The Monkees — Ameerika pop-rock bänd ja NBC komöödiasari (1966–1968)

Neli muusikaliste oskustega näitlejat valiti välja 437 kandidaadi hulgast, kes osalesid sarjas proovides. Britt Davy Jonesil oli leping Columbia Picturesiga, ta oli andnud välja plaate ja esines Briti ja Ameerika televisioonis. Columbia otsis Jonesi jaoks projekti ja Screen Gems, kes seriaali tootma hakkas, oli nende teleosakond. Nesmith oli pärit Texasest, mängis kantri- ja rokkbändides ning oli avaldanud oma lugusid. Dolenz oli täiskasvanud lapsnäitleja Los Angelesest, Californiast, kes laulis ja mängis coverbändides. Tork oli olnud töötav folkmuusik New Yorgi Greenwich Village'is. Mõlemal oli oma vaimukus ja isiksus, nad oskasid publikut lõbustada ja ka laulda.

Teised noored mehed, kes osalesid proovides, olid Stephen Stills (kes näitas suurt annet, kuid nägi rolli jaoks liiga vana välja; ta saatis Torki, vana sõbra, kes nägi välja nagu ta ise), Danny Hutton (kes hiljem leidis kuulsust Three Dog Nightiga), Harry Nilsson (kes hiljem kohtus Monkeesiga, kirjutas neile ja salvestas nendega) ja Paul Williams (kes oli kümme aastat varem kaotanud rolli Circus Boy's Dolenzile; Monkees salvestas hiljem tema loo "Someday Man"). Hiljem kuulujuttude kohaselt pidi Charles Manson kuuldemängu tegema, kuid ta oli sel ajal vangistuses. ^[]

Bob Rafelson ja Bert Schneider tahtsid teha filme, kuid neil oli selles valdkonnas vähe kogemusi. Schneideri isa oli Columbia Pictures'i president ja pakkus neile võimalust teha telesarja pilootepisoodi. Kui sari müüdi mõnele telekanalile, said nad toota ja lavastada episoode ning omandada kogemusi.

Rafelson oli juba varem tahtnud toota midagi, mis oleks seotud muusikute ja nende eluga. Kui Beatles esines filmides "A Hard Day's Night" ja "Help! nautisid inimesed seda, kuidas nad ekraanil oma elu läbi mängisid ja slapstick-komöödiat esitasid ning samal ajal muusikat mängisid. Rafelson ja Schneider kohandasid seda, mida nad nägid Beatlesi filmides, aga ka Ameerika filmides ja televisioonis. Kui Beatlesi näidati alati kui populaarset ja tuntud bändi, siis nende show oleks tundmatu bänd, kes otsib võimalust saada kuulsaks.

Pilootepisood filmiti 1965. aasta sügisel. Esimene proovipublikule mängitud versioon ei saanud häid tulemusi, kuid ümbertöötatud versioon sai väga häid tulemusi ja seriaal müüdi NBC-le. Et tagada, et sarja jaoks oleks piisavalt muusikat, palgati muusikaväljaandja Don Kirshner. Tema Brill Buildingi laulukirjutajad kuulusid parimate noorte talentide hulka.

Näitleja James Frawley, William Frawley (tuntud filmist "I Love Lucy") poeg, tahtis saada filmirežissööriks. Ta töötas koos Rafelsoni ja Schneideriga, seejärel Monkeesiga, kui neid valiti. Enne sarja filmimise algust töötas Frawley kuus nädalat koos liikmetega, õpetades neile näitlejate improvisatsiooni ja komöödiat ning aidates neil õppida tegelaskujusid mängima.

The Monkees esines NBC televisioonis kaks hooaega, millest tehti kokku 58 episoodi. Saade võitis 1967. aastal kaks Emmy auhinda: "Parim komöödiasari" ja "Parim lavastustöö komöödias". Seriaal tegi reklaami Monkees'i plaatidele, samal ajal kui nende muusika tekitas inimestes huvi seriaali vaatamise vastu. Kuigi saate loomulikuks publikuks olid lapsed ja teismelised, oli seal ka nalja ja muud sellist, mida vanemad vaatajad võisid nautida. Bänd rääkis mõnikord otse publikuga ja tegi nalja selle üle, et nad olid telesaates. Paljud episoodid lõppesid lühiintervjuudega, kus Monkees rääkis oma karjäärist ja neile olulistest asjadest. See tekitas fännides tunde, et nad tunnevad bändi liikmeid.

Igas episoodis oli kaks laulu. Üks neist oli tavaliselt ühepoolne ja teine oli uus laul. Ansambel sünkroonis huultega kaamerasse salvestusi ja filmis ka omavahel mitteseotud stseene, juhuslikes kohtades mis tahes esemetega, mis olid seal olemas. Need monteeriti kokku ja neid nimetati "romps". Romps nägid välja nagu muusikavideod.

Suur probleem, millega Monkees silmitsi seisis, olid süüdistused, et keegi neist ei osanud pilli mängida, sest muusika nende esimestel plaatidel oli enamasti tehtud stuudiomuusikute poolt. Nesmith ja Dolenz mängisid kitarri ning Dolenz võttis trummitunde, et ta saaks kaamera ees trumme mängida. Tork mängis kitarri, klahvpille ja banjot. Jones õppis mängima trumme ja kitarri ning spetsiaalselt tema jaoks tehti spetsiaalne basskitarr. Ta mängis ka löökpille, näiteks tamburiini.

Bändil oli aga vähe kogemusi koosmängimisega ja nad ei suutnud teha vajalikku muusikat, et alustada kontserti. Produtsendid plaanisid esialgu kasutada eelsalvestatud muusikat ja läksid selle plaaniga edasi. Don Kirshneril oli hea vaist, et teada, mis müüb hästi, ja ta võttis salvestuste eest vastutuse, piirates Monkees'i enda panust muusika loomisse. Enamiku esimese hooaja laulude puhul liikmed ainult laulsid ja ei mänginud plaatidel. Boyce ja Hart märkasid ka, et kui kõik neli Monkeed olid koos stuudios, püüdsid nad üksteist salvestuste ajal naerma ajada ja asjad jäid tegemata. Nad hakkasid bändi ükshaaval ja kahekesi lindistama tooma. Kirshner lubas ka Nesmithil produtseerida igale Monkees'i albumile kaks oma lugu. Nesmith võis valida muusikuid ja laulda, kuid ei saanud ise plaatidel mängida.

Aja jooksul paranes bänd muusikaliselt ja soovis veel kord võimalust mängida oma plaatidel. Nad hakkasid ka live-esinemisi publiku ees tegema. Kirshner ei tahtnud oma meelt muuta, andis välja terve albumi, ilma et oleks bändile isegi öelnud, ja plaanis välja anda uue singli. Nesmith vaidles Kirshneri ja tema advokaadiga (pannes oma viha näitamiseks ise rusikaga läbi seina) ning kutsus kokku pressikonverentsi, kus rääkis meediale oma rahulolematusest muusika tegemise viisiga. Paljud inimesed arvasid, et see tõestas, et Monkees on võltsingud ja ei vääri populaarsust. Et end tõestada, salvestas Monkees uue singli, seejärel uue albumi, kus iga liige mängis pille. Nende uued plaadid ei müünud nii hästi kui esimesed, kuid nad tundsid end paremini, teades, et muusika oli tõesti nende oma, ja neil olid ikka veel hittplaadid.

Kirshner andis välja singli "A Little Bit Me, A Little Bit You" (autoriks Neil Diamond), ilma et oleks eelnevalt saanud nõusolekut. See oli piisav põhjus, et teda Monkees'i produtsentide meeskonnast vallandada. Kirshneri karjäärile see kahju ei teinud ja ta jätkas omal moel muu muusika produtseerimist, sealhulgas laule The Archies'ile. Hiljem juhtis ta saadet "Don Kirshner's Rock Concert", kus esinesid bändid live'is.

The Monkees väsis sarjas episoodide järel kasutatud samast "valemist" (Davy Jones armub tüdrukusse ja ülejäänud bänd aitab tal temaga kokku saada) ning tahtis selle asemel proovida teha varietee-showd. NBC ja sarja produtsendid ei tahtnud muuta seda, kuidas saade oli tehtud. Mõlemad pooled ei suutnud kokku leppida ja saade tühistati, kuigi see oli endiselt populaarne.

Pärast telesarja lõppu mängisid Monkees'id filmis "Head" ja telesarja "33 1/3 Revolutions per Monkee". Kumbki neist ei olnud edukas ja bändi hilisemad plaadid ei olnud hitid. Monkees jätkas esinemist publikule, kuid nende kontsertidel käis üha vähem inimesi. Bändi liikmed lahkusid ükshaaval. Tork lahkus 1968. aasta lõpus, öeldes, et ta on kurnatud. Nesmith lahkus 1970. aastal, et alustada oma bändi. Jones lahkus 1970. aasta jooksul ja läks tagasi soolokontsertide juurde.

The Monkees esines aastatel 1969-1972 CBS-i eetris kordusena, esmalt lõunaajal ja hiljem laupäevahommikuste multikate kõrval. Hiljem, aastatel 1972-1973, kandis seriaali eetrisse ka ABC.

Iga endine Monkee proovis järgmise kümnendi jooksul erinevaid asju. Tork töötas muusikuna, õpetajana ja laulva kelnerina. Nesmith tegi kantrimuusika karjääri, seejärel hakkas tegema videoklippe. Jones ja Dolenz laulsid mõlemad plaatidel. Jones tegi rohkem teatritööd, Dolenz aga tegeles multifilmide häälega.

Dolenz ja Jones ühendasid 1976. aastal Boyce'i ja Hartiga, et teha tuure ja esitada Monkees'i vanu hitte. Samuti tegid nad koos uue albumi. Hiljem läksid Jones ja Dolenz Inglismaale, et esineda Harry Nilssoni lavastuses The Point! Mõlemad jäid Inglismaale. Jones esines Godspell'is ja teistes muusikalistes näidendites ning koolitas end ümber džokiaks. Dolenzist sai telerežissöör ja produtsent. Nesmith asutas neil samadel aastatel oma firma, et toota muusikat ja videoid. Tork läks tagasi esinema ja mõnikord plaate tegema.

The Monkees esines alates 1975. aastast sündikaatorina, mängides tavaliselt pärastlõunastel aegadel kohalikes telejaamades. Välja anti kogumik "The Monkees Greatest Hits" ja nende vanu hitte mängiti ikka veel raadiojaamades. Hiljem ilmus teine Greatest Hits album.

1986. aastal ühinesid Tork, Jones ja Dolenz uuesti, et osaleda "vanade show'de" tuuril. MTV kandis ühel pühapäeval eetrisse peaaegu kõik nende vana sarja episoodid, et turneed reklaamida, ja sellest sai üllatushitt. Kakskümmend aastat pärast nende algust huvitas Monkees'i vastu uus põlvkond noori. Turnee muutus väikesest suureks ja Monkees oli tagasi. MTV ja Monkees töötasid hästi koos. Nickelodeon, MTV sõsarkanal, kandis nende seriaalid eetrisse ning bänd esines 1980ndate lõpus Nickelodeonis ja MTV-s. Nesmith enamasti oma produtsentikarjääri tõttu taasühinemisega ei liitunud, kuid ta tegi nendega mõned harvaesinevad esinemised. Teised liikmed säilitasid ka oma soolokarjääri, vahepeal tuuride vahel.

1990ndatel jätkasid taasühinenud Monkees'id tuuride tegemist ja külalisena esinemist televisioonis. Nesmith liitus nendega taas uue albumi "Justus" ja telesarja jaoks ning esines koos nendega Inglismaal. Ta lahkus aga, kui nad hakkasid Ameerika Ühendriikides tuurile minema, ega tulnud enam tagasi. Pärast 2000. aastat tuuritasid nad harvemini. Tork lahkus uuesti 2001. aastal ning Jones ja Dolenz töötasid viimati koos 2002. aastal.

Iga telesarja episood on müügil DVD-l (nagu ka nende film "Head") ja kõik nende plaadiväljaanded on müügil CD-l. Rhino Records ostis kõigi nende teoste õigused ja jälgib endiselt Monkees'i väljaandeid.

Dolenz, Tork ja Jones tuuritasid 2011. aastal Ühendkuningriigis ja USAs. Davy Jones suri 29. veebruaril 2012 Floridas Stuartis. Seejärel jätkas The Monkees koos Nesmithi, Dolenz'i ja Torkiga tuuritamist.

Peter Tork suri 21. veebruaril 2019 perekodus Connecticutis. Peter alistus 10 aastat kestnud adenoidtsüstilise kartsinoomi, harvaesineva süljenäärmevähi tõttu.

• The Monkees Tale, Eric Lefcowitz, Last Gasp Press, San Francisco, California
• Monkeemania, Glenn A. Baker, Plexus Publishing, Medford, New Jersey
• I'm A Believer, Micky Dolenz koos Mark Begoga, Rowman & Littlefield, Lanham, Maryland