African Sanctus on David Fanshawe'i muusikaline kompositsioon koorile, solistidele, orkestrile ja eelsalvestatud lindile. Teos kirjutati 1972. aastal ja on üks Fanshawe'i tuntumaid ning enim esitusi saanud teoseid.
Taust ja salvestused
African Sanctus sündis pärast seda, kui Fanshawe aastatel 1969–1973 tegeles välireisidega Niiluse kallastel. Tema reisid viisid ta läbi mitme riigi ja põlisrahvaste kogukondade, kus ta tegi väljakaevatavaid ehk välisalvestusi kohaliku lauluga. Need salvestused on osa teose helimaterjalist ja annavad teosele otsese sideme reisitud paikadega. Fanshawe'ile oli tema teekonna kuju oluline: ta kujutas seda ristikujuga ning pidas seda religioosselt tähenduslikuks leheküljeks oma loomeprotsessis.
Välisalvestised, mida ta kasutas, on pärit peamiselt Egiptusest, Sudaanist, Ugandast ja Keeniast. Paljud neist lauludest ja helisalvestustest olid tol ajal esmakordselt dokumenteeritud ja annavad teosele erakordse etnograafilise mõõtme.
Struktuur ja esitamine
Teos ühendab kahte eri allikat: kristliku ladina missa tekste, mida esitavad otse kontserdil olev koor ja solistid, ning eelsalvestatud Aafrika muusikat, mis mängitakse lindilt. Selle tulemusena tekib dialoog kahe traditsiooni vahel: ladina-missa formaalsete laulude ja kohalike Aafrika rütmide, meloodiate ning häälekaare vahel. Eelsalvestused võivad kõlada nii taustal kui ka vahetult koos live-esituse elementidega, luues kontrastse ja mõtlemapaneva kõlapildi.
Algne pealkiri oli African Revelations, kuid hiljem muudeti see tuntumaks nimetuseks African Sanctus. Teose esiettekanne toimus 1972. aasta juulis Saltarello koori esituses Londonis. Hiljem oli teos ka BBC raadios ja seda esitleti ÜRO päeval. Umbes kolm aastat pärast esiettekannet tehti dokumentaalfilm, mis kajastas teose sünnilugu ja Fanshawe'i Aafrika-reise.
Vastuvõtt ja pärand
African Sanctus tõi Fanshawe'ile rahvusvahelist tuntust: teost on salvestatud ja esitatud paljudes riikides ning see mõjutas ka hilisemat huvi „world music” ja etnomuusika kombineerimise vastu klassikalise kompositsiooniga. Samas on teos tekitanud ka diskussiooni ja kriitikat, eriti seoses välisalvestuste kasutamise, autorluse, kultuurilise esindatuse ja salvestatud muusikute õiguste küsimustega. Mõned kommentaatorid on kiitnud teose originaalsust ja julgeid ühendusi, teised on pööranud tähelepanu eetilistele dilemmasid, mis tekivad kultuurilise materjali kasutamisel ilma laialdase kontekstualiseerimiseta.
Praktikas nõuab African Sanctus esitamine korraldust, mis tagab nii orkestri ja koori kui ka eelsalvestuste täpse kooskõla. Selles peegelduvad teose eesmärgid: luua kohtumine kahe eri muusikalise maailma vahel ning pakkuda publikule võimast emotsionaalset ja helilist elamust.
Teose eripära ja ajalooline taust teevad sellest arutelu- ja uurimisobjekti nii muusikahuvilistele kui ka etnomusikoloogidele; African Sanctus jääb oluliseks näiteks 20. sajandi teosest, mis püüab sillutada kultuurilisi piire ja küsida, kuidas muusikat salvestada, jagada ning esitada vastutustundlikult.