Xenoturbella on kahepaiksete loomade perekond, kuhu kuuluvad väga lihtsa kehaehitusega mereelukad. Perekonna esimesed isendid avastati 1915. aastal, kuid teaduslikult kirjeldati neid alles 1949. aastal. 2003. aasta DNA-analüüsid näitasid, et tegemist on primitiivse rühmaga, mis on seotud deuterostoomidega, ning hilisemad uurimused on aidanud täpsustada nende seisust süsteemikas.
Süsteemika ja sugulussuhted
Varasemad tulemused paigutasid Xenoturbella deuterostoomide hulka ning näitasid sugulust Acoelomorpha'ga. Koos nendega moodustavad nad rühma, mida mõnikord nimetatakse Xenacoelomorpha. See rühm on hoolimata mitmekesisest uurimistööst endiselt süsteemiliselt huvipakkuv ja tema täpne asend teiste suuremate loomagruppide suhtes (näiteks okasnahksete ja poolkõrvaliste) on olnud pideva debati objektiks.
Kehaehitus ja anatoomia
Xenoturbella iseloomustab erakordselt lihtne ülesehitus. Loomal puudub selgelt eristunud aju, läbiv soolestik, spetsialiseerunud eritussüsteem ja palju muud, mida tavaliselt võib leida keerukamatel loomadel. Samas on neil tuvastatud sugurakud ning lihtne sensoorne ja liikumissüsteem: keha katab ripsmetega kaetud epiteel, mille abil nad liiguvad. Keha ühes otsas asub staatotsüst, mis sisaldab lipulaadsete rakkude rühma ja aitab tasakaalu tajuda. Lisaks on näidatud, et neil on laialivalguv närvisüsteem ja lihtsad sädemed.
Eluviis ja levik
Isendid on väikesed — tavaliselt kuni paar sentimeetrit, kuni umbes 4 sentimeetrini pikkused — ja elavad merekeskkonnas. Neid on leitud näiteks Rootsi, Šotimaa ja Islandi rannikualadel, kuid hilisemad leiud on näidanud, et nende levik võib olla laiem, sealhulgas erinevatel sügavustel merepõhjas. Nad elavad peamiselt merepõhja lähedal vaikses veeris, muda või kivide all ning liikumiseks kasutavad ripsmetega kooritud epidermist.
Söömisharjumused ja areng
Mitmete Xenoturbella isendite uurimisel leiti neis molluskite DNA-d, mis tekitas kaks peamist tõlgendust: kas need loomad toituvad molluskite vastsetest ja muust haavalisest materjalist või on Xenoturbella arengulises tsüklis mõni seos molluskite sisemise parasiidina elava staadiumiga. Praegune konsensus kipub toetamaks esimest võimalust ehk seda, et leitud molluski-DNA pärineb toidust või seedematerjalist, kuid teema on endiselt aktiivse uurimise objektiks.
Paljunemine
Kuigi Xenoturbella on üldiselt lihtsa ehitusega, on neil täheldatud sugurakke ning on ettepanekuid, et paljunemine toimub välise viljastamise teel. Arengustaadiumite täpne kirjeldus ja kas esineb vaba‑elavat vastset või otsest arengut, on mõnes liigis alles osaliselt kaardistamisel.
Tähtsus teaduses
Xenoturbella ja laiemalt Xenacoelomorpha rühm on olulised evolutsioonibioloogia uurimisobjektid, sest nende lihtne kehaehitus ja kummalised sugulussuhted aitavad mõista luidustamist ja arengulisi mustreid loomade varajases ajaloos. Uuringud nende genoomi, arengu ja anatoomia kohta annavad väärtuslikku teavet bilateraalsete loomade (kakspoolsete) arengutee ja deuterostoomide varase evolutsiooni kohta.
Xenoturbella perekonda kuulub kaks liiki:
- Xenoturbella bocki — algselt kirjeldatud liik, leitud põhja‑ Euroopa vetest; kasutatakse sageli näitena perekonna tüüpilisest lihtsast morfoloogiast ja levikust.
- Xenoturbella westbladi — teine klassikaline liik, mille kirjeldused ja levikuandmed lisavad teavet perekonna mitmekesisuse kohta.
Uurimistöö jätkub: taksonoomia, leviku, eluviisi ja arengureegide kohta ilmub pidevalt uusi andmeid, mistõttu perekonna koosseis ja süsteemne paiknemine võivad tulevikus täpsustuda.