Viikingiajastu

Start

Inglismaal algas viikingiaeg dramaatiliselt 8. juunil 793, kui norralased hävitasid Lindisfarne'i kloostri. Mungad tapeti kloostris, visati merre uppuma või viidi koos kiriku varandusega orjadena minema. Viikingite laastamine Northumbria pühal saarel šokeeris ja äratas Euroopa kuninglikke õukondi. "Sellist julmust pole kunagi varem nähtud," teatas Northumbergi õpetlane Alcuin of York. Rohkem kui ükski teine üksikjuhtum heitis rünnak Lindisfarne'ile varju viikingite tajumisele järgmiseks 1100 aastaks. 1890. aastatel hakkasid teadlased väljaspool Skandinaaviat ümber mõtestama viikingite saavutusi, kunstioskust, tehnoloogilisi oskusi ja meresõiduoskust.

Kuni Victoria valitsemisaja lõpuni kujutati viikingid Suurbritannias vägivaldseteks ja verejanulisteks. Keskaegsest Inglismaast pärit lood kujutasid neid alati kui "hunte lammaste seas". Üheksateistkümnendal sajandil muutusid avalikkuse arvamused. Esimesed väljakutsed paljudele viikingivastastele kujutlustele Suurbritannias tekkisid 17. sajandil. Mõned viikingiaega käsitlevad teaduslikud teosed muutusid Suurbritannias lugejatele kättesaadavaks. Arheoloogid hakkasid kaevama välja Suurbritannia viikingiaegset minevikku. Keeleteadlased hakkasid tegelema maaelu idioomide ja vanasõnade viikingiaegse päritolu kindlakstegemisega. Uued vanapõhja keele sõnastikud võimaldasid viktoriaanidel uurida mõningaid islandi saagasid.

18. sajandi teisel poolel kasutati Islandi saagasid endiselt oluliste ajalooallikatena, kuid viikingiaega peeti Põhjamaade ajaloos barbaarseks ja tsiviliseerimata perioodiks. Kuni viimase ajani põhinesid viikingiaja ajaloost teadaolevad andmed Islandi saagadel, Saxo Grammaticuse kirjutatud taanlaste ajaloost, vene esmane kroonika ja iirlaste sõda võõraste vastu. Vähesed teadlased aktsepteerivad neid tekste ikka veel usaldusväärsete allikatena; tänapäeval toetuvad ajaloolased rohkem arheoloogiale ja numismaatikale, mis on aidanud inimestel seda perioodi mõista.

Taust

Norralased olid nii maadeavastajad, kolonisaatorid ja kaupmehed kui ka rüüstajad. Norrast pärit viikingid uurisid Põhja-Atlandi ookeani ja asustasid Islandi, Fääri saared, Shetlandi ja Orkney saared, Caithnessi Šotimaal, Gröönimaa ja (lühiajaliselt) Põhja-Ameerika. Taanist pärit viikingid rüüstasid sadamaid ja rannikulinnu piki Euroopa ja Suurbritannia rannikut. Rootsist pärit viikingid tungisid itta, piirkondadesse, mis on praegu osa Venemaast ja Ukrainast, luues kaubandussidemeid Lähis-Ida ja kaugemalgi.

9. sajandiks oli Jüütimaal loodud tugev keskvõim ning taanlased otsisid maad, kaubandust ja rüüstamist ka väljaspool oma territooriumi. Norra oli paljude sajandite jooksul asustatud Taanist ja Rootsist pärit germaani rahvaste poolt, kes rajasid selle ranniku ja järvede äärde põllu- ja kalurikogukondi. Mäed ja fjordid moodustasid tugevad looduslikud piirid. Kogukonnad jäid üksteisest sõltumatuks, erinevalt Taani olukorrast, mis on madalamal. Aastaks 800 oli Norras 30 väikest kuningriiki. Meri oli kõige lihtsam viis nende Norra kuningriikide ja välismaailma vaheliseks suhtlemiseks. Kaheksandal sajandil hakkasid skandinaavlased ehitama sõjalaevu ja saatma neid rüüsteretkedele. Viikingite pikkulaevad olid võimelised sõitma avamerel, kuid neil oli ka väga madal süvis, mis tähendas, et nad võisid sõita madalamatesse lahtedesse ja kaugemale jõgedesse kui teised oma aja laevad. Sellest tuleneb nimetus "viikingid", mis tuleneb vanapõhja sõnast vīk (mis tähendab sissekäiku või lahte). Rüüsteretkedel käivat inimest nimetati "viikingiks".

Ei ole teada, mis vallandas viikingite laienemise ja vallutused. See ajastu oli samal ajal kui keskaegne soojaperiood (800 - 1300) ja lõppes väikese jääaja algusega (umbes 1250 - 1850). Nende ajal valitsenud pakasejää puudumine võis võimaldada norralastel minna "a-vikingile" või "rüüsteretkedele". Arvatakse, et paganlikud norralased kannatasid kristlike kaupmeeste ebavõrdsete kaubandustavade tõttu, mida kristliku kaubandusvõrgustiku kaudu eelistati. Kaubitsejate seas, kes kauplesid salaja norra paganatega, eksisteeris kahetasandiline hinnakujundussüsteem. Viikingite rüüsteretked toimusid nii eraldi kui ka koos regulaarsete kaubaretkedega.

Ajaloolased oletavad ka, et Skandinaavia rahvastik oli poolsaare jaoks liiga suur ja seal ei olnud piisavalt vilja, et kõiki ära toita. See tõi kaasa suurema maa jahi, et üha kasvavat viikingite elanikkonda toita. Sisekonfliktid, eriti varastele rüüsteretkedele järgnenud vallutus- ja asustusperioodil, põhjustasid võimu järkjärgulise tsentraliseerimise vähemate käte kätte. See tähendas, et madalamad klassid, kes ei tahtnud, et ahned kuningad neid rõhuksid, läksid oma maid otsima. Need, kes asustasid Islandi, lõid Euroopa esimese kaasaegse vabariigi, kus igal aastal toimus valitud ametnikest koosnev assamblee, mida nimetati Althingiks.

Viikingite pikalaev

Ülevaade

Varaseim viikingite rüüsteretke kuupäev on 787. aastal pKr, kui anglosaksi kroonika kohaselt purjetas grupp Norra mehi Dorsetis asuvasse Portlandi. Seal pidas üks kuninglik ametnik neid ekslikult kaupmeesteks. Nad tapsid ta, kui ta püüdis neid kuninga mõisa viia, et maksta kauplemismaksu nende kaupade eest. Viikingiaja alguseks Briti saartel on aga sageli märgitud 793. aasta. Anglosaksi kroonikas on kirjas, et põhjamehed ründasid Lindisfarne'i tähtsat saarekloostrit:

"AD. 793. Sel aastal tulid kohutavad eelhoiatused üle Northumbri maa, mis hirmutasid rahvast kõige kohutavamalt: need olid tohutud valguslehed, mis tormasid läbi õhu, ja keeristormid ning tulised draakonid, mis lendasid üle taevalaotuse. Nendele kohutavatele märguannetele järgnes peagi suur näljahäda; ja mitte kaua aega hiljem, sama aasta kuuendal päeval enne jaanuarikuu ööd, tegid paganate ahistavad sissetungid Jumala kirikus Püha saarel (Lindisfarne) rüüstamise ja tapatalgute kaudu kahetsusväärset hävitustööd." -Anglosaksi kroonika

794. aastal toimus Ulsteri annaalide kohaselt tõsine rünnak Lindisfarne'i emakodu Iona vastu, millele järgnesid 795. aastal rünnakud Iirimaa põhjarannikul. Sealsetest baasidest ründasid norralased 802. aastal taas Ionat, põhjustades Céli Dé Brethreni seas suurt tapatalgut ja põletades kloostri põlema.

Inglismaal tähistatakse viikingiaja lõppu traditsiooniliselt kolme suure sündmusega: Haraldr Harðráði ebaõnnestunud sissetung, mille sakslasest kuningas Harold Godwinson võitis 1066. aastal Stamford Bridge'i lahingus; Iirimaal Dublini vallutamine Strongbow ja tema hiberno-normannide poolt 1171. aastal; ning Šotimaal kuningas Hákon Hákonarsoni lüüasaamine Largsi lahingus 1263. aastal. Harold Godwinsoni alistas seejärel kuu aja jooksul Normandia hertsog William, kes oli samuti viikingite järeltulija. Normandia olid normannid (norralased) omandanud 911. aastal. Šotimaa sai oma praeguse kuju, kui ta sai kolmeteistkümnenda ja viieteistkümnenda sajandi vahelisel ajal norralastelt territooriumi tagasi.

Enamik Skandinaavia ajaloolasi ja arheolooge annab teistsuguse määratluse. Selle asemel öeldakse, et viikingiaeg lõppes kuningliku võimu kehtestamisega Skandinaavia riikides ja kristluse kui valitseva religiooni vastuvõtmisega. Tavaliselt paigutatakse see kuupäev kõigis kolmes Skandinaavia riigis kuskile 11. sajandi algusesse. Viikingiaja lõppu Norras tähistatakse 1030. aastal toimunud Stiklestadi lahinguga. Nad kuulutasid Norra kristlikuks riigiks ja norralasi ei saanud enam viikingiteks nimetada.

Karl Suure juhitud frankide kuningriiki tabasid eriti rängalt viikingite rüüstajad, kes suutsid ilma suurema vaevata Seine'i alla sõita. Karl Suure valitsemisaja lõpu lähedal ning tema poegade ja pojapoegade valitsemisaegadel algas rida viikingite rüüsteretki, mis viisid skandinaavlaste vallutusele ja asustamisele piirkonnas, mida praegu tuntakse Normandia nime all.

911. aastal sõlmis Prantsuse kuningas Karl Lihtne kokkuleppe viikingite sõjapealiku Rolloga, kes oli kas norra või taani päritolu pealik. Karl andis Rollole hertsogi tiitli ja andis talle Normandia valduse. Vastutasuks vandus Rollo Karlile truudust, astus ristiusku ja lubas kaitsta Põhja-Prantsusmaa piirkonda teiste viikingirühmituste rünnakute eest. Mitu põlvkonda hiljem identifitseerisid nende viikingite järeltulijad end prantslastena ning tõid 1066. aastal Inglismaale prantsuse keele ja oma prantsuse kultuuri variandi. Normannide vallutusega sai neist anglosaksi Inglismaa valitsev aristokraatia, mis tõi kaasa ülemineku vanainglise keelest keskinglise keeleni.

Religioon

Viikingiaja alguses uskusid viikingid norra usku. Nad uskusid jumalate ja jumalannade panteonisse ning Valhallasse, sõdalaste taevasse. Madalam ühiskonnaklass läks kohale nimega "hel", mis sarnaneb eluga maa peal. Viikingite uskumuste kohaselt meeldivad viikingite pealikud oma sõjajumaladele oma vaprusega ja saavad "väärt-šapi", st pealik teenib "merehaua". Nad korraldasid ka maahauad, mis sageli hõlmasid veel laeva, aardeid, relvi, tööriistu, riideid ja isegi elusalt koos surnud pealikuga maetud orje ja naisi, et tema teekond Valhallasse ja seiklus pärast elu lõppu oleks võimalik. Luuletajad koostasid saagasid nende pealike tegudest, hoides nende mälestusi elus.

Freyr ja tema õde Freya olid "viljakuse" jumalad, mis tähendab, et nad suudavad kasvada. Nad hoolitsesid selle eest, et inimestel oleks palju lapsi ja et maa annaks palju vilja. Mõned talupojad nimetasid oma põllud isegi Freyri järgi, lootuses, et see tagab hea saagi. Viikingiaja lõpu poole pöördus üha rohkem skandinaavlasi kristlusse, sageli sunniviisiliselt. Ristiusu kasutuselevõtt ei lõpetanud kohe viikingite rännakuid, kuid see võis olla üks tegur, mis aitas viikingiaja lõpule.

Kaubanduskeskused

Mõned kõige olulisemad kaubandussadamad sel perioodil hõlmavad nii olemasolevaid kui ka iidseid linnu, nagu Jelling (Taani), Ribe (Taani), Roskilde (Taani), Hedeby (Taani, praegu Saksamaa), Aarhus (Taani), Vineta (Pommeri), Truso (Poola), Kaupang (Norra), Birka (Rootsi), Bordeaux (Prantsusmaa), Jorvik (Inglismaa), Dublin (Iirimaa) ja Aldeigjuborg (Venemaa).

kindlustatud viikingilinn Aros (Aarhus Taani) 950 pKr.

Asulad väljaspool Skandinaaviat

Suurbritannia

• Jórvík (Yorkshire)
• Danelaw
• Hjaltland

Ida-Euroopa

• Bjarmland
• Garðaríki
• Serkland
• Miklagard

Atlantic

• Fääri saared
• Gröönimaa
• Helluland
• Island
• Markland
• Vinland

Ilukirjanduses ja teatris

19. sajandi lõpus (1800. aastatel) tegid Richard Wagner ja teised romantika perioodi kunstnikud oopereid ja muid kunstiteoseid iidsest germaani kultuurist. Neile meeldisid viikingid, sest nad ei olnud kreeklased ega roomlased. Nad mõtlesid välja idee, et viikingid kannavad karusnaharõivaid ja kiivreid, millel on tiivad või sarved ja joovad õõnsatest loomasarvedest. Mõned muistsed germaanlased kandsid sarvedega kiivreid, kuid tõelised viikingid ei kandnud. Wagner ja tema partnerid riietasid ooperi "Ring des Nibelungen" näitlejad meelega nii, et nad näeksid välja nagu muistsed sakslased ja et publikule tekiks tunne, et tänapäeva sakslased pärinevad keskaegsetest viikingitest.

Seotud leheküljed

• Viking