Stamford Bridge'i lahing
Stamford Bridge'i lahing toimus Inglismaal, East Riding of Yorkshire'i maakonnas Stamford Bridge'i küla lähedal. 25. septembril 1066 võitles kuningas Harold Godwinsoni juhitud inglise armee kuningas Harald Hardrada juhitud Norra sissetungiva armee vastu. Inglise kuninga vend Tostig Godwinson liitus Hardrada vägedega. Pärast verist ja julma lahingut said nii Hardrada kui ka Tostig koos suure hulga norralastega surma. Godwinsonid saavutasid täieliku võidu. See lahing tähistab viikingiaja lõppu Inglismaal. Vähem kui kolm nädalat hiljem sai Godwinsoni inglise armee Hastingsi lahingus William Vallutaja poolt lüüa.
Taust
Inglismaa kuningas Edward Tunnistaja suri 1066. aasta jaanuaris, jätmata järele pärijat. See põhjustas võitluse selle üle, kes saab tema järel kuningaks. Mitmed kandidaadid kogu Loode-Euroopast arvasid, et igaüks neist peaks olema järgmine kuningas. Nende hulgas oli ka Norra kuningas Harald Hardrada. Anglosaksi kroonika kohaselt panid norralased kokku 300 laevastiku, et tungida Inglismaale. Norra armee koosnes umbes 11 000 mehest. Septembris Inglismaa ranniku äärde saabunud Hardradaga ühinesid Tostig Godwinsoni poolt Flandrias ja Šotimaal värvatud väed. Tostig oli vihane oma vanema venna Haroldi peale (kelle Witan oli Edwardi surma järel kuningaks valinud). Ta kaotas oma positsiooni Northumbria krahvina ja saadeti 1065. aastal pagendusse. Tostig oli 1066. aasta kevadel korraldanud Sussexi ranniku Inglismaa vastu mitmeid rünnakuid. Kuningas uskus, et Tostigi rünnakud rannikule olid märk sellest, et Normandia hertsog William kavatseb Inglismaale tungida.
1066. aasta hilissuvel purjetasid norralaste juhitud sissetungijad ülespoole Humberi jõge, seejärel Ouse'i jõge, enne kui nad Yorki tungisid. Kui nad maabusid Riccallis, sai Godwinson esimest korda teada nende sissetungist. 20. septembril alistasid nad Fulfordi lahingus Põhja-Inglismaa armee, mida juhtisid Mercia krahv Edwin ja tema vend Morcar, Northumbria krahv. Pärast seda võitu said nad Yorki alistumise. Nad hõivasid linna lühiajaliselt ning võtsid sealt pantvange ja varusid. Seejärel pöördusid nad tagasi oma laevadele Riccallile. Hardrada pakkus Northumbritele rahu vastutasuks nende toetuse eest tema troonipüüdlustele. Seejärel nõudis ta veel pantvange kogu Yorkshire'ile.
Sel ajal viibis Godwinson Lõuna-Inglismaal. Ta ootas Normandia hertsogi sissetungi Prantsusmaalt. Hertsog William oli teine kandidaat Inglismaa troonile. Kui Godwinson sai teada Norra sissetungist, suundus ta oma kodukarjade ja nii paljude thegnidega, kui ta suutis koguda, suure kiirusega põhja poole. Ta läbis teekonna Londonist Yorkshire'i, mis oli umbes 190 miili pikkune vahemaa, vaid nelja päevaga. Godwinson sai teada, et Northumbrile oli antud käsk saata täiendavad pantvangid ja varud norralastele Stamford Bridge'ile. Godwinson kiirustas edasi läbi Yorgi, et rünnata neid selles kohas 25. septembril. Kuni Inglise armee ilmumiseni ei teadnud sissetungijad isegi, et läheduses oli kuskil inglise armee.
Lahing
Keegi ei ole kindel lahingu täpses asukohas. Koha tähistamiseks ei ole olemas kloostrit, wikt:markerit ega risti. Kuid linnast edelas asuv ala, mida nimetatakse "lahinguplatsiks", võib olla lahingu tegelik toimumiskoht. Viikingid tabati täiesti ootamatult. Nad puhkasid kuumuses. Hardrada oli piisavalt enesekindel, et ta jättis ühe kolmandiku viikingite vägedest koos suure osa armee soomustehnikaga oma laagrisse Riccallis. Kui inglaste armee ründas allamäge, olid paljud viikingid täiesti ettevalmistamata. Peamine osa viikingite armeest oli teisel pool silda. Väike viikingite vägi hoidis sillale ligipääsu, kuid nad löödi kiiresti kõrvale. Legendi kohaselt hoidis üks viikingisõdalane mõnda aega kitsast silda inglaste vastu. Ta tappis umbes 40 inglise sõdalast, enne kui ta hukkus.
Järgnenud ägedas võitluses hukkusid nii Hardrada kui ka Tostig. Enamik viikingitest silla juures sai surma. Algselt 300 laevastikust oli alles jäänud vaid 24 laeva mehitamiseks, et naasta Norrasse. On räägitud, et enne lahingutegevuse algust pakkus Godwinson oma vennale krahvkonna tagastamist, kui too vahetab poolt. Kuid Tostig keeldus kindlalt.
Järelmõju
Stamford Bridge oli Godwinsoni jaoks suur võit. See näitas, et ta oli väga võimekas komandör. Samuti näitas see, kui hästi koolitatud olid tema kodukandidaadid. Kuid Stamfordi sild jääb alati Hastingsi lahingu varju, mis toimus vaid kolm nädalat hiljem. Stamford Bridge'i lahing jättis Godwinsoni armee väga väsinud ja puhkust vajavaks. Ta oli kaotanud oma kahe earli väed varasemast lahingust. Kuid ta sai teate, et hertsog William oli maabunud. Ta marssis oma väsinud armee kiiresti Londonisse, peatudes Waltham Abbey's piisavalt kaua, et palvetada järjekordse võidu eest. 12. oktoobril oli ta Londonis ja püüdis leida veel sõdureid, et lisada oma armeele enne seda, kui ta seisab Williamiga Hastingsis silmitsi. 14. oktoobril formeeris Godwinson oma armee harjal, vaadates alla lahinguväljale. Sellega algas Hastingsi lahing ja anglosaksi võimu lõpp Inglismaal.
Küsimused ja vastused
K: Kus toimus Stamfordi silla lahing?
V: Lahing toimus Stamford Bridge'i küla lähedal, East Riding of Yorkshire'is, Inglismaal.
K: Millal toimus Stamford Bridge'i lahing?
V: Lahing toimus 25. septembril 1066. aastal.
K: Kelle juhtimisel toimus Stamford Bridge'i lahing, mida juhtis inglise armee?
V: Inglise armeed juhtis kuningas Harold Godwinson.
K: Kes juhtis Stamfordi silla lahingus sissetungivat Norra armeed?
V: Vallutavat Norra armeed juhtis kuningas Harald Hardrada.
K: Kes liitus Stamfordi silla lahingus sissetungiva Norra armeega?
V: Inglise kuninga vend Tostig Godwinson liitus sissetungiva Norra armeega.
K: Kes võitis Stamfordi silla lahingu?
V: Inglise armee kuningas Harold Godwinsoni juhtimisel saavutas täieliku võidu.
K: Milline oli Stamfordi silla lahingu tähtsus?
V: Lahing tähistab viikingiaja lõppu Inglismaal.
