Sigade gripiviirus on sigade seas levinud viirus, mida vahel nimetatakse ka SIV või sigade gripiks. Mõned sigade grippiviiruse tüved võivad nakatada ka inimesi ja linde. Viiruse tüved, mida sageli kirjeldatakse, hõlmavad näiteks H1N1, H1N2, H3N1, H3N2 ja H2N3.

Kellele ja kuidas viirus levib

Sigade gripp levib eelkõige sigade vahel, kuid inimestel võib nakkus tekkida juhtudel, kui on olnud tihe kontakt nakatunud sigadega (näiteks sigalatöötajad, veterinaarid ja loomapidajad). Leviku viisid hõlmavad:

  • õhu kaudu pisikeste piiskade (aerosoolide) teel, kui haige siga köhib või aevastab,
  • otsekontakt nakatunud loomaga või selle eritistega,
  • saastunud pindade ja varustuse vahelise käiasi kaudu.

Harvemini võib sigade gripiviirus levida ka inimeselt inimesele, kuid see ei ole tüüpiline igapäevaste epideemiate korral.

Sümptomid sigadel

Sigadel võib haigus ilmneda järgnevalt:

  • palavik ja söögiisu vähenemine,
  • köha, aevastamine ja limane või mädane ninavool,
  • hingamisraskused ja vilisev hingamine,
  • väsimus ja ärrituvus,
  • edaspidi võivad ilmneda sekundaarinfektsioonid (nt bakteriaalsed pneumooniad) ja mõnikord halveneb sigade kasv.

Sümptomid inimestel

Kui inimene nakatub sigade gripiviirusega, sarnanevad sümptomid sageli tavalise gripiga, kuid raskusaste võib varieeruda. Levinud tunnused:

  • äratuntav palavik ja külmavärinad,
  • peavalu ja lihasjäikus,
  • köha, kurguvalu ja ninakinnisus või -vool,
  • väsimus ja nõrkus,
  • laste puhul võivad esineda ka iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus,
  • harvadel juhtudel võivad tekkida tõsised tüsistused, nagu kopsupõletik, hingamispuudulikkus või teadvuse häired; mõned juhud võivad lõppeda surmaga.

Inkubatsiooni aeg (aeg nakkuse ja sümptomite alguse vahel) on tavaliselt 1–4 päeva. Haigestunud inimene võib olla nakkusohtlik juba enne sümptomite algust ja mitu päeva pärast.

Diagnoos ja ravi

  • Diagnoos: arst või veterinaar võib võtta ninast või kurguõõnest proovide (nt PCR-test) abil viirusliku määratluse. Loomadel uuritakse ka kliinilisi märke ja tehakse laboriuuringuid.
  • Ravi inimestel: peamiselt sümptomaatiline — puhkus, vedeliku tarbimine ja palavikuvastased ravimid. Rasketel juhtudel või riskigrupis olevatel patsientidel võidakse kasutada viirusevastaseid ravimeid (nt oseltamiviir), kui arst peab vajalikuks.
  • Teraapia sigadel: tavaliselt toetav (vedeliku- ja toetusravi). Sõltuvalt olukorrast kasutatakse loomapidamisel vaktsineerimist või nakkuse leviku piiramiseks muid veterinaarmeetmeid.

Ennetus ja kaitse

Olulised meetmed, et vähendada nakatumise riski:

  • parim tava sigalates ja töökohal: rangem bioohutus (puhtus, riietuse vahetus, jalatsite desinfitseerimine),
  • töötajad, kes puutuvad kokku sigadega, peaksid kasutama isikukaitsevahendeid (näomaskid, kindad) ja pesema regulaarselt käsi,
  • haigetest loomadest tuleb hoiduda ja vajadusel eraldada või konsulteerida veterinaariga,
  • hooajaline inimeste gripivaktsiin ei pruugi kaitsta kõigi sigade tüvede eest — hõlmab arutelu vaktsineerimise vajaduse kohta, kui tekib loomadega seotud risk,
  • toiduohutus: korralikult küpsetatud sealiha ei kanna gripiviirust ehk kuumtöötlemine tapab viiruse.

Rahvatervis ja järelevalve

Sigade gripiga seotud juhtumeid jälgitakse veterinaar- ja tervishoiuametkondade koostöös. Üldiselt rakendatakse nakkuse leviku piiramiseks ühiselt loomakaitse-, veterinaar- ja avaliku tervise meetmeid (One Health lähenemine). Kui tekib kahtlus, et inimene on nakatunud sigade gripiga, tuleks sellest teavitada tervishoiuteenuse osutajat, eriti kui on olnud hiljutine kokkupuude sigadega.

Millal pöörduda arsti või veterinaari poole

  • inimesel: kui on kõrge palavik, hingamisraskused, tugev nõrkus või teadvusehäired pärast kokkupuudet sigadega, pöörduge kohe arsti poole;
  • loomal: kui sigadel ilmnevad hingamisprobleemid, söömise peatumine, järsk terviseseisundi halvenemine või suur hulk loomi haigestub, võtke viivitamatult ühendust veterinaariga.

Kuigi enamik sigade gripijuhtumeid on kerge kuni mõõduka kuluga, võib viirus mõnikord põhjustada tõsiseid tüsistusi nii loomadel kui inimestel. Varajane avastamine, õige hooldus ja ennetusmeetmed aitavad riske vähendada.