Abraham Lincolni eesistumine

Lincolni 1860. aasta presidendikampaania

Selleks ajaks oli Lincoln Illinoisi poliitikas juba tuntud. Ta oli 1858. aastal debatiseerinud Stephen A. Douglasiga Ameerika Ühendriikide senatisse kandideerimisel ja kaotas. Sel ajal valisid USA senaatorid oma osariigi seadusandjad. Seega püüdsid nii Lincoln kui ka Douglas oma parteide eest saavutada kontrolli Illinoisi seadusandliku kogu üle. Kuigi Illinois oli vaba osariik, oli kõigi seitsme debati põhiküsimus orjus.

Lincoln veetis järgmised 16 kuud, pidades kõnesid mitmetele vabariiklaste kandidaatidele põhjas. See tõi talle palju poliitilisi sõpru ja oli ühtlasi ettevalmistus tema presidendikandidaadiks kandideerimiseks. Selle ajani oli tugevaim kandidaat William H. Seward New Yorgist. Seward oli kindlalt orjuse vastu kõikjal USAs. Lincoln oli mõõdukamal seisukohal ja oli vastu orjuse levikule uutes osariikides läänes.

Kuna Lincoln muutus vastloodud vabariiklaste parteis üha populaarsemaks, kutsuti teda pidama kõnesid mitmetes osariikides. 1859. aasta oktoobris kutsuti ta New Yorgi Brooklynis Henry Ward Beecheri kirikusse kõnelema. Lincoln veetis selle kõne ettevalmistamiseks mitu kuud; rohkem aega kui ta oli kulutanud ühelegi kõnele, mida ta oli pidanud senaatorite arutelude ajal. Viimasel hetkel viidi tema kõne toimumiskoht üle Manhattanil asuvasse Cooper Unioni. Lincoln teadis, miks teda oli palutud seda kõnet pidama. Teda reklaamiti kui alternatiivi Sewardile ja teistele võimalikele vabariiklaste kandidaatidele. Cooper Unioni kõne tõi Lincolnile tähelepanu, mida ta vajas, et saada vabariiklaste presidendikandidaadiks 1860. aastal.

1860. aasta aprillis pidasid demokraadid oma poliitilise kongressi, lõunapoolsed demokraadid lahkusid ja kongress lõppes ilma kandidaati nimetamata. Kumbki pool pidas kaks kuud hiljem oma kongressi. Stephen Douglas oli põhjapoolsete demokraatide kandidaat. John C. Breckinridge kandideeris lõunademokraatide poolt. John Bell, Tennessee senaator, kandideeris konstitutsioonilise liidu partei poolt. Demokraatliku partei lõhenemine peaaegu tagas Lincolni võidu presidendiks. 1860. aasta alguses ei olnud Lincoln peamine presidendikandidaat. 6. novembril 1860 valiti Lincoln 39% rahva häältest ja enamusega valimiskolleegiumis presidendiks. Valimisaktiivsus oli 81,2%, mis on Ameerika ajaloo teine kõrgeim näitaja.

1860-1861. aasta sektsessioonikriis

1860. aasta novembris, kui Lincoln oli ilmne võitja, puhkes kriis, mis oli juba vähemalt kümme aastat hõõgunud. Lõunamaalased olid nördinud Lincolni valimise üle, kes oli orjuse vastu territooriumidel ja uutes osariikides. Nad hakkasid peaaegu kohe tegutsema. Lõuna-Carolina senaator James Chesnut Jr. astus tagasi vaid neli päeva pärast valimisi. President James Buchanan tegi olukorra ainult hullemaks. Detsembris kirjutas ta kongressile sõnumi. Selles teatas ta, et pidas lahkulöömist ebaseaduslikuks. Kuid ta lisas, et föderaalvalitsus ei saa tegutseda, et takistada ühegi osariigi lahkumist liidust. Põhjamaalased ei saanud aru, kuidas Buchanan võis sellist asja öelda. Pärast seda hakkas Buchanani kabinet lagunema. Howell Cobb, rahandusminister, kes oli pärit Gruusiast, ütles Buchananile, et ta lahkub. Nädal hiljem lahkus välisminister Lewis Cass (Michiganist), sest Buchanan ei olnud teinud midagi, et peatada lahkulöömiskriisi.

Lõuna-Carolina võttis esimesena meetmeid. Sealsed juhid olid hoiatanud, et kui vabariiklane võidab 1868. aasta valimised, lahkuvad nad liidust. 20. detsembril 1860 võtsid nad erakorralisel kongressil ühehäälselt vastu lahkulöömise resolutsiooni. Jaanuaris 1861 järgnesid neile Mississippi, Florida, Alabama, Georgia ja Louisiana. Texas lahkus 1. veebruaril. Kuigi teistes osariikides valmistati ette lahkulöömisresolutsioone, ei võetud sel perioodil enam ühtegi vastu.

Samal ajal kui Buchanan ei teinud midagi, pidasid mitmed senaatorid kongressis kõnesid, et püüda olukorda rahustada. 1861. aasta rahukonverents toimus 4. veebruaril 1861 Washingtonis Willardi hotellis. 33 osariigist saatis 21 delegaati. Eesistujaks valiti endine president John Tyler, kes oli pärit Virginiast. Konverents kestis umbes kaks nädalat. Selle aja jooksul koostati hulk ettepanekuid, mis seejärel edastati kongressile. Töötati välja hulk kompromisse, mis võtsid Ameerika Ühendriikide põhiseaduse muudatusettepanekute kuju. Kuid kongress ei võtnud ühtegi neist vastu. Lincolni inauguratsioonil sõitis ta vankris lahkuva presidendi kõrval. Buchanani on tsiteeritud ütlemas Lincolnile: "Kui te olete presidendiks saades sama õnnelik, kui mina sellest lahkudes, siis olete väga õnnelik mees." Ta ütles Lincolnile: "Kui te olete presidendiks saades sama õnnelik, kui mina sellest lahkudes, siis olete väga õnnelik mees." Mõne nädala jooksul lahkusid veel neli orjariiki ja konföderatsioonlased tulistasid Fort Sumterit.

Lahkulöömiskriis: riigid, mis lahkusid enne 15. aprilli 1861 (tumepunane)

Lincolni 1. inauguratsiooniaadress

4. märtsil 1861 pidas Lincoln oma esimese inauguratsioonikõne, mis oli osa tema vannutamisest Ameerika Ühendriikide 16. presidendiks. Kõne oli suunatud eelkõige lõunamaa rahvale. Selle eesmärk oli kirjeldada Lincolni kavandatud poliitikat ja soove lõunapoolsete riikide suhtes, kus seitse osariiki olid moodustanud Ameerika Konföderatsiooni Ühendriigid. Tema kõne oli kirjutatud sõpruse vaimus lahku läinud osariikide suhtes. Ta puudutas mitmeid punkte. Lincoln lubas mitte sekkuda orjusse osariikides, kus see juba eksisteeris. Ta ütles, et föderaalne vaenulikkus lahku läinud osariikide suhtes esialgu puudub. Föderaalvalitsus "hoiab, hõivab ja valdab" oma vara. Samuti koguks ta oma makse. Ta lõpetas oma kõne hoiatusega:

“

Teie käes, mu kaasmaalased, mitte minu käes, on kodusõja oluline küsimus. Valitsus ei ründa teid. Teil ei saa olla konflikti, ilma et te ise oleksite agressorid. Teil ei ole vannet taevas, et hävitada valitsus, samas kui mul on kõige pühalikum vanne seda säilitada, kaitsta ja kaitsta... Me ei ole vaenlased, vaid sõbrad. Me ei tohi olla vaenlased. Kuigi kirg võib olla pingestatud, ei tohi see lõhkuda meie kiindumussidemeid. Mälestuse müstilised akordid, mis ulatuvad igalt lahinguväljalt ja patriootide haudadest iga elava südame ja kaminakivini üle kogu selle laia maa, paisutavad veel liidu koori, kui meie loomuse paremad inglid neid taas puudutavad, nagu see kindlasti juhtub.

”

Lincolni administratsioon

Lincolni presidendiaeg kestis umbes neli aastat. See kestis 4. märtsist 1861, kuni teda tulistas üks konföderatsiooni sümpaatidest ja ta suri 15. aprillil 1865. Peaaegu kogu tema ametiaeg kulus kodusõjale. Alates tema valijameeste kolleegiumi poolt 15. veebruaril toimunud valimisest kuni tema ametisseastumiseni 4. märtsil oli Lincolnil vähe aega kabineti kokkupanemiseks.

Lincolni kabinet

Lincolni kabinet oli Ameerika ajaloos ainulaadne. Sellesse kuulusid kõik tema peamised konkurendid 1860. aasta vabariiklaste kandidaadiks kandideerimisel. Osana poliitilistest läbirääkimistest, mis viisid kandidaadiks saamiseni, oli mõnele neist lubatud koht kabinetis. See ei olnud harmooniline rühm, sest enamik neist ei meeldinud üksteisele. Neil olid erinevad arusaamad riigi valitsemisest, erinev eetika ja erinevad isiksused. Eelkõige Simon Cameron, keda sundis Lincolnile peale Pennsylvania delegaatidega vabariiklaste kongressil sõlmitud kokkulepe. Ta oli juba niigi ebapädevate ja korrumpeerunud inimeste maine. Kokkuleppe kohaselt oli ta Lincolni sõjaministriks.

Liikmete hulka kuulusid:

• Hannibal Hamlin, Lincolni esimene asepresident (1861-1865).
• Andrew Johnson, Lincolni teine asepresident (1865-1865) ja Ameerika Ühendriikide 17. president.
• Salmon P. Chase, Ameerika Ühendriikide rahandusminister. Aastal 1864 sai temast ülemkohtu ülemkohtunik.
• Simon Cameron, sõjaminister (1861-1862).
• Edwin Stanton, sõjaminister (1862-1865).
• William H. Seward, riigisekretär (1861-1865).
• Gideon Welles, mereväe minister (1861-1865).
• Montgomery Blair, peadirektor (1861-1864).
• Edward Bates, peaprokurör (1861-1864).

Siseküsimused

Lincolni administratsioonile tehti ülesandeks juhtida riiki läbi selle kõige süngemate päevade. Ta päris probleemid oma eelkäijalt, president James Buchananilt. Neli aastat varem oli Buchan oma inauguratsioonikõnes nimetanud orjuse küsimust "õnneks, kuid praktiliselt väheoluliseks küsimuseks". Buchanan asus seisukohale, et tal ei olnud võimu midagi teha eelseisva kodusõja suhtes. Ta ütles: "Ükski president, ükskõik millised ka ei oleks tema enda poliitilised kalduvused, ei saa taastada rahu ja harmooniat osariikide vahel. Targalt piiritletud ja piiritletud nagu tema volitused meie põhiseaduse ja seaduste kohaselt on, saab ta üksi sellises tähtsas küsimuses saavutada vaid vähe head või halba." Kui kodusõda lähenes, libises riik Buchanani eesistumise ajal majanduslangusesse.

Selle asemel, et olukorda ignoreerida või sellega leppida, pidi Lincoln kas parandama purunenud rahvast või nägema, kuidas see laguneb. Presidendivalimiste ja tema ametisseastumise vahel moodustasid seitse eraldunud osariiki Ameerika Konföderatsiooni Ühendriigid. Nende põhiseadus oli Ameerika Ühendriikide põhiseaduse eeskujul, kuid sellel oli neli erinevust. See toetas osariikide suveräänsust. See garanteeris, et orjus jääb Konföderatsiooni osariikides alati kehtima. See ei lubanud Lõuna-Korea kongressil kehtestada kaitsetariife. Samuti piiras see Konföderatsiooni osariikide presidendi ametiaega 6 aastaga. Jefferson Davis valiti CSA presidendiks. Ta oli Mississippi orjaomanik, USA senaator ja oli olnud ka sõjaministriks president Franklin Pierce'i alluvuses. CSA võttis mitmeid filosoofilisi seisukohti, mis erinesid Ameerika Ühendriikide omadest. Ta eeldas, et Ameerika Ühendriigid on lihtsalt suveräänsete riikide ühendus, nagu nad olid olnud Konföderatsiooni artiklite alusel enne USA põhiseaduse vastuvõtmist. Nad väitsid, et sellisena oli igal osariigil vabadus lahkuda osariikide ühendusest. Põhja nägi liitu kui püsivat riiki. Lincoln märkis, et iga osariik oli põhiseaduse ratifitseerimisel ja vastuvõtmisel loobunud oma suveräänsusest. Samuti väitis ta, et ühelgi osariigil ei ole õigust mässata oma riigi, Ameerika Ühendriikide vastu. Kuid Lincoln vaikis CSA kohta nende moodustamisest kuni oma ametisseastumiseni. Ta kordas oma kampaanialubadust, et presidendina ei astu ta mingeid samme orjanduse lõpetamiseks või piiramiseks nendes osariikides, kus see juba eksisteeris. Siiski ei nõustunud ta rahukomisjoni ettepanekutega. Näidates oma rahumeelsust, oli tema inauguratsioonikõne eesmärk takistada teiste lõunapoolsete osariikide ühinemist CSAga. Nad ei olnud vaenlased. Ta ei kavatsenud CSA-d rünnata, vaid hoida ja säilitada kogu Ameerika Ühendriikide valitsuse vara, mis oli olemas lõunapoolsetes osariikides.

Päev pärast ametisseastumist sai Lincoln teate major Robert Andersonilt. Ta oli Charlestoni sadamas asuva Fort Sumteri komandör. Ta teatas Lincolnile, et kui varusid varsti ei varuta, peavad tema ja tema mehed lahkuma. Lincoln mõtles välja viisi, kuidas varustada fort ilma lahingutegevust alustamata. Ta saadaks Fort Sumterisse relvastamata varustusseadmeid. Ta teavitas oma kavatsustest CSA presidenti Davist. Sel viisil ei alustaks USA mingeid lahinguid, vaid säilitaks kindluse, nagu Lincoln oli lubanud. Kohe saatis Davis kindral P. G. T. Beauregardi, et sundida Fort Sumterit kapituleerima enne, kui varustuslaevad jõuavad kohale. 12. aprilli 1861. aasta hommikul kell 4.30 alustasid konföderatsiooni suurtükid Fort Sumteri pommitamist. Pärast 33 tundi andis major Anderson kindluse üle. See oli kodusõja algus.

Sõda kestis neli aastat. Põhja ei osanud ette näha, et lõuna võitleb oma "vabaduse" kaitsmiseks peaaegu viimase inimeseni. Lõuna ei osanud arvata, et Põhja, mida juhib Lincoln, näitab raudset tahet säilitada Liit iga hinna eest.

Välissuhted

Üks Lincolni sõjaline strateegia oli blokeerida lõunapoolsed sadamad ja umbes 3500 miili (5600 km) pikkune rannajoon. Sõja alguses oli see vaid mõne laevaga peaaegu võimatu. Sõja lõpuks oli liit vallutanud või hävitanud 1500 blokaadilaeva. Kuid kuna peaaegu 5 kauplust 6-st suutis blokaadist kõrvale hiilida, väitis Suurbritannia, et seda ei tunnustanud rahvusvaheline õigus, kuna tegemist oli "paberblokaadiga". Konföderatsioon suutis sõja ajal saata Inglismaale vaid väikese osa oma peamisest rahasaadusest, puuvillast. Kolm aastat enne sõda oli lõunaosariik saatnud aastas 10 miljonit puuvillaballi. Sõja ajal veeti kokku vaid 500 000 palli. Kuid Inglise tootjad olid enne sõda ladustanud suuri koguseid lõunapoolset puuvilla, mis pärinesid sõjaeelsest tohutust ekspordist. See, mis neil oli olemas, hoidis neid suurema osa sõjast üleval.

1861. aastal soovisid nii konföderatsioon kui ka liit Suurbritannia abi. Põhja arvestas nendega, sest nad mõistsid orjuse hukka. Konföderatsioon lootis nende abile, sest nende puuvill oli Suurbritannia majandusele väga oluline. Nii et mõlemal poolel olid Suurbritanniaga diplomaatilised suhted. Lõuna vajas Suurbritannia abi sõja võitmiseks. Samuti ei julgenud Prantsusmaa ilma Suurbritannia abita sekkuda, kuigi nad olid lõunaga juba sõbralikud. 4. mail 1861 andis kuninganna Victoria välja proklamatsiooni, millega kuulutas Suurbritannia neutraalsuse sõjas ja tunnustas konföderatsiooni kui konflikti sõdivat osapoolt. See vihastas Lincolni. Tema riigisekretär Seward oli juba andnud uuele Briti ministrile juhised, et ta lahkuks ja tuleks koju, kui kuninganna tunnustaks konföderatsiooni. Prantsusmaa järgnes sarnase deklaratsiooniga, mis samuti tunnustas CSA-d riigina. Seward hoiatas mõlemaid riike selle küsimuse tõttu sõja võimalikkuse eest Ameerika Ühendriikidega.

Briti peaminister lord Palmerston saatis mereväe sõjalaevastiku Atlandi ookeani lääneossa, et valmistuda üllatusrünnakuks New Yorgi vastu. Nad kavatsesid kasutada maailma suurimat laeva, SS Great Easterni, vägede transportimiseks. Nad nägid, et löök New Yorgi vastu oleks löök USA kaubanduskeskuse vastu. Kuid 1862. aasta kevadel said britid teada liidu raudklassi sõjalaevast USS Monitorist. See tühistas kõik sissetungiplaanid. Kuigi Briti mereväel oli raudklaadiga sõjalaevu, vajasid need navigeerimiseks sügavat vett. Monitor ja taolised põhjalaevad võisid hävitada Briti laevad, kui need üritasid blokeerida põhjapoolseid sadamaid. Venemaa kartis ka, et britid ja/või prantslased võivad sekkuda. 1862. aasta suvel kaalus riikide koalitsioon sõja vahendamiseks sekkumist. Nende hulka kuulusid Suurbritannia, Prantsusmaa, Preisimaa, Austria ja Venemaa. Kuid 1863. aasta sügisel saatis Venemaa tsaar Aleksander II oma mereväe kaitsma Ameerika Ühendriike Suurbritannia ja Prantsusmaa sissetungi eest. Nende Balti laevastik hakkas New Yorgi sadamasse saabuma 24. septembril 1863. Venemaa Kaug-Ida laevastik saadeti San Franciscosse.

Sõja lõpuni oli enamikul Euroopa riikidel vähe võita, kui nad tunnustasid konföderatsiooni suveräänse riigina. Lincoln käitus diplomaatiliselt kahe konföderatsioonlasega, kes olid arreteeritud Briti laeval Trent. Ta käskis mõlemad vabastada. Saagikatkestused Euroopas tegid liidu põllumajandustooted populaarseks. Egiptus ja India suutsid tarnida puuvilla, mida enne sõda osteti lõunast. Liit oli ka hea klient Euroopast pärit käsirelvade ja muude tööstuskaupade jaoks. Siiski ehitasid Inglise laevaehitajad sõja ajal Konföderatsiooni mereväe jaoks kümneid blokaadilaevu ja sõjalaevu.

Vene laev New Yorgi sadamas Ameerika kodusõja ajal


Lincolni kabineti liikmete portreed

Lincoln kui ülemjuhataja

Ameerika kodusõda oli 1861. aastal esimene kaasaegne totaalne sõda. Ja 1861. aastal ei teadnud keegi Ameerika Ühendriikides, kuidas sõda pidada. Mehi võis värvata ja sõjavarustust toota, kuid kindralite väljaõpe võttis aega. Armee ülemjuhataja 1861. aastal oli Winfield Scott, kelle käsutuses oli vaid umbes 16 000 mehega armee. Scott oli nii vana kui ka vana kooli (mis tähendab, et tal puudus kaasaegne väljaõpe). Üsna palju ohvitsere oli West Pointis välja õpetatud, kuid West Pointis õpetati tol ajal inseneriteadust, matemaatikat ja kindlustustehnikat. Seal õpetati väga vähe strateegiat ja mitte midagi suurte sõdurivormatsioonide juhtimise kohta lahinguväljal. Ükski polnud õppinud midagi staabitööst või armee juhtimisest, välja arvatud need vähesed, kes oskasid prantsuse keelt või kellel oli Euroopas sõjaline kogemus. Üheks kõige hullemaks probleemiks oli see, et välikomandöridel ei olnud isegi täpseid kaarte piirkondadest, kus nad pidid liikuma ja võitlema. Välja arvatud läänes, ei olnud paljude piirkondade kohta kohalikke kaarte olemas. Erinevalt Jefferson Davisest, kellel oli sõjaline kogemus, polnud Lincolnil peaaegu üldse mingit kogemust.

Sõja alguses seisis Lincoln silmitsi väga järsu õppimisega. Kuid Lincoln oli kiire õppija. Ta oli end ise juristiks õpetanud. Sõjalise strateegia õppimine osutus millekski muuks, millega ta väga hästi hakkama sai. Ta luges raamatuid strateegiast ja sõjaajaloost ning õppis oma väeosade edusammudest ja ebaõnnestumistest lahinguväljal. Samuti õppis ta vaenlase sõjataktikat. Ta õppis nii hästi, et 1862. aastal ütles ajaloolane T. Harry William tema kohta: "Lincoln paistab silma kui suurepärane sõjapresident, tõenäoliselt suurim meie ajaloos, ja suurepärane loomulik strateeg, parem kui ükski tema kindralitest." Kuigi puuduvad tõendid, et ta kunagi luges Karl von Clausewitzi raamatut "On War", järgis ta oma tegevuses selle raamatu keskseid väiteid: "Poliitiline eesmärk on eesmärk, sõda on selle saavutamise vahend, ja vahendeid ei saa kunagi vaadelda nende eesmärgist lahus. Seetõttu on selge, et sõda ei tohi kunagi pidada millekski autonoomseks, vaid alati poliitika vahendiks."

President Lincoln, kindral John A. McClernand ja liidu spioonijuht Allan Pinkerton Antietami lahinguväljal vahetult pärast lahingut.