Robert E. Lee: Konföderatsiooni ülemjuhataja Ameerika kodusõjas

Varane elu ja haridus

Lee kasvas üles Virginia maapiirkonnas ning õppis West Pointi, kust ta lõpetas 1829. aastal teise kohaga kursusest. Tema isa oli endine sõjamees Henry "Light-Horse Harry" Lee III. Pärast lõpetamist töötas Lee peamiselt sõjaväeinsenerina, kus ta osales kindluste ja sõjaliste rajatiste projekteerimises ning ehitamises.

Ameerika Ühendriikide armee ja Mehhiko-Ameerika sõda

Lee teenis ohvitserina nii varajases karjääris kui ka üleriiklikult olulisemates kampaaniates. Ta osales Mehhiko-Ameerika sõjas, kus teenis välja tunnustuse oma julge ja oskusliku juhtimise eest. Hiljem töötas ta ka West Pointi ülemana (superintendent), kus mõjutas tulevasi sõjaväelasi ja juhtis akadeemia igapäevatööd.

John Browni mässu maha surumine

1859. aastal juhtis Lee Ameerika Ühendriikide armee kolonelina vägesid, kui valitsus saatis jõu Harpers Ferry armiiri rünnaku maha suruma. Ta juhtis pataljoni merejalaväelasi, kes lõid mässu maha ja aitasid kinni võtta selle juhi John Browni. See sündmus andis talle riiklikult tuntud rolli ning mõjutas tema seisukohti ja suhteid nii Lõuna- kui Põhja- eliidiga.

Roll Ameerika kodusõjas

Kui 1861. aastal puhkes Ameerika Ühendriikide kodusõda, oli Lee üks kogenumaid kõrgeid ohvitsere. Ta keeldus pakkumisest juhtida Ühendriikide armeed, kuna ei tahtnud relvastatud võitluses osaleda oma koduriigi Virginia vastu. Pärast Virginia lahkumist Liidust loobus ta teenistusest USA armee juures ja astus Konföderatsiooni teenistusse.

• Ta määrati peamiseks väejuhtiks Põhja-Virginia armeele (Põhja-Virginia armeed) ja juhtis Konföderatsiooni jõude Pealinna idaoperatsioonide laval (Ameerika kodusõja idateater).
• Lee oli tuntud oma taktikalise nutikuse, julgete rünnakute ja ka mõningate keerukate manöövrite poolest.
• Tuntumad lahingud, kus Lee osales või mida ta juhtis, hõlmavad Antietami (Sharpsburg), Second Bull Runit (Manassas), Fredericksburgi, Chancellorsville’i ja Gettysburgi. Gettysburgi lahing 1863. aastal oli pöördepunkt Konföderatsiooni edus – seal jättis Lee kaotuse ning hiljem vähenes Konföderatsiooni võime juhtida otsustavaid vägede massiive.

Alistumine ja sõjajärgne elu

Konföderatsiooni jõud langesid järjest ning 9. aprillil 1865 alistus Lee Appomattox Court House'is Ühendriikide kindrali Ulysses S. Granti ees. See sündmus tähistas sõja lõppu Põhja-Virginias ja oli üks olulisi samme kogu kodusõja lõppemise suunas.

Pärast sõda naasis Lee Virginiasse ja sai Washington College'i (hiljem Washington and Lee University) presidendiks. Ta töötas hariduse edendamise ja kogukonna rahumeelse ümberkorraldamise nimel kuni surmani 12. oktoobril 1870. Ta on maetud Lexingtonis asuva ülikooli kabeli juurde (Lee Chapel).

Pärand ja vaidlused

Lee pärand on keeruline ja vastuoluline. Tema sõjaline leidlikkus ja juhtimisoskus on saanud tunnustust, kuid tema otsus astuda Konföderatsiooni teenistusse ning tema seotus orjapidamisega tekitavad teravat kriitikat. Tänapäeval käivad intensiivsed arutelud tema mälestussammaste andmeta ja selle üle, kuidas ajalugu ning mälestust tuleb avalikus ruumis käsitleda. Paljud ajaloolased ja ühiskonnagruppid arutavad Lee motiive, tema mõju Lõuna ajalukku ning kohatist rolli rassilise ebaõigluse ja mälu kujunemisel Ameerikas.

Lühidalt: Robert E. Lee oli väljapaistev sõjaväelane, kelle karjäär hõlmas nii teenistust USA armee ridades kui ka Konföderatsiooni liidrina kodusõjas. Tema elu ja teod mõjutavad Ameerika ajalugu ja avalikku diskussiooni veel tänapäevalgi.