konföderatsiooni sümpaatia pooldaja. Tema surm tegi Lincolnist liidu märtri. Teda peetakse laialdaselt üheks suurimaks presidendiks USA ajaloos.

Taust ja valimised

1860. aasta valimiste järel oli poliitiline lõhe Põhja ja Lõuna vahel sügavam kui kunagi varem. Põhja majandus tugines üha enam tööstusele ja vaba tööjõu süsteemile, samas kui lõunaised osariigid olid orjanduslikud ja püüdsid säilitada oma poliitilist ja majanduslikku mõju. Lincoln võitis valimised jagunenud poliitilise välja ja lõunariikide kandidaatide tõttu, mistõttu tema võit ilma lõunapoolse toetuseta tekitas lõunaosariikides tugevat vastureaktsiooni. Esimesed seiskumised liidust, nagu mainitud, viisid Konföderatsiooni moodustamiseni ja lõpuks relvastatud konflikti puhkemiseni.

Kodusõda ja presidendi sõjalised otsused

Kui Fort Sumterit rünnati, lõppes rahulik poliitika ja algas täiemahuline sõjategevus. Lincoln määras sõjalisi juhte, nendeks olid nii vastuolulised kui ka leidlikud kindralid — George B. McClellan, Ulysses S. Grant ja William T. Sherman on vaid mõned nimekirjast. Kuigi paljud olid skeptilised tema sõjalise kogemuse suhtes, suutis Lincoln säilitada sõjalise juhtimise üle kontrolli, valideerides ja koordineerides strateegiaid, seni kuni pädevad komandörid lõpuks suutsid tõmmata rindejoonelt selge võidu.

Presidendina kasutas Lincoln erakorralisi volitusi, mida varem polnud laialdaselt rakendatud: ta sulges piirid, kehtestas meresaarde (blokadi) Konföderatsiooni osariikidele, tellis relvavarusid, laiendas föderaalse administratsiooni ja mõnel puhul suspendis habeas corpus'i õiguse kinnipeetute kiireks käsitlemiseks. Need sammud aitasid säilitada liidu ühetaolisust, kuid tekitasid ka juriidilisi ja poliitilisi vaidlusi järelkasvu ajal.

Emantsipatsioon ja mustade teenistusse kaasamine

Lincoln andis 1. jaanuaril 1863 jõustunud emantsipatsiooniproklamatsiooni, mis kuulutas vabadeks kõik orjad liituvõitlusriikide territooriumil — täpsemalt need, kes olid "rõhutatava" ehk Konföderatsiooni kontrolli all. Proklamatsioon ei vabanenud automaatselt kõiki Ameerika orje (näiteks piir- ehk border-osariikides, mis jäid liidu kontrolli alla, jäi orjandus legaalselt lubatuks kuni põhiseaduse muutmiseni), kuid see muutis sõja ametlikuks eesmärgiks orjuse lõpu ja avas tee vabatahtlikuks mustade värbamiseks relvajõududesse. Tuhanded afroameeriklased liitusid Ühendriikide armeega, mis tugevasti mõjutas sõjalist ja moraalset dünaamikat.

Samuti mängis Lincoln aktiivset rolli 13. põhiseaduse muudatuse (orjuse täielik keelustamine) suunamisel — ta toetas selle vastuvõtmist ja pühendas aega ning poliitilist kapitali muudatuse heakskiitmiseks Kongressis ja osariikides.

Gettysburgi kõne ja sõjaline pöördepunkt

Novembris 1863 pidas Lincoln Gettysburgi kõne, mis oli lühike, ent võimas kõne sõja tähenduse, ühiskondlike ideaalide ja rahu taastamise kohta. Selles rõhutas ta egalitaarseid väärtusi ja riigi ideed kui "rahva, jaoks ja rahva poolt" (väljenduse eestikeelne vaste). Samal ajal tõid sõjalised edusammud — eriti Ulysses S. Granti ja William T. Shermani kampaaniad lõpusõjas — Konföderatsiooni võimekuse murdumiseni.

Assassinatsioon ja pärand

Kui sõda lõppes ja Ühendriigid näitasid ühtsuse taastumise märke, tabas riiki taas tragöödia: 14. aprillil 1865 tulistas John Wilkes Booth Lincolnit Fordi teatrisaalis; president suri järgmisel päeval, 15. aprillil, kui ta oli viibinud Petersen House haiglas. Booth ja tema kaasosalised olid osa vandenõust, mille eesmärgiks oli Konföderatsiooni eesmärkide toetamine ja liiduvõimude destabiliseerimine. Booth tapeti peagi ja teisi osalisi vahistati ning kohutati.

Lincolnist sai kiiresti rahvuslik märter. Tema poliitikad ja otsused — sõja juhtimine, emantsipatsioon ja abi 13. põhiseaduse muudatuse läbisurumisele — kindlustasid tema koha Ameerika ajaloo kesksete, transformatiivsete presidentide hulgas. Tema pärand kajastub nii poliitilises kultuuris kui ka mälestusmärkides (näiteks Washingtoni Lincoln Memorial), ning ta jääb sageli nimekirja üheks kõigi aegade tähtsaimaks USA presidendiks.

Mõned tähtsamad kuupäevad

  • 4. märts 1861 — Abraham Lincoln ametisseastumine
  • 12.–13. aprill 1861 — Fort Sumteri rünnak ja kodusõja algus
  • 1. jaanuar 1863 — Emantsipatsiooniproklamatsioon jõustub
  • 19. november 1863 — Gettysburgi kõne
  • 14.–15. aprill 1865 — Lincoln tulistatakse ja sureb
  • 31. jaanuar 1865 — Kongress heakskiidab 13. põhiseaduse muudatuse; see jõustub ametlikult pärast ratifitseerimist detsembris 1865

Lincoln’i presidendiaeg oli kriitiline periood USA ajaloos — tema otsused ja juhtimine sõja ajal muutsid riigi kujunemist ja seadmäärasid, mis mõjutasid Ameerika poliitikat ja ühiskonda aastatuhandeks.