"Thumbelina" (taani keeles Tommelise) on Hans Christian Anderseni muinasjutt, mis ilmus esmakordselt 16. detsembril 1835 Kopenhaagenis C. A. Reitzeli väljaandel. Lugu räägib imepisikesest tüdrukust, keda sünnitab naine pärast imeõnne — tüdruk ilmub viljaõiele või tangule (Anderseni versioonis kui “tüdruk, kelle andis imekivi”), ning kes kogeb mitmeid seiklusi: ta satub kokku kärnkonna, molekuli, põlluhiire ja teiste põllu- ning metsaloomadega. Lõpuks kohtub ta väikeses maailmas elava lillepeo printsi ja leidnud omale sobiva kaaslase, õnnestub tal saavutada õnnelik lõpp.
Muinasjutu süžee (lühikokkuvõte)
Peategelane, väga väike tüdruk — Thumbelina — sünnib naisele, kes väga soovis last. Väike Thumbelina elab alguses õnnelikult, kuid satub peagi ohtu: kärnkonn püüab teda panna oma poja naiseks. Thumbelina põgeneb ja kogeb rida kohtumisi ja raskusi — ta leiab varjupaiga põlluhiire juures ning satub ka pimedasse maa-alusesse elukeskkonda, mis ei sobi talle. Tema päästjaks saab tiivuline sõber (näiteks lõunapoolne rändlind), kes lõpuks toob ta tagasi looduse rütmi juurde, kus tema armastus — väikese lilleprintsi — ootab. Lugu rõhutab Thumbelina õrnust, vaprust ja soovi vabaduse ning sobiva kaaslase järele.
Peategelased ja kujutletud olendid
- Thumbelina — imeväike tüdruk, kes sümboliseerib süütust ja haavatavust, aga ka vastupidavust;
- kärnkonn — üks esimesi väljakutseid, mis üritab Thumbelinat oma tahtele allutada;
- molekul — (tekstis esinev nimi/link) ja teised putukad või väikloomad, kellega Thumbelina kohtub;
- põlluhiir — pakub esmalt turvalisust, kuid tema eluviis ei sobi Thumbelinale;
- lilleprints — lõpuks Thumbelinaga ühinev kaaslane, kellega saab alguse õnnelik lõpp.
Trükkimine, sarja kontekst ja keeleline taust
"Thumbelina" oli üks üheksast muinasjutust, mille Andersen avaldas aastatel 1835–1837 kolmest vihikust koosnevas sarjas, mille pealkiri oli Lastele räägitud muinasjutud. "Thumbelina" ilmus teises brošüüris koos lugudega "Tuhmast poisist" ja "Reisikaaslasest". Esimene vihik sisaldas lugusid nagu "Tindikarpi", "Suur ja Väike jõuluvana", "Printsess ja hernes" ning "Väikese Ida lilled". Kolmas, 1837. aastal trükitud vihik, sisaldas vaid kahte lugu: "Väike merineitsi" ja "Keisri uued rõivad".
Inspiratsioon ja autorlik taust
Kuigi "Thumbelina" on peamiselt Anderseni leiutis, oli ta teadlik ka varasematest lugudest väga väikestest inimestest — näiteks ingliskeelne "Tom Thumb" ning gulliverlike Lilliputide kujutamine raamatus "Gulliveri reisides". Need vanemad motiivid võisid pakkuda inspiratsiooni, ent Anderseni käsitlus on isikupärane ja poeetiline, segades maagilist realismi ja moraalseid alatooniga elemente.
Vastuvõtt, kriitika ja teemad
Anderseni muinasjutud ei olnud tol ajal taani kriitikute lemmikud — neile ei meeldinud tihti autori vabameelne stiil, ambivalentne moraal või lihtsuse taga peituva sügavuse puudutamine. Samas leidus ka kriitikuid, kes hindasid mõningaid lugusid kõrgemalt; üks kommentaator nimetas "Thumbelina" lausa "veetlevaks". Muinasjutt uurib teemasid nagu üksildus, sobimatus, vabaduse otsing ja inimese suhe loodusega, kuid teeb seda kujundliku, fantaasiarikka kõlaga, mis on sobiv lastele ja täiskasvanutele mõtisklemiseks.
Popkultuur ja ekraniseeringud
Andersi klassikalist muinasjuttu on kohandatud mitmel korral: teatris, filmis, animatsioonina ning televisioonis. Loomingu üksikuid versioone ja lavastusi on tehtud erinevates riikides ja ajastutel, tuues loo uutele publikutele. Lugejale olgu märgitud, et sellest muinasjutust on tehtud animafilm ja telesaade.
Pärand ja tänapäev
"Thumbelina" on jäänud üheks tuntumaks Anderseni lühilugudest, mida tõlgitakse mitmesse keelde ning illustreeritakse sageli lasteraamatutes. Tema lihtne, ent rikas kujundikeel ja universaalsed teemad — vabadus, armastus ja kohanemisvõime — teevad loost aja ületava teose, mida loetakse ja analüüsitakse nii koolitundides kui isiklikus lugemises.
