Pöial-Liisi — Hans Christian Anderseni muinasjutt (1835): süžee ja taust
"Thumbelina" (taani keeles Tommelise) on Hans Christian Anderseni muinasjutt, mis ilmus esmakordselt 16. detsembril 1835 Kopenhaagenis C. A. Reitzeli väljaandel. Lugu räägib imepisikesest tüdrukust, keda sünnitab naine pärast imeõnne — tüdruk ilmub viljaõiele või tangule (Anderseni versioonis kui “tüdruk, kelle andis imekivi”), ning kes kogeb mitmeid seiklusi: ta satub kokku kärnkonna, molekuli, põlluhiire ja teiste põllu- ning metsaloomadega. Lõpuks kohtub ta väikeses maailmas elava lillepeo printsi ja leidnud omale sobiva kaaslase, õnnestub tal saavutada õnnelik lõpp.
Muinasjutu süžee (lühikokkuvõte)
Peategelane, väga väike tüdruk — Thumbelina — sünnib naisele, kes väga soovis last. Väike Thumbelina elab alguses õnnelikult, kuid satub peagi ohtu: kärnkonn püüab teda panna oma poja naiseks. Thumbelina põgeneb ja kogeb rida kohtumisi ja raskusi — ta leiab varjupaiga põlluhiire juures ning satub ka pimedasse maa-alusesse elukeskkonda, mis ei sobi talle. Tema päästjaks saab tiivuline sõber (näiteks lõunapoolne rändlind), kes lõpuks toob ta tagasi looduse rütmi juurde, kus tema armastus — väikese lilleprintsi — ootab. Lugu rõhutab Thumbelina õrnust, vaprust ja soovi vabaduse ning sobiva kaaslase järele.
Peategelased ja kujutletud olendid
- Thumbelina — imeväike tüdruk, kes sümboliseerib süütust ja haavatavust, aga ka vastupidavust;
- kärnkonn — üks esimesi väljakutseid, mis üritab Thumbelinat oma tahtele allutada;
- molekul — (tekstis esinev nimi/link) ja teised putukad või väikloomad, kellega Thumbelina kohtub;
- põlluhiir — pakub esmalt turvalisust, kuid tema eluviis ei sobi Thumbelinale;
- lilleprints — lõpuks Thumbelinaga ühinev kaaslane, kellega saab alguse õnnelik lõpp.
Trükkimine, sarja kontekst ja keeleline taust
"Thumbelina" oli üks üheksast muinasjutust, mille Andersen avaldas aastatel 1835–1837 kolmest vihikust koosnevas sarjas, mille pealkiri oli Lastele räägitud muinasjutud. "Thumbelina" ilmus teises brošüüris koos lugudega "Tuhmast poisist" ja "Reisikaaslasest". Esimene vihik sisaldas lugusid nagu "Tindikarpi", "Suur ja Väike jõuluvana", "Printsess ja hernes" ning "Väikese Ida lilled". Kolmas, 1837. aastal trükitud vihik, sisaldas vaid kahte lugu: "Väike merineitsi" ja "Keisri uued rõivad".
Inspiratsioon ja autorlik taust
Kuigi "Thumbelina" on peamiselt Anderseni leiutis, oli ta teadlik ka varasematest lugudest väga väikestest inimestest — näiteks ingliskeelne "Tom Thumb" ning gulliverlike Lilliputide kujutamine raamatus "Gulliveri reisides". Need vanemad motiivid võisid pakkuda inspiratsiooni, ent Anderseni käsitlus on isikupärane ja poeetiline, segades maagilist realismi ja moraalseid alatooniga elemente.
Vastuvõtt, kriitika ja teemad
Anderseni muinasjutud ei olnud tol ajal taani kriitikute lemmikud — neile ei meeldinud tihti autori vabameelne stiil, ambivalentne moraal või lihtsuse taga peituva sügavuse puudutamine. Samas leidus ka kriitikuid, kes hindasid mõningaid lugusid kõrgemalt; üks kommentaator nimetas "Thumbelina" lausa "veetlevaks". Muinasjutt uurib teemasid nagu üksildus, sobimatus, vabaduse otsing ja inimese suhe loodusega, kuid teeb seda kujundliku, fantaasiarikka kõlaga, mis on sobiv lastele ja täiskasvanutele mõtisklemiseks.
Popkultuur ja ekraniseeringud
Andersi klassikalist muinasjuttu on kohandatud mitmel korral: teatris, filmis, animatsioonina ning televisioonis. Loomingu üksikuid versioone ja lavastusi on tehtud erinevates riikides ja ajastutel, tuues loo uutele publikutele. Lugejale olgu märgitud, et sellest muinasjutust on tehtud animafilm ja telesaade.
Pärand ja tänapäev
"Thumbelina" on jäänud üheks tuntumaks Anderseni lühilugudest, mida tõlgitakse mitmesse keelde ning illustreeritakse sageli lasteraamatutes. Tema lihtne, ent rikas kujundikeel ja universaalsed teemad — vabadus, armastus ja kohanemisvõime — teevad loost aja ületava teose, mida loetakse ja analüüsitakse nii koolitundides kui isiklikus lugemises.
Plot
Naine tahab last. Ta palub nõialt abi. Nõid annab naisele odrakarva. Ta ütleb naisele, et ta istutaks selle ja ootaks, mis juhtub. Odrakasv on istutatud ja sellest kasvab lill. Kui naine lille suudleb, paiskub see lahti ja paljastab tillukese pöialpoisi.
Ühel ööl magab pöialpoiss oma pähklikoorest hällis. Teda viib minema kärnkonn, kes hüppab läbi avatud akna. Varblane tahab tillukest tüdrukut oma pojale pruudiks. Ta paneb Thumbelina turvaliseks hoidmiseks lillakate peale. Diktüüria põgeneb kärnkonnast sõbralike kalade ja valge liblika abiga. Ta hõljub ära lillelillelaua peal.
Äkki röövib ja viib ta minema kukkur (mardikas). Mardika sõbrad on uhked ja ülbed. Dämblik ei kuulu nende ühiskonnaklassi. Ta ei meeldi neile kohe. Mardikas laseb ta mõtlematult maha ja lendab minema.
Tuhkveline elab üksi põllul nii hästi kui võimalik. Kui talv saabub, peab ta leidma endale elukoha. Lõpuks annab talle kodu üks vana põlluhiir. Diktüüria tänab hiirt sellega, et ta hoolitseb tema väikese maja eest.
Hiir arvab, et Nipsakas peaks abielluma oma naabri, targa ja jõuka molekuliga. Tuhkatriinu leiab, et mõte sellise olendiga abielluda on vastik. Lõppude lõpuks veedab ta kõik oma päevad maa all ega näe kunagi päikest ega taevast.
Põldhiir ei kuula pöialpoisi proteste. Ta jätkab abiellumise nõudmist. Viimasel minutil lendab Diktüüria hiirehiirega ära kaugele, päikeselisele maale. Talve jooksul tõi Diktüüria peibutajat terveks. Sellest ajast peale on nad sõbrad.
Pääsuke viib pöialpoisi päikselisele maale. Lilleväljal kohtub sõrmkäpp kohtub tillukese lilleprintsiga, kes on just tema suurune ja talle meelepärane. Nad abielluvad. Tema abikaasa kingib talle tiivad, et ta saaks koos temaga lillest lillede vahel reisides lennata. Talle antakse uus nimi, Maia.
Loo viimasel leheküljel on pääsuke lennanud luuletaja akna juurde ja jutustab talle kogu pöialpalliloo.
Märkus: Mary Howitt oli esimene, kes tõlkis selle loo inglise keelde. Talle ei meeldinud kohtumine nõiaga. Oma tõlkes alustab ta lugu sellega, et kerjus naine annab talupoja naisele toidu eest odrakarpi. Kui odramaasikas on istutatud, ilmub selle õitest välja tilluke Thumbelina (Tommelise).
Taust
Hans Christian Andersen sündis 2. aprillil 1805 Taanis Odenses. Tema isa oli kingsepp Hans Andersen. Tema ema oli Anne Marie Andersdatter, pesunaine. Andersen oli ainus ja rikutud laps. Ta jagas oma isaga armastust raamatute vastu. Isa luges talle "Araabia ööd" ja Jean de la Fontaine'i muinasjutte. Koos ehitasid nad panoraame, pop-up-pilte ja mänguteatreid. Isa ja poeg tegid pikki jalutuskäike maal.
Anderseni isa suri 1816. aastal. Sellest ajast alates oli Andersen üksi. Andersen oli pikk ja peenike poiss, keda teised poisid kiusasid. Ta tahtis nende ja oma vaese, kirjaoskamatu ema eest põgeneda. Ta reklaamis oma kunstnikualaseid andeid Odense keskklassile. Ta laulis ja tantsis nende kodudes. 4. septembril 1819 lahkus neljateistkümneaastane Andersen Odense'ist Kopenhaagenisse koos naabritelt saadud rahakingitustega. Tal oli kaasas soovituskiri balleriinale Madame Schallile ja ta unistas, et temast saab luuletaja, balletitantsija või näitleja.
Pärast kolme aastat Kopenhaagenis ilma kellegi toetuseta leidis Andersen lõpuks kuningliku teatri direktori Jonas Collin'i näol huvitava härrasmehe. Collin uskus poisi annetesse. Tal õnnestus saavutada, et kuningas saatis Anderseni gümnaasiumisse Slagelse linnas, mis asub läänemeresoome linnas. Ta arvas, et Andersen jätkab õigel ajal oma haridusteed Kopenhaageni ülikoolis.
Slagelse'is õpetas Anderseni lühike, paks ja kiilaspäine kolmekümne viieaastane Simon Meisling. See mees huvitus Vana-Kreekast ja Roomast ning oli tõlkinud Vergiliuse Aeneise. Andersen ei olnud oma klassi kõige targem õpilane ja Meisling avaldas Andersenile oma teravat pahameelt. "Sa oled rumal poiss, kes ei saa kunagi hakkama," ütles Meisling talle. Meisling on arvatavasti "Thumbelina" õpitud molekuli eeskujuks.
Muinasjuttude ja folkloori uurijad Iona ja Peter Opie usuvad, et "Thumbelina" on "kauge austusavaldus" Anderseni sõbrannale Henriette Wulffile, taani Shakespeare'i tõlkija väikesele, õrnale ja puudega tütrele. Ta armastas Anderseni, nagu armastab Diktofinat peibutis; siiski puuduvad kirjalikud tõendid, mis toetaksid "kauge austuse" teooriat.
Andersen 1836. aastal Constantin Hanseni poolt
Esmatrükk ja kriitiline vastuvõtt
Andersen trükkis 1835. aastal kaks raamatukest "Lastele jutustatud muinasjutte". Esimene vihik trükiti mais ja teine detsembris. "Thumbelina" trükiti esmakordselt detsembrikuu vihikusse, mille C. A. Reitzel avaldas 16. detsembril 1835 Kopenhaagenis. "Thumbelina" oli esimene muinasjutt vihikus. Vihikusse lisati veel kaks muinasjuttu: "Tuhm poiss" ja "Reisikaaslane". "Thumbelina" trükiti uuesti Anderseni teoste kogumikes 1850. ja 1862. aastal.
Laste jaoks jutustatud muinasjuttude teises vihikus olid "Tindikarp", "Suur ja väike jõuluvana", "Printsess ja hernes" ning "Väikese Ida lilled". Kolmas vihik, mis trükiti 1837. aastal, sisaldas "Väike merineitsi" ja "Keisri uued riided".
Esimesed ülevaated seitsmest 1835. aasta jutustusest ilmusid alles 1836. aastal. Taani kriitikutele need ei meeldinud. Nad arvasid, et juttude mitteametlik, jutukas stiil ja moraalipuudus ei sobi lastelugudele. Üks kriitik arvas aga, et "Pöidlakas" on "kõige veetlevam muinasjutt, mida võib soovida".
Kriitikud ei uskunud, et Andersen peaks kirjutama teisi muinasjutte. Ühes ajakirjas ei mainitud esimest seitset muinasjuttu üldse. Teine soovitas Andersenil mitte raisata aega muinasjuttude kirjutamisele. Üks kriitik väitis, et Andersenil "puudus selle luule liigi tavapärane vorm [...] ja ta ei õpiks eeskujusid". Andersen tundis, et ta töötab vastu nende ettekujutustele sellest, milline peaks olema muinasjutt. Ta pöördus tagasi romaanide kirjutamise juurde, uskudes, et see on tema tõeline kutsumus. Kriitiline reaktsioon 1835. aasta muinasjuttudele oli nii karm, et Andersen ootas aasta, enne kui "Väike merineitsi" ja "Keisri uued rõivad" trükki andis. Need kaks muinasjuttu ilmusid 1837. aastal "Lastele jutustatud muinasjuttude" kolmandas ja viimases vihikus.
Inglise keele tõlked
Mary Howitt oli esimene, kes tõlkis "Tommelise" inglise keelde. Ta trükkis selle 1846. aastal "Thumbelina" nime all väljaandes Wonderful Stories for Children. Siiski ei kiitnud ta heaks algustseeni koos nõiaga. Selle asemel lasi ta lasteta naisel pakkuda näljase kerjuse naisele leiba ja piima. Lastetu naine sai seejärel auhinnaks odrakoori.
Charles Boner tõlkis selle loo 1846. aastal ka pealkirjaga "Väike Ellie". Madame de Chatelain nimetas oma 1852. aasta tõlkes pisikest last "Little Totty". The Child's Own Book'i (1853) toimetaja nimetas last läbivalt "Väike Maja". H. W. Dulckeni laialdaselt trükitud köited Anderseni muinasjuttudest ilmusid 1864 ja 1866. aastal. Proua H. B. Paulli tõlkis nime XIX sajandi lõpul kui "Väike Pisike".
Kahekümnendal sajandil tõlkis Erik Christian Haugaard 1974. aastal nime "Inchelina". Jeffrey ja Diane Crone Frank tõlkisid 2005. aastal nime kui "Thumbelisa". "Thumbelina" kaasaegne ingliskeelne tõlge on Jean Hersholti kuueköitelises Anderseni muinasjuttude tervikväljaandes 1940. aastatest. Erik Christian Haugaardi tõlge kogu muinasjuttudest ilmus 1974. aastal.
Mary Howitt, umbes 1888
Kommentaarid
Muinasjuttude ja folkloori uurijad Iona ja Peter Opie on kirjutanud, et "Thumbelina" on seikluslugu naiste vaatepunktist. Nad usuvad, et lugu õpetab lugejale, et inimesed on kõige õnnelikumad omasugustega. Nad märgivad, et Thumbelina on passiivne tegelane ja asjaolude ohver. Tema meessoost vaste Tom Thumb (üks muinasjutu inspiratsiooniallikatest) on aktiivne tegelane. Ta annab endast märku ja pingutab.
Folklorist Maria Tatar näeb "Thumbelinat" kui põgenenud pruudi lugu. Ta märgib, et seda on vaadeldud kui allegooriat korraldatud abielude kohta. Ta märgib, et "Thumbelina" on muinasjutt sellest, kuidas olla oma südamele truuks. "Thumbelina" toetab arusaama, et printsi armastust tuleb hinnata üle kõige.
Tatar juhib tähelepanu sellele, et hinduistlikus usundis elab kõigi olendite, nii inimeste kui ka loomade, südames pöidlasuurune olend, mida tuntakse sisemise mina või hinge nime all. See kontseptsioon võib olla imbunud Euroopa folkloorist, mis siis võttis kuju Tom Thumb ja Thumbelina. Mõlemad tegelased otsivad ümberkujundamist ja lunastust. Ta näeb paralleele Anderseni muinasjutu ja Kreeka müüdi Demeterist ja tema tütrest Persefonest. Hoolimata muinasjutu paganlikest viidetest märgib ta, et "Thumbelina" viitab Kristuse kannatustele ja ülestõusmisele ning kristlikule lunastuse kontseptsioonile.
Anderseni biograaf Jackie Wullschlager kirjutab, et "Thumbelina" oli esimene Anderseni muinasjuttudest, mis dramatiseeris teistsuguse inimese kannatusi ja raskusi. Erinevuse tõttu muutub Diktüüria pilkamise objektiks. See oli ka esimene Anderseni muinasjutt, milles kasutati peibutajat kui poeetilise hinge sümbolit. Andersen samastas end peibutajaga kui rändlinnuga, kelle elumustriga tema enda rändrahnud hakkasid sarnanema.
Roger Sale usub, et Anderseni sotsiaalset ja seksuaalset alaväärsustunnet väljendas muinasjutt, luues tegelased, kes on oma armastatuist alaväärsed. Näiteks Väikesel merineitsal ei ole hinge, samas kui tema inimarmastajal on hing kui sünnipärane õigus. Andersen viitab "Thumbelinas" sellele, et kärnkonn, mardikas ja mära on Thumbelina alamad. Nad peaksid jääma oma kohale, mitte tahtma oma ülemust. Sale näitab, et nad ei ole Diktoritest halvemad, vaid lihtsalt teistsugused. Ta viitab sellele, et Andersen võis loomariigile kahju teha, kui ta oma loomategelasi oma alaväärsustundega värvis.
Jacqueline Banerjee näeb seda lugu kui lugu ebaõnnestumisest. "Pole üllatav," kirjutab ta, ""Thumbelina" on nüüd sageli loetud kui lugu konkreetselt naiste mõjuvõimu suurendamisest."" Susie Stephens usub, et Thumbelina ise on grotesk. Ta märgib, et "grotesk on lastekirjanduses [...] vajalik ja kasulik komponent, mis suurendab noore lugeja psühholoogilist heaolu". Tema arvates köidab lapsi groteski katartiline iseloom, arvab ta.
Sidney Rosenblatt usub oma essees "Thumbelina and the Development of Female Sexuality", et seda lugu võib analüüsida Freudi psühhoseksuaalse arengu seisukohast. Ta usub, et lugu on üks naise masturbeerimisest. Ta väidab, et Thumbelina ise võiks sümboliseerida kliitorit, tema roosade kroonlehtede kattepilt huuled, valge liblikas "pungilolevaid suguelundeid" ning mära ja prints vastavalt anaal- ja vaginaalaukusid.
Kohandused
Thumbelina on kohandatud erinevatele meediakanalitele. Varaseim animatsiooniversioon sellest muinasjutust on Herbert M. Dawley vaikne mustvalge versioon, mille režissöör tegi 1924. aastal. Lotte Reiniger andis 1954. aastal välja 10-minutilise filmiadaptsiooni, milles kasutatakse tema "siluettnukke".
Don Bluthi täispikk animafilm "Thumblina" võib olla üks tuntumaid versioone. Lugu kohandati ka elava tegevusega telesaates "Faerie Tale Theatre". Selles lavastuses mängis peaosas Carrie Fisher. 2009. aastal ilmus otse DVD-le jõudnud animafilm "Barbie Presents Thumbelina". Venemaal ja Jaapanis on ilmunud ka animatsiooniproduktsioonid.
Küsimused ja vastused
K: Kes kirjutas "Thumbelina"?
V: "Thumbelina" kirjutas Hans Christian Andersen.
K: Millal see muinasjutt esimest korda trükiti?
V: Muinasjutu trükiti esmakordselt 16. detsembril 1835 Kopenhaagenis, Taanis, C. A. Reitzeli poolt.
K: Millest räägib "Thumbelina" lugu?
V: "Thumbelina" lugu räägib pisikesest tüdrukust, kellel on mitmeid seiklusi põllu ja metsa olenditega, enne kui ta kohtub ja armub just temasuuruses lillepeigeprintsi.
K: Mitu raamatukest Andersen aastatel 1835-1837 trükkis?
V: Andersen trükkis aastatel 1835-1837 üheksa muinasjuttu kolme vihiku sarjas, mis kandis nime "Lastele jutustatud muinasjutud".
K: Kas Taani kriitikutele meeldisid Anderseni muinasjutud?
V: Ei, Taani kriitikutele ei meeldinud nende juhuslik stiil ja moraali puudumine. Ühele kriitikule aga meeldis "Pöidlakas", nimetades seda "veetlevaks".
K: Kas muinasjuttu on kohandatud teistele meediumitele?
V: Jah, muinasjutt on kohandatud animafilmiks ja otseülekandena televisioonis.
K: Kust võis Andersen "Thumbelina" kirjutamisel inspiratsiooni võtta?
V: Andersen võis "Thumbelina" kirjutamisel võtta inspiratsiooni sellistest lugudest nagu "Tom Thumb" ja "Gulliveri reiside" kuue tolli pikkused Lilliputiidid.
