Kognitiivne neuropsühholoogia

Algused

Kognitiivse neuropsühholoogia varajane ajalugu algab sellega, et inimesed tunnistasid esimest korda, et mõistus/aju on olemas. Usk mõistus/aju/pea tähtsusesse ilmneb juba 4000 eKr sumerite juures. Sumerite ülesanded moonitaime (mis sisaldab oopiumi) tarbimise kohta sisaldavad kirjeldusi selle mõtet muutvate mõjude kohta pärast sissevõtmist. See viitab viitele ajule. Teine vihje, mis viitab aju tunnustamisele, on 2000. aastal eKr. leitud koljud, millesse on puuritud augud. Nende koljude avastamine viitab sellele, et kultuuris tunnustatakse aju kui elutähtsat osa. Nende puurimiste motivatsioon võib varieeruda vaimsest kuni meditsiinini.

Suurim panus varajase kognitiivse neuropsühholoogia arendamisse tuli Egiptusest 1700 eKr. See tähistab Edwin Smithi kirurgilise papüüruse väljatöötamist. See dokument sisaldas inimese aju esimest kirjalikku kirjeldust. Need kirjutised sisaldavad kirjeldusi ajukestade ja seljaaju vedeliku kohta. Järgmine areng pärineb Vana-Kreekast filosoofidelt Aristoteleselt, Platonilt ja Almaceonilt. Vanad kreeklased püstitasid hüpoteese meele, psüühika ja hinge vormistamise ja toimimise kohta. Aristotelese teooria keskendus südamele kui meele asukohale. Ta nägi, et süda sisaldab kõiki emotsioone ja mõtlemist. Ta arvas ka, et aju toimib südame jahutamiseks. Erinevalt Aristotelesest uskus Platon, et aju on vaimsete protsesside paik. Aristotelese puhul näeme dualistliku vaate tekkimist meeltele ja kehale. Dualistlik versus monistlik lähenemine meelele ja ajule on arutelu, mis domineerib suures osas kognitiivse neuroteaduse ajaloos.

Sellele ajale järgnenud arengud kognitiivses neuropsühholoogias olid vähesed, kuna kirik uskus inimese lahtilõikamise vastu. See piiras uue teabe avastamist. Sel ajal näeme tähelepanuväärset arengut Galenose poolt. Galenos oli Rooma arst, kelle neuroloogia kirurgilised kirjeldused aitasid kirjeldada aju anatoomiat ja neuroloogilisi häireid. Paljud oskamatud arstid üritasid salaja lahkamist, kuid tegelikke, teaduslikke avastusi ei sündinud. .

16. sajand

16. sajandi keskpaigaks toimus kognitiivse neuropsühholoogia areng. See juhtus pärast kiriku poolt põhjustatud madalseisu. Renessansi ajal saavutab kognitiivne neuropsühholoogia palju märkimisväärset panust. Need panused hõlmavad aju ja selle alajaotuste sügavamat mõistmist. Me näeme Vesaliuse esimese neuroteaduse õpiku avaldamist 1543. aastal ja tema hüdrotsefaalia kirjeldust 1550. aastal. Samuti näeme mõiste "hipokampus" esmakordset kasutamist 1564. aastal. Sel ajal hakati aju nägema kui keerukat organit, mis vastutab paljude kehaoperatsioonide eest.
1500. aastate lõpus sündis prantsuse filosoof ja matemaatik René Descartes. Ta oli sel ajal kognitiivse neuropsühholoogia kõige tuntum tegelane. Mõned Descartes'i panused tulenesid tema huvist närvisüsteemi ja aju rolli vastu käitumises. Ta väitis, et närvisüsteem koosneb õõnsatest torudest, mis täituvad "loomsete vaimudega" iga kord, kui selles kehaosas toimub mingi tegevus. Tema muude panuste hulka kuulus ka dualismi edasiarendatud mõiste. Ta oletas, et aju ja mõistus on kaks eraldi üksust, mis eksisteerivad eraldi, kuid sõltuvad üksteisest. Ta teoretiseeris, et ajus asuv käbinääre on koht, kus need kaks eraldiseisvat üksust omavahel suhtlevad. Descartes'i dualistlik teooria on tema kõige mõjukam panus kognitiivsesse neuropsühholoogiasse.

18. sajand

18. sajandil hakkas teadus kognitiivse neuropsühholoogia ajaloos suureks muutuma. Esimene suur edasiminek oli inimese reflekside uurimisel. Neid kehalisi reaktsioone stiimulitele või välisjõududele jälgitakse ja mõõdetakse. See leiti aksonite uurimisel ja õppides, kuidas signaalid inimkehas liiguvad. Enne seda ei olnud teadus ja tehnoloogia piisavalt arenenud, kuid 17. sajand muutis seda. Tegelikult aitas kaasa ka mikroskoobi areng. Aju närvikiude sai nüüd näha ja kirjeldada. Aju- ja seljaaju ruumides leiti ka tserebrospinaalvedelikku (CSF). Sellega hakkas psühholoogia füsioloogia kontrollima tunnetust. Kõik need leiud kehtivad tänapäevalgi.

Teine edusamm oli elektrokonvulsiooniteraapia (ECT) ehk elektrišokiteraapia. Seda meetodit kasutati psüühikahäirete raviks. ECT põhjustab inimese aju elektrilöögi. See stimuleerib kogu aju, põhjustades psüühikahäirete kadumist ja paranemist. Seda kasutati pimeduse, hüsteeria, depressiooni ja paljude teiste häirete raviks. Arvati, et see on tuleviku tee puuetega inimeste ravimisel.

Kognitiivse neuropsühholoogia ajalugu

19. sajand

19. sajandil sai alguse lokaalsuse vs. holismi vaidlus kognitiivses neuropsühholoogias. Inimesed hakkasid holismi kahtluse alla seadma ja uurisid lokalismi ideed. Lokalism tähendab, et ajus on üksikud piirkonnad, mis vastutavad teatud tegevuste eest kehas. Frenoloogia uurimine käivitas need lokalismiteooriad. Frenoloogia on inimese kolju vaatlemine ja kummaliste kühmude leidmine, mida saab mõõta. Kõik kummalised kallal olevad kühmud või kujud pandi seejärel kokku inimese intelligentsuse või isiksuseomadustega. Need tunnused võisid hõlmata keelt, loogikat ja isegi armastust. Kui mõni kolju osa oli välja surutud, tähendas see, et see omadus oli parem. Sellega algasid lokaliseerimise teooriad

Järgmine suur asi kognitiivses neuroteaduses on seotud ablatsiooniuuringutega. See tähendab, et aju osad eemaldati, et funktsiooni saaks mõõta ilma selle ajupiirkonnata. Näiteks võib neuropsühholoog eemaldada väikeaju. Pärast selle eemaldamist ei olnud looma tasakaal hea. See seob väikeaju tasakaaluga. Mis puutub ajukahjustusse, siis kõige kuulsam juhtum on Phineas Gage'i puhul. See patsient töötas raudteel, kui talle läks metallitükk läbi pea esiosa. Ta ei surnud selle ajukahjustuse tagajärjel. Siiski muutus tema normaalne isiksus. See tõi kaasa mõtte, et otsmikus olev ajukoor, see osa ajust, mis sai löögi, kontrollib inimese käitumist. Teises uuringus leiti keele lokaliseerimine ajus. Kaks erinevat teadlast uurisid keeleprobleemidega patsiente. Nad leidsid, et kõigil nende patsientidel olid kahjustused või kahjustused kahes kindlas ajupiirkonnas. Üks piirkond, mida tuntakse Broca piirkonnana, kontrollis rääkimist. Leiti, et teine piirkond Wernicke piirkond kontrollib keele mõistmist.

See viis ajuprobleemide vaatlemiseks viis epilepsiat põdevate patsientide uuringuteni. Epilepsiapatsient on inimene, kes kannatab sageli krampide all. Neid krampe uuriti, et saada rohkem teada, kuidas aju saadab elektrilisi signaale. Seejärel mõõdeti neid elektrilisi signaale. Leiti, et iga neuron võib saata signaali teatud kiirusega. Seejärel värviti need neuronid värviga, et neid oleks võimalik näha. Alguses arvati, et kõik närvid on omavahel seotud nagu võrk, mida nimetatakse närvivõrguks. Kuid keerukama värvimise abil leiti, et iga närv on eraldi ja võib iseseisvalt süttida.

20. sajand

20. sajandi alguses ei uuritud pikka aega kognitiivset neuropsühholoogiat. See oli osaliselt tingitud John B. Watsoni mõjust, kes oli psühholoogia behaviorist. Ta väitis, et kognitsiooni ei saa teaduslikult uurida, sest seda ei saa jälgida. Nii et 20. sajandi esimesel poolel domineeris psühholoogias kui erialal behaviorism, mis käsitles peamiselt stiimuleid ja inimese reaktsiooni nendele. John B. Watson oli ainus psühholoog, kes kritiseeris kognitiivset psühholoogiat. Pierre Marie 1906. aastal kritiseeris Brocat, kes oli üks esimesi, kes lõi kognitiivse neuropsühholoogia valdkonna. Henry Head 1926. aastal ründas samuti kogu kognitiivse neuropsühholoogia valdkonda. Nende kriitika ja behaviorismi mõju tõttu oli kognitiivne neuropsühholoogia mitu aastat uinunud.

Teine põhjus, miks kognitiivne neuropsühholoogia kahekümnenda sajandi alguses kadus, oli see, et teadus ei olnud veel piisavalt arenenud. Paljud kognitiivsed psühholoogid olid ka neuroloogid. Need kaks uurimisvaldkonda ei olnud veel eraldi, nagu nad tänapäeval on. Need neuroloogid tahtsid uurida aju mooduleid ja lokaliseerida neid aju osadega, kuid tehnoloogia ei võimaldanud seda veel. Tänapäeval kasutatavad meetodid ei olnud veel loodud. Nad said uurida, kus inimese ajukahjustus oli, ainult siis, kui nad tegid autopsia pärast seda, kui inimene oli juba surnud. See oli paljuski põhjus, miks seda valdkonda kritiseeriti ja miks paljud inimesed arvasid, et tunnetust ei saa teaduslikult uurida.

Kahekümnenda sajandi keskel toimus psühholoogias üleminek, mida nimetatakse "kognitiivseks revolutsiooniks". See oli siis, kui psühholoogid hakkasid nõustuma, et on olemas teaduslikud viisid tunnetuse uurimiseks. Need uued arusaamad kognitiivsest psühholoogiast tõid kaasa John C. Marshalli ja Nora Newcombe'i uurimus lugemisest ning Shallice'i ja Warringtoni uurimus mälust 1970. aastate alguses. 1980. aastate keskel ilmus Ellis & Youngi poolt esimene bakalaureuseõpik nimega Human Cognitive Neuropsychology (inimese kognitiivne neuropsühholoogia). Samuti tekkis uus tehnoloogia, mis lihtsustas aju ja meele uurimist. 1970ndad ja 1980ndad olid ajavahemik, mil kognitiivne neuropsühholoogia muutus nähtavaks ja paljud psühholoogid hakkasid seda pärast seda uurima.

Kahekümnenda sajandi hilisema poole oluline tunnusjoon oli kognitiivse neuropsühholoogia ja kognitiivse neuroteaduse selge lahutamine. Kognitiivsed neuropsühholoogid uurivad inimese mõistust pärast ajukahjustuse tekkimist ja keskenduvad rohkem kognitsioonile. Kognitiivsed neuroteadlased uurivad inimese aju ja närvisüsteeme pärast ajukahjustuse tekkimist ning keskenduvad rohkem neuronitele. Kui kognitiivsed neuroteadlased tegelevad sellega, kuidas aju töötab ja millised aju osad vastutavad milliste funktsioonide eest, siis kognitiivsed neuropsühholoogid tahavad uurida ajukahjustusega inimesi, et püüda näha, kuidas inimaju töötab. Selle teabe abil saavad nad sõnastada teooriaid inimese mõistuse kohta ja teha ka paremaid ravimeetodeid ajukahjustusega inimestele.

Oluline omadus, mis on välja kujunenud kahekümnendal sajandil, on viis, kuidas teadusuuringuid tehakse. Kuna iga inimese ajukahjustus on erinev, uurivad kognitiivsed neuropsühholoogid inimeste rühmade ehk sündroomide asemel ainult üksikjuhtumeid. Psühholoogid uurivad meelt, vaadeldes inimesi, kes on pärast ajukahjustuse tekkimist kaotanud mingi funktsiooni. Näiteks kui inimene suutis enne ajukahjustuse tekkimist ära tunda nii nägusid kui ka objekte, kuid pärast ajukahjustuse tekkimist mõnes ajuosas suutis ta ära tunda ainult nägusid, kuid mitte objekte, siis saavad psühholoogid teha järeldusi teatud ajumoodulite funktsioonide kohta.

Ka 20. sajandi lõpus hakati kasutama kognitsiooni arvutuslikke mudeleid. Psühholoogid koostasid teooriaid ja paigaldasid need arvutisse, seejärel kahjustasid virtuaalselt võltsitud aju seal, kus patsiendil oli kahjustus. Seda tehes saavad nad paremini aru, kuidas mõistus töötab. See on üks viis, kuidas tehnoloogia on aidanud inimese mõistuse uurimisel. See on koos aju skaneerimise seadmete leiutamisega teinud kognitiivses neuropsühholoogias suuri edusamme.

Kognitiivsed neuropsühholoogid kasutavad meele moodulite uurimisel topeltdissotsiatsiooni meetodit. See tähendab, et nad kasutavad paljusid patsiente, kellel on olnud ajukahjustus, ja püüavad välja selgitada, millised aju osad vastutavad erinevate tunnetuste eest. Selle modulaarsuse kontseptsiooni töötas välja Jerry Fodor oma 1983. aasta raamatus "The Modularity of the Mind". Psühholoogid ei ole ühel meelel, kui palju ja millised osad on konstrueeritud moodulid.

21. sajand

Käesoleval sajandil kasutavad kognitiivsed neuropsühholoogid meele uurimiseks mitmeid meetodeid. Nad kasutavad masinaid, mis skaneerivad aju, et näha, kus on kahjustus, ja seejärel uurivad nende patsientide kognitiivseid võimeid. Nad kasutavad patsientide uurimiseks ikka veel topeltdissotsiatsiooni, juhtumiuuringuid, arvutuslikke mudeleid ja paljusid muid funktsioone, mis leiutati kahekümnenda sajandi lõpus. Uue tehnoloogiaga on tõenäoline, et selles valdkonnas toimub palju arenguid.

Kognitiivses neuropsühholoogias kasutatavad vahendid

Kognitiivne neuropsühholoogia kasutab kognitiivsete probleemidega inimeste uuringuid, et saada rohkem teavet normaalsete kognitiivsete protsesside kohta. See on võimalik tänu paljudele tehnoloogilistele edusammudele, nagu näiteks:

• Kahjustus ja käitumise lähenemisviisid
• EEG
• Kompuutertomograafia (CAT)
• Positronemissioonitomograafia (PET) skaneerimine
• MRT
• fMRI