Gettysburgi kõne (Gettysburgi aadress) — Abraham Lincolni 1863. aasta kõne

Gettysburgi lahingus 1.-3. juulil 1863 võitles umbes 172 000 Ameerika sõdurit. Gettysburgi lahing mõjutas oluliselt Ameerika kodusõda ja Pennsylvania osariigi Gettysburgi linna, kus elas vaid 2400 inimest. Lahinguväljal oli üle 7500 surnud sõduri ja 5000 hobuse surnukeha. Linnas elav naine ja ema Sarah Broadhead kartis, et neid "külastab katk". Eliza Farnham, meditsiiniõde, nimetas seda kohta "üheks tohutuks haiglaks". Sarnaselt rääkis ka üks sõjaväe meditsiiniohvitser: "Gettysburgi lahingule järgnenud ... kümme päeva olid ... suurimad inimkannatused, mida see riik on oma sünnist saadik tundnud."

Gettysburgi rahvas tahtis surnuid korralikult matta. Esialgu kavatseti osta kalmistu jaoks maad ja paluda surnute perekondadel matuse eest maksta. David Willisele, rikkale 32-aastasele advokaadile, see idee siiski ei meeldinud. Ta kirjutas Pennsylvania kubernerile Andrew Gregg Curtinile ja palus, et rahvuskalmistu rajamist toetaksid osariigid. Willsile lubati osta 17 aakrit (69 000 m²) kalmistu jaoks, et austada lahingus hukkunuid. Ta maksis maa eest 2475,87 dollarit.

Esialgu tahtis Wills selle uue kalmistu pühitseda kolmapäeval, 23. oktoobril. Ta palus Edward Everetti olla peaesinejaks. Everett oli tol ajal väga kuulus kõneleja. Ta oli olnud ka riigisekretär, USA senaator, USA esindaja, Massachusettsi kuberner, Harvardi ülikooli president ja asepresidendikandidaat. Everett vastas siiski, et ta ei suuda nii kiiresti head kõnet ette valmistada, ja soovis pühitsemise kuupäeva edasi lükata. Korralduskomitee oli sellega nõus ja pühitsemine viidi üle neljapäevale, 19. novembrile.

Seejärel palusid Wills ja ürituse komitee president Lincolnil tseremoonial osaleda. Wills'i kirjas öeldi: "Soov on, et ... teie kui riigi ülemjuhataja ametlikult (ametlikult) eraldaksite need alad ... mõne asjakohase (sobiva) märkusega". Lincolni kutsuti ametlikult alles 17 päeva enne tseremooniat, Everett oli saanud kutse 40 päeva varem. "Kuigi on mõningaid tõendeid, et Lincoln ootas Wills'i kirja, muudab selle hiline kuupäev autori (kirjutaja) ülbeks ... Seitseteist päeva oli erakordselt (märkimisväärselt) lühike etteteatamisaeg presidendi osalemiseks isegi XIX sajandi standardite järgi". Samuti tegi Willsi kiri "presidendile ühtviisi selgeks, et tal on tseremooniatel vaid väike osa".

Lincoln saabus rongiga Gettysburgi 18. novembril. Ta veetis öö Wills'i majas Gettysburgi linnaväljakul. Seal lõpetas ta Washingtonis kirjutatud kõne. On levinud lugu, et Lincoln lõpetas oma kõne rongis ümbriku tagaküljel, kuid see ei vasta tõele. On olemas mitu varajast koopiat Executive Mansion'i paberil ja teateid, et Lincoln lõpetas oma kõne, kui ta oli Gettysburgis David Wills'i külaliseks. 19. novembri hommikul kell 9.30 liitus Lincoln pruunil hobusel ratsutades linnarahvaga ja leskedega, kes marssisid väljakule, et pühitseda.

Tseremoonial käis umbes 15 000 inimest. Nende hulgas olid 24-st liidu liikmesriigist kuue riigi kubernerid. Need olid Andrew Gregg Curtin Pennsylvaniast, Augustus Bradford Marylandist, Oliver P. Morton Indianast, Horatio Seymour New Yorgist, Joel Parker New Jerseyst ja David Tod Ohiost. Kanada poliitik William McDougall tuli Lincolni külalisena. Ajaloolased ei ole üksmeelel selles, kus täpselt toimus kalmistu sisseõnnistamistseremoonia. Kõigi surnukehade ümberpaigutamine kalmistul asuvatele haudadele oli tseremoonia päeval vähem kui pooleli.

1863. aasta augustiks olid kodusõja lahingutes hukkunud või vigastada saanud miljonid inimesed. See pani põhjapoolsed inimesed hakkasid Lincolni ja sõja suhtes vastumeelsust tundma. Lincolni 1863. aasta draftid ei olnud populaarsed ja inimesed muutusid nende suhtes kõige vihasemaks New Yorgi draftimässude ajal. See oli vaid kümme päeva pärast Gettysburgi lahingut. Septembris 1863 teatas Pennsylvania kuberner Curtin Lincolnile, et inimesed on pöördunud sõjategevuse vastu:

Kui valimised toimuksid praegu, oleks tulemus äärmiselt kaheldav (ei ole kindel), ja kuigi enamik meie diskreetsetest sõpradest on tulemuse suhtes optimistlikud, on minu mulje, et võimalused oleksid meie vastu. Riigilõiv on väga vastik... Demokraatlikel juhtidel on õnnestunud tekitada eelarvamusi ja kirgi ning nad on oma mürki väga suurel määral inimeste meeltesse immutanud, ja muutused on meie vastu.

1864. aasta suvel tundis Lincoln muret, et rahva halb tunne paneb ta presidendivalimised kaotama. 1863. aasta sügisel muutus ta väga murelikuks, et hoida liidu meeleolu sõjategevuse suhtes üleval. See oli Lincolni Gettysburgi kõne suurim eesmärk.

Wills ja tema komitee poolt selleks päevaks korraldatud programmi kuulusid:

• Muusika, Birgfieldi bändi poolt
• Reverend T.H. Stockton, D.D., palve.
• Muusika, mida esitab merejalaväe bänd
• Edward Everetti kõne
• Muusika, hümn, mille on teinud B.B. French, Esq.
• Ameerika Ühendriikide presidendi pühendavad märkused
• Dirge, mida laulab valitud koor
• Jumalasõna, mille ütleb pastor H.L. Baugher, D.D.

Lincolni lühike kõne jäi ajalukku kui üks parimaid näiteid ingliskeelsete avalike kõnede kohta. Everetti kahetunnist kõne nimetati sel päeval "Gettysburgi aadressiks", kuid tema kõne ei ole tänapäeval tuntud. See algas:

"Seistes selle rahuliku taeva all, vaadeldes neid laiu põlde, mis nüüd puhkavad lõppeva aasta vaeva, võimsad Alleghenies'i mäed ähmaselt meie ees, meie vendade hauad meie jalge all, tõstan ma kõhklevalt oma vaese hääle, et murda ... Jumala ja looduse vaikust. Aga kohustus ... tuleb täita; - anna mulle, ma palun, ... sinu kaastunnet".

See lõppes kaks tundi hiljem:

"Aga ma olen kindel, et nad ühinevad meiega, kui me nende märtrisangarite tolmule hüvasti jätame, et ... meie ühise riigi kuulsusrikkas annaalis ei ole ühtegi helgemat lehekülge kui see, mis räägib Gettysburgi lahingutest."

Probleemid selle faili kuulamisega? Vaata meediaabi.

Pärast seda, kui Everett oli oma kõne lõpetanud, rääkis Lincoln kaks või kolm minutit. Lincolni "mõned asjakohased märkused" võtsid sõja kokku kümne lausega.

Lincolni kõne on ajaloos väga oluline, kuid tänapäeva teadlased ei ole selle kõne sõnade osas ühel meelel. Selle sündmuse kohta on ajalehtedes trükitud palju erinevaid kaasaegseid versioone. Neist Blissi versiooni, mis on kirjutatud mõnda aega pärast kõnet sõbrale, peavad paljud inimesed kõige usaldusväärsemaks tekstiks. Selle tekst erineb siiski Lincolni poolt enne ja pärast kõnet koostatud kirjalikest versioonidest. See on ainus versioon, millele Lincoln pani oma allkirja. See on ka viimane, mille ta teadaolevalt kirjutas.

Garry Wills märgib raamatus "Lincoln Gettysburgis" sarnasust Lincolni kõne ja Periklese matusekõne vahel Peloponnesosesõja ajal (seda märgivad ka James McPherson ja Gore Vidal). Periklese kõne algab austatud inimeste mälestamisega: "Ma alustan meie esivanematest: on nii õiglane kui ka kohane, et nad peaksid saama au olla esimesena mainitud sellisel puhul nagu praegune". See on väga sarnane Gettysburgi kõne kuulsale algusele. Gettysburgi pöördumises alustas Lincoln sellega, et rääkis sellest, kuidas "meie isad tõid sellele mandrile uue rahva". Seejärel kiidab ta oma riigi kindlat demokraatiat: "Kui me vaatame seadusi, siis need tagavad kõigile võrdse õigluse". Ta avaldab austust surnute ohvrile: "Nad otsustasid pigem surra vastupanu osutades, kui elada alistudes, põgenesid nad ainult häbist, kuid kohtusid ohuga silmitsi". Samuti julgustab ta soojalt elavaid jätkama võitlust tõelise demokraatia eest: "Teie, nende ellujäänud, peate otsustama, et teil oleks sama vankumatu otsus selles valdkonnas, kuigi võite palvetada, et see oleks õnnelikumalt lõppenud".

Kuid kirjanik Adam Gopnik arvas teisiti. The New Yorker'is ütles ta, et Everetti oratsioon oli avalikult neoklassikaline. Näiteks rääkis Everett otse Maratonist ja Periklesest. Kuid ta ütles, et "Lincolni retoorika on hoopis teadlikult piibellik". Ta lisas, et kõigis tema kõnedes on raske leida ilmselgelt klassikalisi viiteid. Gopnik arvas, et "Lincoln valdas King Jamesi Piibli kõla nii täielikult, et ta suutis abstraktseid riigiõiguse küsimusi ümber sõnastada (uuesti teha) piibellikes terminites (sõnad Piiblist), nii et ettepanek (ettepanek), et Texas ja New Hampshire peaksid olema igavesti seotud ühe postkontoriga, kõlas nagu midagi otse Genesisest".

On palju teooriaid selle kohta, kust pärineb Lincolni väljend "rahva valitsus, rahva poolt, rahva jaoks". Ajakirjas The American Monthly Review of Reviews on oletatud, et Lincolni advokaadipartneri William Herndoni kirjutised mõjutasid Lincolni palju. William Herndon kirjutas raamatus "Abraham Lincoln: The True Story of A Great Life", et ta tõi Lincolnile mõned abolitsionistliku pastori Theodore Parkeri jutlused, mis teda liigutasid.

Craig R. Smith pakkus oma teoses "Poliitilise retoorika ja distsiplinaarse terviklikkuse kriitika" välja, et Gettysburgi kõne oli mõjutatud Massachusettsi senaatori Daniel Websteri kõnest. Oma "Teises vastuses Hayne'ile" oli Webster kuulsalt hüüdnud: "Vabadus ja liit, nüüd ja igavesti, üks ja lahutamatu"! Selles 1830. aasta kõnes kirjeldas Webster ka föderaalvalitsust kui "rahva jaoks loodud, rahva poolt loodud ja rahva ees vastutav". See väljend oli väga sarnane Lincolni "rahva valitsuse, rahva poolt, rahva jaoks" väljendusega. Webster ütles ka: "See valitsus ... on rahva tahte sõltumatu järglane. See ei ole osariikide seadusandjate looming ... kui kogu tõde tuleb öelda, siis rahvas tõi selle ellu, asutas selle ja on seni (kuni praeguseni) seda toetanud, muu hulgas just selleks, et kehtestada osariikide suveräänsusele teatud tervendavad piirangud".

Wills tundis huvi, kuidas Lincoln kasutas sünni, elu ja surma ideid. Lincoln oli kirjeldanud rahvust kui "sündinud", "eostatud" ja mis ei "hukku". Teised, nagu Allen C. Guelzo, oletasid, et Lincolni väljend "neli skoori ja seitse" oli seotud King Jamesi versiooni Piibli psalmide 90:10 kohta. Seal on inimese elu kirjeldatud kui "kolmkümmend aastat ja kümme; ja kui need on tugevuse tõttu nelikümmend aastat".

Pealtnägijate aruanded Lincolni esinemise kohta on erinevad. Aastal 1931 oletas 87-aastane proua Sarah A. Cooke Myers, et pärast Lincolni kõne lõppu valitses väärikas vaikus. Ta oli seal olnud 19-aastasena. "Ma olin presidendile lähedal ja kuulsin kogu aadressi, kuid see tundus lühike. Siis oli muljetavaldav vaikus nagu meie Menalleni sõprade kokkutulekul. Kui ta lõpetas kõne, ei olnud aplausi". Ajaloolane Shelby Foote ütles, et aplaus, mis tuli pärast pikka aega, oli "vaevalt viisakas". Pennsylvania kuberner Curtin aga ütles: "Ta lausus (ütles) selle kõne häälega, mida kogu rahvahulk (inimesed) kuulis. Rahvas vaikis vaikselt, sest president seisis nende ees ... See oli nii muljetavaldav! See oli kõigi ühine märkus. Selline kõne, nagu nad ütlesid, et see oli!"

On olemas lugu, et Lincoln pöördus oma ihukaitsja Ward Hill Lamoni poole ja ütles, et tema kõne "ei hõõru (ei oleks edukas)". Garry Wills väitis, et see lugu ei vasta tõele. Ta ütles, et Lamon oli ainus inimene, kes seda märkust mäletas, ja et see ei ole usaldusväärne. Garry Wills leidis, et Lincoln oli Gettysburgis teinud seda, mida ta tahtis.

Järgmisel päeval kirjutas Everett kirja Lincolnile. Kirjas kiitis ta presidenti tema kõne eest, öeldes: "Oleksin rõõmus, kui saaksin endale meelitada, et jõudsin kahe tunniga sama lähedale selle sündmuse keskse (põhi)ideele kui teie kahe minutiga". Lincoln vastas, et tal on hea meel, et kõne ei olnud "täielik läbikukkumine".

Muu avalik reaktsioon kõnele oli vastavalt osapooltele erinev. Demokraatlik Chicago Times ütles: "Iga ameeriklase põske peab häbistama, kui ta loeb selle mehe rumalaid, lamedaid ja tassisõnu (märkusi), keda tuleb intelligentsetele välismaalastele osutada kui Ameerika Ühendriikide presidenti". Vabariiklik New York Times aga kiitis kõnet. The Springfield, MA. Vabariiklik ajaleht trükis kogu kõne, nimetades seda "täiuslikuks pärliks", mis oli "sügav tundes, kompaktne (lihtne) mõtte ja väljenduse poolest ning maitsekas ja elegantne igas sõnas ja komas". The Republican ütles, et Lincolni lühike sõnavõtt "tasub edasist uurimist kui näidiskõne".

Helimälud

William R. Rathvon on ainus teadaolev Gettysburgi kõne pealtnägija, kes on jätnud helisalvestuse sellest, mida ta mäletas. Aasta enne oma surma 1939. aastal salvestas Rathvon oma märkused 12. veebruaril 1938. aastal. See sisaldas tema enda aadressi lugemist. Salvestuse pealkiri oli "I Heard Lincoln That Day - William R. Rathvon, TR Productions". National Public Radio (NPR) avastas koopia 1999. aastal projekti "Quest for Sound" käigus. NPR lubab inimestel plaati kuulata Lincolni sünnipäeva paiku.

Fotod

Ainsa teadaoleva ja kinnitatud foto Lincolnist Gettysburgis tegi David Bachrach. See tuvastati 1952. aastal Mathew Brady fotoplaatide kollektsioonis. Lincolni kõne oli lühike, kuid ta ja teised istusid ülejäänud programmi ajal tundide kaupa. Kuna Everetti kõne oli väga pikk ja kuna 19. sajandi fotograafidel võttis pildistamiseks ettevalmistamine kaua aega, siis tõenäoliselt ei olnud fotograafid valmis selleks, kui lühike oli Lincolni kõne. 2006. aastal tuvastas John Richter veel kaks fotot Kongressi raamatukogu kollektsioonis.

"Jumala all"

Nicolay ja Hay eksemplarides ei ole sõnu "Jumala all", kuid need esinevad kolmes hilisemas eksemplaris (Everett, Bancroft ja Bliss). Seega väidavad mõned skeptikud, et Lincoln ei öelnud Gettysburgis "Jumala all". Ometi telegrafeerisid vähemalt kolm reporterit Gettysburgi aadressi sõnu, milles olid sõnad "Jumala all" sees. Ajaloolane William E. Barton ütleb:

"Iga stenograafiline aruanne, hea, halb ja ükskõik kui halb, ütleb, et "rahvas saab Jumala all vabaduse uue sünni". Ei olnud ühist allikat, kust kõik reporterid oleksid saanud need sõnad kätte, kui mitte Lincolni enda huultelt sõnavõtu ajal. Ei piisa sellest, kui öelda, et [sõjaminister] Stanton soovitas neid sõnu pärast Lincolni tagasipöördumist Washingtoni, sest vähemalt kolm ajakirjanikku telegrafeerisid need sõnad sõnavõtu pärastlõunal".

Seal viibisid sel ajal reporterid Joseph Gilbert, Charles Hale ja John R. Young. Kohal olid ka reporterid Cincinnati Commercialist, New York Tribune'ist ja New York Timesist. Charles Hale'il "olid märkmik ja pliiats käes [ja] pani kirja presidendi aeglaselt öeldud sõnad". "Ta kirjutas üles selle, mida ta kuulutas Lincolni kõne täpseks keelekasutuseks ... Tema kaastöötajad kinnitasid tema tunnistust, mis võeti vastu, nagu see vääris, et seda nimiväärtuses teha". Lincoln rääkis tõenäoliselt teisiti, kui ta oli ette valmistanud, ja lisas kõne ajal väljenduse.

Gettysburgi aadressi tähtsust Ameerika Ühendriikide ajaloos näitab see, kui kaua see on olnud osa Ameerika kultuurist. Populaarsetes teostes viidatakse sageli Gettysburgi aadressile, justkui eeldades, et publik teab Lincolni sõnu. Aadressi pidamisest on möödas palju aastaid, kuid see on endiselt üks kuulsamaid kõnesid Ameerika ajaloos. Martin Luther King Jr. kuulsas kõnes "Mul on unistus" räägiti Gettysburgi aadressist. Augustis 1963 rääkis King president Lincolnist ja tema tuntud sõnadest: "Viiskümmend aastat tagasi kirjutas suur ameeriklane, kelle sümboolses varjus me täna seisame, alla vabastusproklamatsioonile. See ... dekreet tuli kui suur ... lootuse valgus miljonitele neegriorjadele, kes olid põletatud ... ebaõigluse leegis".

Prantsusmaa põhiseaduses räägiti Prantsusmaast kui "gouvernement du peuple, par le peuple et pour le peuple" ("rahva valitsus, rahva poolt ja rahva jaoks"). See oli Lincolni sõnade otsetõlge.

See pöördumine on saanud osaks Ameerika traditsioonidest. Seda õpitakse koolides ja kirjanikud kiidavad seda soojalt. Gettysburgi aadress näitab iseseisvusdeklaratsiooni olulist tõlgendust, mida mäletatakse ja kasutatakse siiani. Seda peetakse laialdaselt üheks tähtsaimaks dokumendiks USA ajaloos koos iseseisvusdeklaratsiooni ja põhiseadusega. Tänapäeval on see üks kuulsamaid, armastatumaid ja enim tsiteeritud kaasaegseid kõnesid.