Billie Holiday

Varajane elu

Holiday sündis 1915. aastal Philadelphias, Pennsylvanias, rooma-katoliiklasena. Tal oli raske lapsepõlv, mis mõjutas tema elu ja karjääri. Tema varasest elust ei ole palju teada, kuid sellest on juttu tema 1956. aastal ilmunud autobiograafias "Lady Sings the Blues". Hiljem selgus, et mõned osad sellest raamatust olid valed.

Holiday sai oma pseudonüümi ehk lavanime Billie Dove'ilt, näitlejalt, keda ta imetles, ja Clarence Holiday'lt, kes oli tõenäoliselt tema isa. Karjääri alguses kirjutas ta oma perekonnanime "Halliday", kuid muutis selle siis tagasi "Holidayks" (Ameerika inglise keeles hääldatakse neid samamoodi, "Hahliday").

Inimesed ei ole kunagi olnud kindlad, kes oli Holiday isa. Seda seetõttu, et tema sünnitunnistuse järgi oli tema isa nimi Frank DeViese. Mõned inimesed arvavad nüüd, et see oli viga, mille keegi tegi tema sünni ajal.

Holiday ema nimi oli Sadie Fagan. Fagan jäi rasedaks, kui ta oli 13-aastane. Vanemad viskasid ta Baltimore'i kodust välja ja ta läks Philadelphiasse, kus sündis tütar Eleanora (Billie Holiday). Fagan kolis tagasi Baltimore'i ja abiellus Clarence Holidayga, kes oli tõenäoliselt tema lapse isa, kuid hiljem nad lahutasid. Kui ta oli 10-aastane, jäi Holiday sageli koolist puudu. Kui ta ütles, et teda oli vägistatud, saadeti ta katoliku reformikooli The House of the Good Shepherd. Kaks aastat hiljem lubati ta pere sõbra abiga välja. Holiday kolis 1928. aastal koos emaga New Yorki. 1929. aastal nägi Holiday ema, kuidas naaber Wilbert Rich Holidayt vägistas. Rich mõisteti kolmeks kuuks vangi. Kuid pärast vägistamisjuhtumit vägistasid teda endiselt pidevalt purjus mehed tema naabruskonnas. Ta oleks peaaegu rasestunud nende tänaval kõndiva purjus mehe poolt.

Billie Holiday kaheaastasena 1917. aastal

Varajane lauljakarjäär

Holiday ütles hiljem, et 1930. aastal töötas ta bordellis prostituudina ja oli lühikest aega vangistatud prostituudi (prostitutsiooni) eest. 1930. aastatel New Yorgi Harlemis hakkas ta ööklubides jootraha eest laulma ja sai tööd kuulsas Harlemi jazziklubis Pod's and Jerry's. Aastal 1933 töötas ta klubis nimega Monette's. Ta avastati talendiotsija John Hammondi poolt.

Hammond aitas Holiday'l salvestada oma esimesed laulud 1933. aasta novembris koos Benny Goodmaniga: "Your Mother's Son-In-Law" ja "Riffin' the Scotch". 1935. aastal salvestas ta veel laule koos pianist Teddy Wilsoni juhitud ansambliga. Nad salvestasid "What a Little Moonlight Can Do" ja "Miss Brown To You".

John Hammond sõlmis Brunswick Recordsiga lepingu Teddy Wilsoniga, et salvestada poplaule uues "swingi" stiilis jukeboxide jaoks. Neil lubati muusikat improviseerida. Holiday oskas väga hästi improviseerida meloodialiini, et see sobiks emotsioonidega.

Holiday kirjutas 1930ndatel ka selliseid laule nagu "Billie's Blues", "Tell Me More (And Then Some)", "Everything Happens For The Best", "Our Love Is Different" ja "Long Gone Blues".

Tenorsaksofonist Lester Young saatis sageli Holiday'd. Ta oli 1934. aastal tema ema juures ööbinud ja ta sai temaga hästi läbi. Young andis talle hüüdnime "Lady Day" ja ta kutsus teda "Prez". Ta töötas 1937. aastal kolm kuud Clark Monroe'i Uptown House'is New Yorgis. 1930ndate lõpus töötas ta ka bigbändi lauljana koos Count Basie ja Artie Shaw'ga. Ta oli üks esimesi mustanahalisi naisi, kes töötas valge orkestriga (Artie Shaw'ga).

"Strange Fruit"

1930ndatel salvestas Holiday Columbia Records'ile. Ta kuulis laulu nimega "Strange Fruit". See põhines luuletusel, mille oli kirjutanud Abel Meeropol, Bronxi juudi kooliõpetaja. Luuletus oli musitseeritud ja seda esitati õpetajate ametiühingu koosolekutel. Seda kuulis ööklubiomanik Barney Josephson ja ta rääkis sellest Holidayle. Ta laulis laulu Josephsoni klubis 1939. aastal. Alguses oli ta mures, et see võib inimesi vihastada. Hiljem ütles ta, et laul meenutas talle isa surma ja et osaliselt seetõttu ei tahtnud ta seda algul esitada. Ühes 1958. aasta intervjuus ütles ta ka, et paljud inimesed ei saanud aru, mida see laul tähendab: "Nad paluvad mul laulda seda seksikat laulu sellest, et inimesed kiiguvad," ütles ta.

Columbia Records'i muusikaprodutsendid arvasid, et loo teema (mustanahaliste lünkimine) võib inimesi ärritada. Muusikaprodutsent Milt Gabler ütles, et Holiday võiks selle salvestada oma plaadifirma Commodore Records jaoks. See toimus 1939. aasta aprillis ja Holiday laulis "Strange Fruit" järgmise kahekümne aasta jooksul. Laulu ei mängitud raadios, kuid see müüs siiski hästi. Gabler ütles, et see oli tingitud sellest, et plaadi teine pool oli "Fine and Mellow", mis oli jukeboxi hitt. Hiljem salvestas ta "Strange Fruit" uuesti Verve'ile.

1944-1950

1944. aastal läks Holiday tööle, endiselt koos Milt Gableriga, Decca Records'ile. Ta oli 29-aastane. Tema esimesed laulud Decca jaoks olid "Lover Man" ja "No More". "Lover Man" oli talle kirjutatud laul. See räägib naisest, kes pole kunagi armastust tundnud, ja sellest sai üks tema suurimaid hitte.

1944. aasta novembris salvestas Holiday kolm laulu: "That Ole Devil Called Love", "Big Stuff" ja "Don't Explain". Holiday kirjutas loo "Don't Explain" pärast seda, kui ta tabas oma abikaasa Jimmy Monroe'i huulepulgaga krae peal. Pärast seda ei salvestanud Holiday ühtegi laulu enne 1945. aasta augustit. Ta salvestas "Don't Explain", "Big Stuff", "You Better Go Now" ja "What is This Thing Called Love?". 1946. aastal salvestas ta laulud "No Good Man" ja "Good Morning Heartache", "The Blues Are Brewin" ja "Guilty". 1947. aasta veebruaris salvestas Holiday kaks hitti, "There Is No Greater Love" ja "Deep Song". Ta salvestas ka "Solitude" ja "Easy Living", laulud, mille ta oli salvestanud koos Teddy Wilsoniga 1930ndatel.

Holiday järgmine salvestus toimus pärast seda, kui ta 1948. aastal vanglast välja tuli. Seekord salvestas ta koos vokaalansambliga Stardusters. Ta salvestas "Weep No More" ja "Girls Were Made to Take Care of Boys". Ta kartis, et salvestused ei meeldi inimestele, ja salvestas veel kaks laulu ilma ansamblita, "My Man" ja Gershwini "I Loves You Porgy". Need said väga populaarseks.

Järgmisel aastal oli Billie'il rohkem tabamusi. Ta laulis Bessie Smithi versiooni, laulu "T'Ain't Nobody's Business if I Do", "Gimme A Pigfoot (And A Bottle of Beer)", "Do Your Duty" ja "Keeps on Rainin'", oma lopsakale "You're My Thrill" ja "Crazy He Calls Me". Ta salvestas ka enda kirjutatud loo "Somebody's On My Mind".

Oma viimasel salvestusel 1950. aastal salvestas ta kaks laulu. Mõlemat toetasid keelpillid, sarved ja koor. Ta salvestas oma "God Bless the Child" ja "This is Heaven to Me".

Billie Holiday, NYC, umbes veebruar 1947

Film

1947. aastal mängis Holiday koos Louis Armstrongiga filmis "New Orleans". Muusikalises draamafilmis laulis Holiday koos Armstrongi ja tema bändiga ning selle lavastas Arthur Lubin. Holiday ei olnud rahul, et ta pidi mängima neidu. Oma autobiograafias ütles ta:

"Ma arvasin, et mängin selles iseennast. Ma arvasin, et ma olen Billie Holiday, kes esitab paar laulu ööklubi keskkonnas ja sellega oleks kõik. Ma oleksin pidanud paremini teadma. Kui ma nägin stsenaariumi, siis teadsin. Ütle lihtsalt ühele neegritüdrukule, kes on teinud filme, kes ei mänginud neegritüdrukut või hoorat. Ma ei tea ühtegi. Ma sain teada, et ma hakkan natuke laulma, aga ma mängisin ikkagi neiu rolli."

Holiday osales ka 1950. aasta Universal-Internationali lühifilmis "Sugar Chile" Robinson, Billie Holiday, Count Basie and His Sextet, kus ta laulis "God Bless the Child" ja "Now, Baby or Never".

1947 arreteerimine ja tagasitulek

16. mail 1947 arreteeriti Holiday oma New Yorgi korteris narkootikumide ja narkootikumide omamise eest. 27. mail 1947 pidi ta minema kohtusse. Holiday tunnistas end süüdi (tunnistas, et tal olid narkootikumid) ja teda mõisteti Lääne-Virginias asuvasse Aldersoni föderaalsesse vangilaagrisse. Holiday ütles, et ta ei ole Aldersonis kunagi "ühtegi nooti laulnud", kuigi inimesed tahtsid seda. Ta vabastati varakult (16. märtsil 1948) oma hea käitumise tõttu. Kui ta Newarki jõudis, olid kõik kohal, et teda tagasi tervitada, sealhulgas tema pianist Bobby Tucker.

Tema mänedžer Ed Fishman mõtles välja idee korraldada tagasitulekukontsert Carnegie Hallis. Holiday oli alguses mures, sest ta arvas, et keegi ei taha teda tagasi, kuid ta otsustas seda teha. 27. märtsil 1948 toimunud Carnegie kontsert oli väga edukas. Ta laulis selliseid laule nagu Cole Porteri "Night and Day" ja "Strange Fruit". Kontserti ei salvestatud.

Holiday arreteeriti uuesti 22. jaanuaril 1949 ühes San Francisco hotellis.

1950s

Holiday ütles, et ta alustas kõvade narkootikumide tarvitamist 1940. aastate alguses. Ta oli abiellunud 25. augustil 1941. aastal trombonist Jimmy Monroe'ga. Kui ta oli veel Monroe'ga abielus, alustas ta romantilist suhet trompetist Joe Guy'ga, kes oli ühtlasi tema narkodiiler. Ta elas koos temaga kui tema abikaasa (nn vabaabieluna) ja lahutas Monroest 1947. aastal. Ta läks ka Guy'st lahku. Pärast seda, kui ta 1947. aastal arreteeriti ja mõisteti süüdi narkootikumide omamise eest, ei tohtinud ta elu lõpuni New Yorgi klubides töötada. Ainus kord, kui ta sai seda teha, oli 1948. aastal, kui ta laulis Ebony Clubis, kus tal oli John Levy luba.

1950. aastatel muutus Holiday tervis halvaks, sest ta jõi alkoholi, tarvitas narkootikume ja suhtles kuritarvitavate meestega. Tema hääl muutus karedaks, kuid mõned inimesed ütlevad, et tema laulmine muutus emotsionaalsemaks.

28. märtsil 1952 abiellus Holiday maffia heaks töötanud Louis McKayga. McKay, nagu enamik mehi tema elus, oli vägivaldne, kuid ta püüdis teda narkootikumide tarvitamisest loobuma panna. Hiljem läksid nad lahku.

10. novembril 1956 andis ta kaks kontserti suure publiku ees Carnegie Hallis.

Holiday käis esimest korda 1954. aastal koos Buddy DeFranco ja Red Norvoga Euroopa tuuril. Kui ta peaaegu viis aastat hiljem Euroopasse tagasi läks, esines ta Londonis Granada telekanali "Chelsea at Nine" jaoks. See oli üks viimaseid kordi, mil ta televisioonis esines. Tema viimased stuudiosalvestused tehti 1959. aastal MGMi jaoks koos Ray Ellise ja tema orkestriga, kes olid saatnud teda ka Columbia plaadil "Lady in Satin" 1958. aastal. MGMi salvestused ilmusid pärast Holiday surma albumil "Last Recordings".

Holiday autobiograafia "Lady Sings the Blues" ilmus 1956. aastal. Selle kirjutas William Dufty, New York Posti kirjanik ja toimetaja, kes oli abielus Holiday lähedase sõbra Maely Duftyga. Ta kirjutas raamatu kiiresti pärast vestlust Holidayga tema korteris, samuti kasutades varasemaid intervjueerijaid. Tema tahtis lasta Holidayl rääkida oma lugu omal moel.

Holidayl ei olnud kunagi oma lapsi, kuid tal oli kaks ristilast: laulja Billie Lorraine Feather, Leonard Featheri tütar, ja Bevan Dufty, William Dufty poeg.

Billie Holiday kohtus 1949. aasta lõpus. Teda süüdistati oopiumi omamises, kuigi see kuulus tema poiss-sõbrale.

Surm

31. mail 1959 viidi Holiday New Yorgis asuvasse Metropolitan Hospital'i. Tal oli maksa- ja südamehaigus. Politseiametnikud olid tema toa uksel. Ta arreteeriti narkootikumide omamise eest, kui ta oli suremas, ja politsei korraldas tema haiglaruumi läbiotsimise. Nad hoidsid teda haiglas, kuni ta suri maksatsirroosi tõttu 17. juulil 1959. aastal. Viimastel eluaastatel oli ta järk-järgult kaotanud oma sissetulekuid ja ta suri 0,70 dollariga pangas ja 750 dollariga sularahas.