Quatuor pour la fin du temps — Olivier Messiaeni kammerteos (1941)
Quatuor pour la fin du temps – Olivier Messiaeni 1941. aasta kammerteos: kaheksajaosaline klarnet‑viul‑tšello‑klaver teos, mis kujundas 20. sajandi klassikalist muusikat.
Quatuor pour la fin du temps on prantsuse helilooja Olivier Messiaeni kammermuusika. Ingliskeelsetes riikides nimetatakse seda sageli ingliskeelse pealkirjaga Quartet for the End of Time. Teos on kirjutatud ebatavalisele kombinatsioonile, mis koosneb neljast instrumendist: klarnetist (B-duur), viiulist, tšellost ja klaverist. Teoses on 8 osa ja selle ettekanne võtab tavaliselt aega umbes 50 minutit. 1941. aastal toimunud esmaesitus leidis aset erakordsetes oludes ning teos on saanud üheks 20. sajandi klassikalise muusika tähtteoseks.
Taust ja esmaesitlus
Messiaen kirjutas kvarteti 1940.–1941. aasta talvel olles Teise maailmasõja ajal sõjavangina Sileesias asuvas laagris Stalag VIII-A. Ettevalmistused ja esmaesitus toimusid laagri raames: teose esmaesitlus leidis aset 15. jaanuaril 1941 ning selle esitasid Messiaen ise klaveril ja tema kaaskasvatajad vangilaagrist – klarnetil Henri Akoka, viiulil Jean Le Boulaire ja tšellol Étienne Pasquier. Kontserti kuulasid nii kaasvangid kui ka mõned saksa sõjaväelased, mis annab sündmusele ajaloolise ja inimliku mõõtme.
Muusikalised omadused ja tähendus
Quatuor pour la fin du temps eristub oma religioosse ja meditatiivse õhustiku poolest: Messiaeni katoliiklik usk ja vaimulik visioon mõjutasid teose pealkirja ja meeleolu. Helikeel ühendab klassikalise harmoonia ja justkui ajast väljapoole jäävad aistingud — kasutuses on Messiaeni iseloomulikud limited transposition-moodid (piiratud transpositsiooniga moodid), mittetagurdatavad rütmid ning komplekssed rütmilised mustrid. Samuti on olulisel kohal linnulaulust mõjutatud meloodiad, mis olid Messiaeni loomingu pidev allikas.
Teoses on vaheldusrikkus instrumentaalsetes koosseisudes: mõned osad on soolod (näiteks klarneti- või klaverisoolo), teised duo- või trioonumbrid ning ka täielik kvartett. Üks tuntumaid ja emotsionaalsemaid osi on klaverisoolo "Louange à l'Éternité de Jésus", mis sageli esile tõstetakse kui sügavat meditatsiooni ajas ja igavikus.
Pärand ja vastuvõtt
Kuigi kvartett valmis ekstreemsetes tingimustes, on see saanud laialdase tunnustuse nii publiku kui ka muusikute hulgas. Teos on olulise mõjuga 20. sajandi kammermuusikale ja Messiaeni enda tunnustusele kui uuenduslikule heliloojale. Quatuor pour la fin du temps on sageli salvestatud ning seda esitatakse nii kontsertidel kui ka eriproduktsioonides, kus rõhutatakse teose ajaloolist tausta ja sügavat religioosset ning filosoofilist sisu.
Koosseis ja esietendus
Oli eriline põhjus, miks Messiaen kirjutas selle teose ebatavalisele instrumentide kombinatsioonile. 1940. aastal, kui käis Teine maailmasõda, tungis Saksamaa Prantsusmaale. Messiaen sattus Saksa armee kätte ja teda hoiti sõjavangis. Sõjavangilaagrisse viimise ajal vestles Messiaen teise vangi, Henri Akoka, kes oli klarnetist. Messiaen näitas talle visandeid klarnetiteose jaoks, mida ta oli kirjutanud ja mille nimi oli "Abîme des oiseaux". Vangide hulgas oli veel kaks professionaalset muusikut: Jean le Boulaire, viiuldaja, ja Étienne Pasquier, tšellist. Messiaen komponeeris Quatuori neile kolmele muusikule, kusjuures ta ise mängis klaveril. Nende nelja pilli kombinatsioon on ebatavaline, kuigi Paul Hindemith oli 1938. aastal kirjutanud teose samale koosseisule.
Kvartett esines esmakordselt 15. jaanuaril 1941 Saksamaal Görlitzis (praeguse nimega Zgorzelec Poolas). Publikuks oli umbes nelisada sõjavangi. Ees istusid saksa vanglaametnikud. Muusika pidi publikule tunduma võõras, kuid kõik kuulasid viisakalt. Varsti pärast seda vabastati Messiaen vanglast ja läks tagasi Prantsusmaale.
Inspiratsioon
Messiaen oli inspireeritud sõnadest Piiblis, kus ingel ütleb: "Ei ole enam aega". Nendel sõnadel on muusikaga seoses teine tähendus, sest Messiaen ei kirjuta muusikat regulaarse taktimõõduga. Nagu "Kevadriituse" puhul, muutub taktide pikkus pidevalt. Messiaen oli sõja ajal piisavalt kuulnud, kuidas sõdurid marssisid korrapärase üks-kaks-kolm-neli-üks-kaks-kolm-neli taktiga. Tema rütmid selles muusikas arenevad väikestest pisikestest rütmimustritest
Struktuur
Teos koosneb kaheksast osast.
Esimene osa kannab pealkirja "Liturgie de cristal" ("Kristalliturgia") ja kirjeldab lindude ärkamist. Seda osa mängivad kõik neli instrumenti.
Teine osa on "Vocalise, pour l'Ange qui annonce la fin du Temps" "Laul inglisele, kes kuulutab aja lõppu". Seda mängib kogu kvartett, kuigi klarnet ei mängi keskosas.
Kolmas osa kannab pealkirja "Abîme des oiseaux" ("Lindude kuristik") ja seda mängib vaid klarnet. See on äärmiselt aeglane ja klarnetist vajab palju hingamise kontrolli.
Neljas osa on "Intermède" ("Vahepala"), mida mängivad viiul, tšello ja klarnet). See on kiire ja elav.
Viies osa on "Louange à l'Éternité de Jésus" ("Kiitus Jeesuse igavikule"). Seda mängib tšello klaveri saatel, kes mängib lihtsalt akorde. See on jällegi äärmiselt aeglane ja tšellist vajab head vibukontrolli.
Kuues osa kannab pealkirja "Danse de la fureur, pour les sept trompettes" ("Raevu tants, seitsmele trompetile"), mida mängivad kõik neli pilli. Nad mängivad peaaegu kogu aeg unisoonis (samad noodid).
Seitsmenda osa pealkiri on "Fouillis d'arcs-en-ciel, pour l'Ange qui annonce la fin du Temps" ("Vikerkaarekooslus, aja lõppu kuulutava ingli jaoks"), mida mängib kogu kvartett. Osa teise osa muusikast kordub. Kuuleme, kuidas inglit katab vikerkaar.
Kaheksas osa on "Louange à l'Immortalité de Jésus" ("Kiitus Jeesuse surematusele") viiulile ja klaverile. Me kuuleme inimese tõusu oma jumala juurde. Viiul lõpetab väga kõrgel harmoonilisel noodil.
Pikas eessõnas partituuri eesosas kirjutab Messiaen lühikese sissejuhatuse oma muusika teooriasse. Ta kirjeldab, milliseid rütme ta kasutab ja kuidas need omavahel seotud on. Lõpuks ütleb ta aga, et teose esitamiseks ei ole vaja kogu tema teooriat läbi lugeda.
Otsige