Põgenevate orjade seadused
Põgenevate orjade seadused olid kaks föderaalset seadust, mis puudutasid Ameerika Ühendriikides põgenevaid orje. Need kaks seadust võeti vastu 1793. ja 1850. aastal. Need nõudsid föderaalvalitsuse osalemist põgenenud orjade püüdmisel põhjapoolsetes osariikides. Seadused olid mõeldud lõunapoolsete orjapidajate kaitsmiseks. Nad nõudsid, et need osariigid ja jurisdiktsioonid aitaksid põgenevate orjade kinnipüüdmisel ja üleandmisel. Need seadused olid põhjas väga ebapopulaarsed. Need tekitasid Ameerika kodusõjale eelnevatel aastatel suurt pahameelt.
24. aprilli 1851. aasta plakat, mis hoiatab Bostoni mustanahalisi, et nad peaksid ettevaatlikuks ametivõimude ees, kes tegutsevad orjapüüdjatena.
Taust
Orjapidamine Ameerikas sai alguse 1619. aastal Inglise koloonias Jamestownis. See algas 20 aafriklase ostmisega inglise sõjalaevalt nimega White Lyon. Virginia koloonia kolonistid ostsid aafriklaste lepingud renditöölisteks. Varsti pärast seda sai kolooniates tavaks hoida orje eluaegselt. 17. ja 18. sajandil kasutati orje tubaka- ja toidukultuuride kasvatamiseks. Pärast puuvillakiu leiutamist 1793. aastal muutus puuvill kõige olulisemaks põllukultuuriks. Sel hetkel muutus orjandus lõunaosa majanduse kriitiliseks osaks.
Orjuse küsimus tekitas Ameerika Ühendriikidele raskusi peaaegu riigi algusest peale. Põhiseaduse koostajad kasutasid orjade pidamise suhtes mitmetähenduslikku sõnastust.[ ebausaldusväärne allikas?] Põhiseaduses ei kasutatud ei sõna "ori" ega "orjus". Probleem seisnes selles, et luua demokraatia, mis tagaks oma kodanikele vabaduse, samas kui märkimisväärne osa elanikkonnast hoitakse orjuses ilma igasuguste vabadusteta.
Ameerika Ühendriikides käsitleti kuni 1860. aastateni orje ja renditöötajaid kui isiklikku vara. Nende suhtes kehtisid üksikute osariikide omandiseadused. Alguses puudutas enamik seadusi lepingulisi teenijaid. Kuid 17. sajandi keskpaigast hakkasid seadused tegema vahet renditööliste ja orjade vahel. Samuti hakati tegema vahet rasside vahel. Aafrika päritolu inimesi hakati hoidma eluaegsete orjadena.
Mees- ja naisorje koheldi enamiku osariikide seaduste kohaselt üldiselt võrdselt. Mõnes osariigis kehtisid siiski seadused, mida kohaldati ainult naisorjade suhtes. Näiteks Virginia võttis vastu seadused, millega karistati naisi, kes said oma peremeestelt lapsi. Samuti kinnitasid nad iga "neegri- või mulattnaise" sündinud lapse orja staatust. Suurbritannias oli struktureeritud süsteem, mille kohaselt lapsed nõudsid oma põlvnemist isa kaudu. See kehtis ka ebaseaduslikele lastele (vanemad ei olnud abielus). Virginia oli esimene koloonia, kes seda muutis. Orjastatud lapsi peeti sama rassi ja sama staatusega kui ema, isegi kui lapse isa oli valge mees. Vägistamist puudutavad seadused ei kehtinud mustanahaliste ja indiaanlannade suhtes. Orjanna ei saanud end kaitsta valge inimese rünnaku eest. Kui ta seda tegi, tuli teda peksta. Kuigi orjannaisega suhtlemine oli ebaseaduslik, ei rakendatud seadusi tavaliselt. See süsteem suurendas orjapidajate jõukust. Nad ei pidanud ostma orje, kui nad võisid ise oma orje kasvatada.
Orjadel, olgu nad siis sündinud orjana või ostetud orjana, ei olnud mingeid seaduslikke õigusi. Ameerika Ühendriikide ülemkohtu otsus Dred Scott v. Sandford (1857) kinnitas, et orjad ei olnud Ameerika Ühendriikide ega ühegi osariigi kodanikud, kus nad elasid. 1868. aastal tühistas neljateistkümnes seadusemuudatus Dred Scotti otsuse.
Varajane orjapõlvepoolne seadusandlus
Loodearengu määrus 1787
Loodeotsuse määrus (1787) oli Ameerika Ühendriikide Konföderatsiooni kongressi akt (enne Ameerika Ühendriikide põhiseadust). Sellega loodi Loode-Territoorium, esimene organiseeritud territoorium Ameerika Ühendriikides. Määrus nägi ette, et territooriumist moodustatakse "mitte vähem kui kolm ja mitte rohkem kui viis osariiki".
Territoorium koosnes maadest väljaspool Appalache'i mägesid. See asus Briti Põhja-Ameerikast ja Suurtest järvedest lõuna pool. See asus Ohio jõest põhja pool. Loodearengu määruse VI artikkel keelas uuel territooriumil orjapidamise. See sisaldas siiski sätet, et kõik territooriumil tabatud põgenevad orjad tagastatakse nende omanikele. Samuti ei kehtestanud see mingeid piiranguid orjapidamisele Loodeterritooriumist moodustatud uutes osariikides. Lõunamaalastel ei olnud orjapidamise keeluga probleeme. Nad arvasid, et enamik uusi asunikke tuleb lõunapoolsetest osariikidest. Kui osariik oleks moodustatud, hääletaksid endised lõunamaalased orjanduse lubamise poolt. Ükski Loodeterritooriumist moodustatud osariikidest ei lubanud siiski lõpuks orjapidamist.
USA põhiseadus 1789
Kui 1789. aastal asendas Ameerika Ühendriikide põhiseadus Konföderatsiooni artiklid, sisaldas Ameerika Ühendriikide põhiseaduse neljas artikkel põgeneva orja klauslit. See sätestab:
Ükski isik, keda ühes riigis selle riigi seaduste kohaselt hoitakse teenistuses või tööl, ei tohi selle riigi seaduste või eeskirjade kohaselt teise riiki põgenedes sellisest teenistusest või tööst vabaneda, vaid ta tuleb üle anda selle poole nõudmisel, kellele selline teenistus või töö kuulub.
Põgenevate orjade seadused
Põgenevate orjade seadus 1793
Kuigi Ameerika Ühendriikide põhiseaduse IV artikli 2. jagu garanteeris orjapidajatele õiguse nõuda tagasi põgenenud orjad. Kuid see ei kehtestanud õiguslikku mehhanismi. Teise kongressi poolt vastu võetud 1793. aasta põgenevate orjade seadus lisas selle mehhanismi. See lubas karanud orjade vahistamist ja andis igale linna, linna või maakonna kohtunikule õiguse otsustada vahistamise üle. Orjapüüdja pidi ainult teatama, et kinnipeetud isik on põgenenud ori. Tõendeid ei nõutud ja kohtuprotsessi ei toimunud. Sellega lisati 500 dollari suurune trahv igale isikule, kes aitas põgenenud orja. See võeti vastu vastusena abolitsionismi tõusule põhjas ja ka Underground Railroadile, mis loodi, et aidata orjadel lõunast põgeneda.
Põgenevate orjade seadus 1850
1850. aasta põgenevate orjade seadus oli 1850. aasta kompromissi vastuoluline osa. 1850. aasta orjaseadusega lisati karistused ametnikele, kes ei vahistanud väidetavalt põgenenud orje. Neile määrati 1000 dollari suurune trahv. Iga õiguskaitseametnik oli kohustatud vahistama iga inimese, keda kahtlustatakse põgenenud orjana. Kõik, mida nõuti, oli isiku vandetunnistus omandiõiguse kohta. Nagu varemgi, ei olnud kohtuprotsessi ja kahtlusalune ei saanud enda nimel tunnistusi anda. Igaüks, kes pakkus toidu või peavarju mõnele kahtlustatavale põgenenud orjale, sai kuus kuud vangistust ja 1000 dollari suuruse trahvi. Ohvitser, kes tabas põgenenud orja, sai preemiat või edutamist. 1850. aasta seadusega nähti ette, et erikomisjonid otsustavad, kas väidetav põgenik tuleb tagasi orjapidamisse saata. Ta sai 10 dollarit, kui põgenik tagastati, kuid ainult 5 dollarit, kui põgenik vabastati. See kujutas endast altkäemaksu seaduslikku vormi. See põhjustas suure hulga vabade mustanahaliste saatmise orjusesse.
Orjaseaduse tulemused
1850. aasta põgenevate orjade seadus tekitas põhjapoolsetes osariikides pahameelt. See tekitas tuhandeid põhjamaalasi, kes olid veendunud, et orjapidamist ei tohiks lubada lääneterritooriumidel. Kaheksa põhjapoolset osariiki võtsid vastu "isikliku vabaduse" seadused. Need takistasid ühelgi ametnikul aidata põgenenud orja tagasisaatmisel. Lõunamaalased pidasid neid seadusi ebaseaduslikuks katseks takistada oma orjade tagasipöördumist. Põhjas pakkusid vabad mustanahalised kogukonnad põgenenud orjadele varjupaika ja varjasid neid neid otsivate palgatud inimröövijate eest. Umbes 15 000 vaba mustanahalist emigreerus Kanadasse, Kariibi mere piirkonda ja Aafrikasse pärast 1850. aasta seaduse vastuvõtmist. Tuhanded teised, sealhulgas vabad mustanahalised, ei olnud nii õnnelikud ja saadeti lõunasse.
1851. aastal puhkes Pennsylvania osariigis Christianas relvaliitlaste ja orjapüüdjate vahel relvavõitlus. Wisconsinis vabastati vanglast sunniviisiliselt põgenik nimega Joshua Glover. Bostonis üritas rahvamass vabastada põgenikku nimega Anthony Burns. Nende peatamiseks oli vaja 22 kompanii riigipolitseinikke. Lõunapoolsed osariigid olid täiesti veendunud, et põhja pool ei järgi orjaseadusi.
Üldine pilt, mida kasutatakse põgenenud orjade plakatitel
Küsimused ja vastused
K: Mis olid põgenike orjaseadused?
V: Põgenenud orjade seadused olid kaks föderaalset seadust, mis käsitlesid Ameerika Ühendriikides põgenenud orjade olukorda.
K: Millal võeti vastu põgenevate orjade seadused?
V: Kaks põgeneva orja seadust võeti vastu 1793. ja 1850. aastal.
K: Mis oli põgenevate orjade seaduste eesmärk?
V: Põgenevate orjade seaduste eesmärk oli kaasata föderaalvalitsus põgenevate orjade püüdmisse põhjapoolsetes osariikides ja kaitsta lõunapoolseid orjaomanikke.
K: Mida nõuti osariikidelt ja jurisdiktsioonidelt põgenevate orjade seaduste alusel?
V: Põgenevate orjade seadustega nõuti, et need osariigid ja jurisdiktsioonid aitaksid põgenevate orjade kinnipüüdmisel ja üleandmisel.
K: Kas põgenevate orjade seadused olid põhjas populaarsed?
V: Ei, põgenevate orjade seadused olid põhjas väga ebapopulaarsed.
K: Mida põhjustasid põgenevate orjade seadused Ameerika kodusõjale eelnevatel aastatel?
V: Põgenevate orjade seadused tekitasid Ameerika kodusõjale eelnevatel aastatel suurt pahameelt.
K: Millist rolli mängisid põgenevate orjade seadused Ameerika kodusõjas?
V: Põgenevate orjade seadused mängisid Ameerika kodusõjas rolli, sest need aitasid kaasa pingetele ja konfliktidele põhja ja lõuna vahel orjuse küsimuses.
