Gilgit Baltistan (varem tuntud kui Põhjaalad) (urdu keeles: گلگت بلتستان) on Pakistani kõige põhjapoolsem autonoomne territoorium. Pindalalt on see suurem kui Sierra Leone, kuid väiksem kui Panama. See oli 1800. aastatel osa endisest Kashmiri ja Jammu vürstiriigist, mis hiljem renditi brittidele ja vabastati lõpuks pärast Gilgiti skautide juhitud plaanilist vabastusliikumist. See piirneb lõunas Azad Jammu ja Kashmiriga, kagus India hallatava Kashmiriga, läänes Pakistani KPK provintsiga ning põhjas piirneb rahvusvaheliselt Afganistaniga, kuigi Tadžikistanist lahutab teda 14 kilomeetri kaugusel Wakhani koridor, kirdes Hiina Rahvavabariigiga. Gilgit Baltistan, millest sai 1970. aastal üks haldusüksus, moodustati Gilgiti agentuuri, Ladakh Wazarati Baltistani ringkonna ning Hunza ja Nagari osariikide liitmisel. Gilgit Baltistan on endiselt osa Kashmiri vaidlusest. Pakistani valitsus peab pärast iseseisvumist kogu Jammu ja Kashmiri piirkonda "vaidlusaluseks territooriumiks", mis tuleb lahendada kogu endise riigi territooriumil korraldatava rahvahääletusega, et määrata kindlaks piirkonna lõplik ühinemine kas Indiaga või ühinemine Pakistaniga. Gilgit Baltistanit juhivad kuberner ja peaminister, kelle valib seadusandlik kogu. Gilgit Baltistani pindala on 64 817 km² (28 174 mi²).

Geograafia ja loodus

Gilgit-Baltistan paikneb maailma kõrgeimates mäeahelikes: Karakoramis, Hindukuši äärealal ja Himalajas. Siin asub legendaarne K2 ( maailma teine kõrgeim tipp) ning mitmed teised 8000-meetrised tipud. Piirkonnas on suured liustikud, näiteks Baltoro ja Biafo, ning lõputud orud ja jõed, mis moodustavad Induse ja selle lisajõgede vesikonna. Kliima varieerub alpinismipiirkondadest külmade kõrgealade kuni leebeate kylade ja õhuradadega. Keskkonnamõjudena on muret tekitav liustike sulamine ja selle mõju kohalikele veevarudele ning elukeskkonnale.

Ajalugu lühidalt

  • Kunagine vürstiriik: 1800. aastatel kuulus ala Jammu ja Kashmir rajooni vürstiriigi koosseisu.
  • 1947. aasta ja edasine: Briti impeeriumi ja India jagunemise järel sattus piirkond geopoliitilisse vaidlusesse. Kohalikud jõud, sealhulgas Gilgiti skautide rühmad, mängisid olulist rolli sündmuste kulgudes.
  • Halduse muutused: 1970. aastal toimusid administratiivsed ümberkorraldused, mis lõid Gilgiti agentuuri ja kombineerisid Baltistani ringkonna ning Hunza ja Nagar piirkonnad.
  • 2009 ja hilisemad reformid: Pakistani poolt vastu võetud õigusaktid (nt Gilgit-Baltistani enesemääramise ja halduse reformid) andsid piirkonnale teatud autonoomsuse ja kohaliku seadusandluse, kuid Gilgit-Baltistan ei ole Pakistanis ametlikult provints ning tema rahvusvaheline staatus jääb vaidluse alla.

Poliitika ja õiguslik staatus

Gilgit-Baltistani õiguslik staatus on keeruline. Pakistanis peetakse kogu Jammu ja Kashmiri endist territooriumi "vaidlusaluseks territooriumi", mida tuleks lahendada rahvahääletuse kaudu vastavalt varasematele rahvusvahelistele lubadustele — seisukoht, mida toetab ka osa kohalikke juhtkondi. Samas India väidab endiselt õigust kogu Jammu ja Kashmiri territooriumile, sealhulgas Pakistani poolt hallatavatele aladele. Gilgit-Baltistanil on oma kuberner ja juhtiv valitsusjuht (tavapäraselt nimetatud peaministri või "Chief Minister" ametinimetuse järgi) ning valitud seadusandlik kogu, kuid piirkond ei ole Pakistanis põhiseaduslikult samal alusel kui teised provintsid. Selle tõttu käib nii kohalike kui ka riiklike poliitiliste jõudude sees pidev arutelu provintsi staatuse ja parema esindatuse üle.

Inimesed, keel ja kultuur

Piirkonna elanikkond on mitmekesine nii etniliselt kui usuliselt. Peamised keeled on Shina, Balti, Burushaski, Wakhi ja Khowar, lisaks kasutatakse laialdaselt urdut ja inglise keelt haldus- ning hariduslikel eesmärkidel. Religioosselt on piirkonnas nii sunni- kui ka šiiamuuslasi, sealhulgas ismaili kogukondi, kellel on tugev kohalik mõju. Kultuuris kajastuvad Kaukaasia ja Kesk-Aasia mõjud, samuti rikkalik traditsiooniline käsitöö, muusika ja köök.

Majandus ja taristu

  • Põllumajandus: viljakad orud toetavad puuviljakasvatust (õunad, aprikoosid), köögivilju ja karjakasvatust.
  • Turism: alpinism, matkamine ja kultuuriturism on olulised tuluallikad; tuntud sihtkohad on Gilgit, Skardu, Hunza ja Baltistan.
  • Energeetika ja kaevandamine: potentsiaali on hüdroenergia arendamiseks ning maavarade kaevandamiseks, kuid infrastruktuuri- ja investeeringuvajadused on suured.
  • Suhe Hiinaga: läbi Karakorami maantee (Karakoram Highway) ning Hiina–Pakistan Majanduskoridori (CPEC) on piirkonnal strateegiline majanduslik roll ning see tõstab nii võimalusi kui ka geopoliitilisi pingeid.

Transport ja kommunikatsioon

Peamised ühendused on maanteevõrgud, eriti Karakorami maantee, mis ühendab piirkonda Hiinaga. Lennutransporti teenindavad piiratud lennujaamad (nt Skardu), kuid teed on sageli hooajaliselt mõjutatud ilmast ja liustikuoludest. Piirkonna keerukas maastik teeb infrastruktuuri arendamise kalliks ja tehniliselt nõudlikuks.

Turismi ja looduskaitse märkused

Gilgit-Baltistan on üks maailma atraktiivsemaid matkamis- ja mägironimispiirkondi. Samas on kasvav turism toonud kaasa vajaduse looduskaitse, jäätmekäitluse ja kohaliku kogukonna kaasamise järele, et hoida piirkonna looduslikku tasakaalu. Kiire liustike sulamine ja kliimamuutuse mõjud on kohalike kogukondade jaoks reaalsed väljakutsed.

Kokkuvõte

Gilgit-Baltistan on geograafiliselt ja kultuuriliselt erakordne piirkond, millel on suur strateegiline tähtsus Lõuna-Aasias. Selle ajalugu, rahvastikuline mitmekesisus ja loodusvarad annavad piirkonnale olulise rolli nii Pakistani kui ka laiemas Kashmiri vaidluses. Kuigi piirkonnale on antud teatud autonoomsed õigused, jääb selle lõplik rahvusvaheline ja riiklik staatus vaidluse alla ning küsimused poliitilisest integratsioonist, arendusest ja keskkonnakaitse vajadusest on jätkuvalt aktuaalsed.