Viikingiaeg oli ajavahemik Põhja-Euroopa ja Skandinaavia ajaloos kaheksandast kuni üheteistkümnendani. Skandinaavia viikingid, keda nimetatakse ka norralasteks, uurisid Euroopa ookeane ja jõgesid kaubanduse ja sõjapidamise kaudu. Viikingid jõudsid ka Islandile, Gröönimaale, Uusfoundlandile ja Anatooliasse. Mõned viikingid arvatakse olevat asunud L'Anse aux Meadows'ile, mis on arheoloogiline leiukoht Kanadas asuvas Uusfoundlandi saare põhjapoolseimas tipus, kohas, mida nad nimetasid Vinlandiks.
Ajastuke ja peamised sündmused
Viikingiaeg kestis ligikaudu 793. aastast (Lindisfarne'i rüüsterünnak Inglismaal) kuni 1066. aastani, mil normaannid (põhimõtteliselt Skandinaaviast pärit rühmitus, kes asustas Põhja-Prantsusmaad) vallutasid Inglismaa. Selle aja jooksul laienesid skandinaavlaste mõjud nii lääne kui ka idas — Atlandi ookeanilt Venemaa jõgedeni ja Vahemere äärde.
Viikingiühiskond ja eluviis
- Sotsiaalne jaotus: ühiskonda kuulusid jarlid (aadlikud), karldid (vabad talupojad) ja orjad (thralls).
- Perekond ja seadused: põlised kombed, saagad ja kohalikud üldkogud (ting või thing) reguleerisid õigust ja vaidlusi.
- Majandus: kombineeriti põllumajandust, käsitööd, kaubandust ja röövpüüki; odavad kaubad ja luksusesemed olid kaubavahetuses laialt levinud.
Laevad ja meresõit
Viikingite edu põhines oskuslikel laevadel — pika kere ja madala süvisega longship võimaldas navigeerida nii avamere kui kitsaste jõekallaste vahel. Need laevad olid kiired, manööverdatavad ja võisid maabuda otse randadesse. Navigeerimisel kasutati tuntud maamärke, päikese ja tähtede asendi jälgimist ning tõenäoliselt ka osalist „päivakivi” (sunstone)-legendi elemente.
Rännakud, sõjad ja kaubandus
- Röövrünnakud: varased rünnakud keskajal — fragmendid nagu Lindisfarne (793) ja raided Inglismaa ja Iirimaa kirikutele — tõid laialdase kartuse ja tähelepanu.
- Kaubatee ja asustamine: viikingid lõid kauplemisvõrgustikke läbi Põhja-Euroopa, Baltikumi ja üle Euroopa suudmesüsteemide; nad asustasid Islandi, Gröönimaa ja rajasid kolooniaid Kaug-Põhja-Ameerikas.
- Ida suund: skandinaaviad seiklesid mööda Venemaa jõgesid kuni Musta mere ja Bütsantsi (Konstantinoopol) poole; paljud teenisid Bütsantsi keisri valvurite hulgas (Varangian Guard).
Tuntud asukohad ja leiukohad
- Island — umbes 9. sajandil asustamine, iseseisev talupoeglik-kaupmehelik kultuur.
- Gröönimaa — Erik Punane rajas kolooniad 10. sajandi lõpus; kliimamuutused ja isolatsioon mõjutasid nende edasist saatust.
- L'Anse aux Meadows — arheoloogiline tõend viikingite ajalisest kohalolekust Põhja-Ameerikas (ligikaudu 1000. a), mis seostub Vinlandi-legendiga.
- Uusfundlandi leiukohad tõendavad idüllilisemat lühemat viikingite kontakte Põhja-Ameerikaga.
Usund ja kultuur
Viikingite põline usk oli muistsete germaani jumalate vallas (Odin, Thor, Frey jt) ja rituaalid. Kristlus levis Skandinaavias etappide kaupa peamiselt 10.–12. sajandil — uue religiooni vastuvõtmisega kaasnesid poliitilised ja kultuurilised muutused ning suurem integreerumine Euroopasse.
Arheoloogia ja allikad
Peamised teadmised viikingiajast pärinevad arheoloogilistest leiukohtadest (näiteks laevakalmistud Osebergis ja Gokstadis), materiaalsest kultuurist, rune-kividest ja keskaja saagadest (Islandi saagad). Need allikad annavad ülevaate nii igapäevaelust, sõjalistest konfliktidest kui ka kauplemissidemetest.
Järeltähtsus ja pärand
Viikingid on jätnud tugeva jälje Euroopa keeltesse, paiknimedesse ja geneetilisse ajaloosse. Nende meresõiduoskused ja kontaktid aitasid kujundada keskaegset Euroopa poliitilist maastikku — sellest tulenevad ka normaannide ja Varangide mõju erinevates piirkondades. Tänapäeval huvitavad viikingid inimesi nii teaduslikust kui popkultuurilisest vaatenurgast (muuseumid, rekonstruktsioonid, filmid ja tele).
Lühikokkuvõte
Viikingiaeg oli mitmetahuline periood, mille jooksul skandinaavlased olid nii rüüstajate, kauplejate kui ka asustajatena üle Atlandi ja Euroopas. Nende mõju olid poliitilised, kultuurilised ja majanduslikud ning paljuski määras see hilisemat Euroopas toimunud arengut.



