Põgenevate orjade seadused olid kaks föderaalset seadust, mis puudutasid Ameerika Ühendriikides põgenevaid orje. Need kaks seadust võeti vastu 1793. ja 1850. aastal. Need nõudsid föderaalvalitsuse osalemist põgenenud orjade püüdmisel põhjapoolsetes osariikides. Seadused olid mõeldud lõunapoolsete orjapidajate kaitsmiseks. Nad nõudsid, et need osariigid ja jurisdiktsioonid aitaksid põgenevate orjade kinnipüüdmisel ja üleandmisel. Need seadused olid põhjas väga ebapopulaarsed. Need tekitasid Ameerika kodusõjale eelnevatel aastatel suurt pahameelt.

Taust ja 1793. aasta seadus

Pärast põhiseaduse sätet, mis käsitles põgenevaid orje, võeti 1793. aastal esmane seadus, mis andis orjade omanikele ja nende esindajatele õiguse otsida ja tagasi nõuda põgenenud isikuid ka väljaspool nende koduosariiki. Seadus lubas omanikel kasutada kohtuabi (näiteks kohtunik või föderaalne ametnik) põgeniku kinnipidamiseks ja üleandmiseks. Samas jättis 1793. aasta regulatsioon lahkelt ruumi vaidlustele õiguste, menetluse ja osariikide rolli üle.

1850. aasta seadus ja selle peamised sätted

1850. aasta Põgenevate orjade seadus oli osa kompromissist (Compromise of 1850) ning oli palju rangem ja jõulisem kui 1793. aasta õigusakt. Selle põhijooned olid:

  • föderaalsete ametnike kohustus vahistada ja üle anda väidetavad põgenikud ilma kohaliku žürii poolse hindamiseta;
  • loomine kohtunike/komisjonide süsteem, kellel oli õigus otsustada, kas isik tagastatakse — see menetlus piiras põgeniku tõendamise võimalusi;
  • karistused neile, kes aitasid põgenikke (rahatrahvid ja vangistus);
  • rahaline motiveerimine: komisjonidel oli sageli suurem tasu põgeniku tagastamise eest kui vabastamise eest, mis tekitas korruptsiooni ja ebaõigluse riski;
  • võimalus sundida tavakodanikke ja kohalikku politseid osalema ülesannetes, mis paljude põhjaosariiklaste jaoks olid moraalselt vastuvõetamatud.

Vastupanu põhjas ja tagajärjed

Seadused, eriti 1850. aasta variant, kutsusid esile tugevate vastumeetmete laine põhjaosariikides. Paljud osariigid kehtestasid nn personaliladu seadused (personal liberty laws), mis püüdsid kaitsta oma elanikke ebaõiglaste kinnipidamiste eest, tagada kohtulikud õigused ja takistada föderaalse abi osutamist. Lisaks:

  • kasvas Underground Railroad ehk põgenike varjuteede võrgustik ja vabatahtlike abistajate tegevus;
  • toimusid avalikud päästeoperatsioonid ja kohtute juures toimunud rünnakud, mille käigus vabastati kinnipeetud põgenikke;
  • kõrgenes kartus, et seadused võimaldavad ka vabu mustanahalisi inimesed valesti kinni pidada ja orjaturule müüa.

Olulised juhtumid ja kohtulahendid

Mõned juhtumid näitasid seaduse toimimist ja selle vastu suunatud vastuseisu selgelt. Näiteks 1851. ja 1854. aasta Bostonis toimunud juhtumid (nt Shadrach Minkins ja Anthony Burns) äratasid palju avalikku pahameelt ja rahvahulga etteasteid. Varasem 1842. aasta ülemkohtu otsus Prigg v. Pennsylvania rõhutas, et föderaalseadus ületab osariigi seadused, kuid samas tähendas see ka, et osariigid ei pea oma ressursse föderaalseks täitmiseks rakendama — mis omakorda suurendas lõhet.

Tühistamine ja pärand

1850. aasta seadus jäi põhimõtteliselt kehtima kuni kodusõja eelseteks ja sõjaaegseteks muutusteks. Kongress tühistas need sätted ametlikult 1864. aastal ning lõplikult lõpetas orjanduse 13. põhiseaduse muudatus 1865. aastal. Põgenevate orjade seaduste mõju oli aga kauakestev: need teritasid lõhet põhja ja lõuna vahel, radikaliseerisid paljusid abolitioniste ning kiirendasid poliitilist konflikti, mis viis lõpuks Ameerika kodusõjani.

Kokkuvõte: Põgenevate orjade seadused (1793 ja 1850) andsid lõunapoolsetele orjapidajatele õigusi ja föderaalse abi põgenenud orjade tagasi toomiseks, kuid samal ajal tekitasid need põhjas tugevat vastuseisu, kasvatasid vabaühenduste ja aktivismi rolli ning suurendasid riigi lõhestatust 19. sajandi keskpaigas.