Robert E. Lee

Varasemad aastad

Lee sündis 19. jaanuaril 1807 Stratford Hallis Westmorelandi maakonnas Virginia osariigis. Tema vanemad olid Ameerika revolutsioonisõja kindral ja Virginia kuberner Henry "Light Horse Harry" Lee ja tema abikaasa Anne Carter Lee. 1818. aastal suri Lee isa Lääne-Indias, ilma et ta oleks oma poega kunagi enam näinud. Roberti kasvatas ema Alexandrias, Virginia osariigis.

Washingtoni esivanemad

Lee ja George Washington olid mõlemad Augustine Warneri vanema ja tema naise Mary Towneley Warneri järeltulijad. Lee pärines nende tütre Sarah kaudu. Washington pärines nende poja Augustine Jr. kaudu. Lee ja Washington olid kolmandad sugulased, kaks korda eemalviibivad sugulased.

Haridus

Lee käis Virginia osariigis Fauquier County's asuvas Eastern View'i koolis. Ta võis käia koolides Shirley's, Virginia osariigis, ja Alexandrias, Virginia osariigis. Tema ema õpetas teda episkopaalses usus. Lee käis Ameerika Ühendriikide sõjaväeakadeemias West Pointis ja lõpetas 1829. aasta klassis teise kursuse.

Abielu

30. juunil 1831 abiellus Lee Arlington House'is Mary Custisega. Ta oli George Washingtoni kasupoja John Parke Custise lapselaps. Nad elasid Arlington House'is. Neil oli seitse last.

Mary Custis Lee ja Robert E. Lee, Jr. 1845. aastal

Keskmised aastad

Lee sõdis Mehhiko-Ameerika sõjas kindral Winfield Scotti alluvuses kaptenina. Hiljem kirjutas Scott Lee kohta, nimetades teda "parimaks sõduriks, keda ma kunagi põllul näinud olen". Pärast sõda aitas Lee armeel ehitada kindluseid. 1855. aastal sai Lee kolonelleitnandiks ja liitus ratsaväerügemendiga. Kolonelina kutsuti Lee peatama "orjapalavikku", mida muidu tuntakse John Browni rünnakuna Harpers Ferryle. Browni rüüsteretkede lõpetas Lee vähem kui tunniga.

Kodusõda

Lee päris koos Arlington House'iga hulga orje. Ta ei osutunud väga heaks orjaperemeheks. Ta püüdis olla lahke ja keeldus piinamisest. Kuid orjad teadsid, et nende vabadus oli neile testamendiga antud, ja keeldusid töötamast. Lee tahtis neile vabadust anda, kuid vajas neid selleks, et nad aitaksid tal Arlington House'i tööd läbi viia. Isiklikult vihkas Lee orjapidamist, nimetades seda "kurjuseks" nii mustanahaliste kui ka valgete jaoks. Kuid ta arvas, et see tuleb järk-järgult lõpetada või Lõuna majandus wikt:collapse. Kuid Lee oli nõus teiste lõunamaalaste arvamusega, et mustanahalised on alaväärsed. Ta uskus, et Jumal lahendab probleemi omal ajal. Lee, nagu ka Thomas Jeffersonil, olid orjuse suhtes segased tunded.

Abraham Lincolni valimine 1860. aastal põhjustas mitme osariigi protestiks eraldumise. See pani Lee raskesse olukorda. Vastloodud Ameerika Konföderatsiooni Ühendriigid pakkusid Lee'le brigaadikindrali auastet. Lee ei vastanud sellele pakkumisele. Winfield Scott pakkus talle USA vabatahtlike armee ülemust. Ka sellele pakkumisele ei vastanud ta. 12.-14. aprillil 1861 pommitasid USA väed Fort Sumterit Charlestonis, Lõuna-Carolinas. Samal päeval lahkus Virginia liidust. Lee ei toetanud lahkulöömist, kuid ta ei saanud võidelda omaenda Virginia osariigi vastu. Lee astus 22. aprillil 1861 Arlington House'is tagasi oma ametist USA armees. Ta ütles oma sõpradele, et ta ei kavatse osaleda lõunapoolsete riikide sissetungis. Mitu päeva hiljem võttis ta vastu kõigi Virginia vägede juhtimise.

Esialgu ei käskinud Lee lahingus ühtegi sõdurit. Selle asemel aitas ta konföderatsiooni presidendil Jefferson Davisel teha sõjalisi otsuseid. 1862. aastal sai temast Põhja-Virginia armee ülem. Ta juhtis seda armeed kogu ülejäänud sõja jooksul. Ta võitis palju lahinguid, kuigi liidu armeel oli lahingutes rohkem mehi ja relvi. Gettysburgi lahingus püüdis ta sõja lõpetamiseks tungida liidule kallale. Kuid tema armee sai lüüa ja ta pidi taganema tagasi Virginiasse.

Aastatel 1864 ja 1865 võitles Lee Virginias liidu kindral Ulysses S. Granti vastu. 1864. aasta lõpus ja 1865. aasta alguses võitlesid Lee ja Grant Richmondi lähedal, Virginias, lahingute seerias, mida nimetati Peterburi piiramiseks. Aprillis 1865 sundis Grant Lee'd Richmondist taganema. Pärast mitmeid lahinguid piiras Grant Lee Appomattox Courthouse'i lähedal sisse ja sundis Lee'd alistuma. Enne alistumist ütles ta: "Ma pigem suren tuhat surma kui annan alla".

Pärast sõda

President Andrew Johnson andis välja proklamatsiooni, millega anti amnestia ja armu neile konföderatsioonlastele, kes osalesid Ameerika Ühendriikide vastases mässus. See sisaldas 14 vabastatud klassi ja nende rühmade liikmed pidid esitama Ameerika Ühendriikide presidendile taotluse, milles palusid armuandmist. Lee saatis taotluse kindral Grantile. 13. juunil 1865 kirjutas Lee president Johnsonile:

"Olles välja arvatud 29. Ulto proklamatsioonis sisalduva amnestia & armuandmise sätetest; taotlen käesolevaga nende hüvede & kõigi õiguste & privileegide täielikku taastamist, mis on laiendatud selle tingimustes sisalduvatele isikutele. Ma lõpetasin Mil. Akadeemia West Pointis juunis 1829. Lahkusin USA armeest 61. aasta aprillis. Oli Konföderatsiooni armee kindral & osales N. Va. armee kapitulatsioonis 9. aprillil '65."

2. oktoobril 1865 sai Lee Virginia Washingtoni kolledži presidendiks. Samal päeval kirjutas Lee alla president Johnsoni nõutud amnestiavandile. Kuid Lee ei saanud armu ja tema kodakondsust ei taastatud.

Tema amnestiavanne leiti üle saja aasta hiljem Rahvusarhiivist. Selgub, et Ameerika Ühendriikide välisminister William H. Seward oli andnud avalduse sõbrale mälestuseks. Välisministeerium oli Lee taotlust lihtsalt ignoreerinud ja seda ei rahuldatud kunagi. Ameerika Ühendriikide Kongressi 1975. aasta ühisresolutsiooniga taastati Lee kodanikuõigused 13. juunil 1865. aastal. President Gerald R. Ford allkirjastas seaduse 5. augustil 1975. aastal.

Lee sai 28. septembril 1870 insuldi ja suri 12. oktoobril 1870. Washingtoni kolledž muutis Lee auks oma nime Washingtoni ja Lee ülikooliks. Lee sünnipäeva tähistatakse mitmes lõunapoolses osariigis puhkepäevana.