Kroonikoloonia, mida 17. sajandil nimetati ka kuninglikuks kolooniaks, oli Inglismaa ja hiljem Briti impeeriumi koloniaalvalitsuse liik. Kroonikolooniaid ehk kuninglikke kolooniaid valitses kuberner, mille üle otsustas monarh. XIX sajandi keskpaigaks määras suverään kuninglikud kubernerid kolooniate riigisekretäri nõuandel. "Kuningliku koloonia" nime all oli esimene neist, mida hiljem hakati nimetama kroonikolooniadeks, Inglise Virginia koloonia. See juhtus 1624. aastal pärast seda, kui kroon tühistas kuningliku harta, mille ta oli andnud Virginia kompaniile.

Kuni XIX sajandi keskpaigani kasutati terminit "kroonikoloonia" ainult nende kolooniate kohta, mis olid saadud sõdade kaudu. Näiteks Trinidad ja Tobago, Briti Guajaana ning sellised asunduskolooniad nagu Kanada, Newfoundland, Uus-Lõuna-Wales, Queensland, Lõuna-Austraalia, Tasmaania, Victoria, Lääne-Austraalia ja Uus-Meremaa, millest hiljem said Dominiigid. Terminit kasutati kuni 1981. aastani, mil 1981. aasta Briti kodakondsuse seadusega liigitati ülejäänud Briti kolooniad ümber "Briti sõltuvusteks". Alates 2002. aastast nimetatakse neid Briti ülemereterritooriumideks.

Mis on kroonikoloonia?

Kroonikoloonia oli Briti impeeriumis otseselt kuninga või kuninganna kontrolli all olev territoorium, kus täidesaatva võimu kandjaks oli kuningas/kuninganna poolt nimetatud kuberner. See eristus teistest kolooniatüüpidest nagu chartered (hartaga juhitud) ettevõtete kolooniad või protektoraadid, kus kohalike valitsejate ja Briti esindajate suhted võisid olla erinevad.

Valitsemine ja haldus

Kroonikolooniate haldus tuli peamiselt Londonist. Põhijooned:

  • Kuberner: nimetas monarh (tavaliselt riigisekretäri või Kolooniate Office'i (Colonial Office) soovitusel) ja temal oli suur täidesaatev võim.
  • Kolonialeegisatsioon: mõnes kroonikoloonias oli olemas ka kohalik seadusandlik kogu (Legislative Council) või nõukogud, kuid paljudes juhtudel oli seadusandlik võim piiratud või täielikult Londonist juhitud.
  • Kõrge tase sekkumist: kui kriisid või huvipoliitika nõudsid, võis Kolooniate Office sekkuda otsustavalt, kohaldades otsest juhtimist.

Erinevad staadiumid ja muutused

Ajalooliselt arenesid kolooniad mitmes suunas. Mõned asunduskolooniad (näiteks Kanada, Austraalia osad, Uus-Meremaa) said järk-järgult suurema isevalitsemise ning muudeti hiljem dominioonideks. Teised (näiteks kauged saarekolooniad või vallutatud territooriumid) jäid pikemaks ajaks otsesele kuningliku võimu alla.

Terminoloogia muutus 20. sajandi lõpus: 1981. aasta British Nationality Act (tavaliselt nimetatakse seda Briti kodakondsuse seaduseks) viis paljude kolooniate staatuses muudatused, kasutades mõistet British Dependent Territories (tõlgituna sageli "Briti sõltuvused"). Järgnevates reformides, eelkõige 2002. aasta British Overseas Territories Act, muudeti nimetus ametlikult British Overseas Territories ehk Briti ülemereterritooriumideks ning mõnede elanike õigusi Briti kodakondsuse osas laiendati.

Tuntud näited

Lisaks artikli alguses mainitud näidetele (nt Virginia, Trinidad ja Tobago, Briti Guajaana) kuulusid kroonikolooniate hulka ka sellised piirkonnad nagu:

  • Hongkong (kuni 1997. aastani)
  • Gibraltar
  • Bermuda
  • Falklandi saared

Oluline erinevus: kroonikoloonia vs dominioon

Dominioon tähistas kolooniatüüpi, kus oli saavutatud enamik sisemist isevalitsemist ja mis võis sõlmida sõltumatumaid suhteid (nt Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa). Kroonikoloonia seevastu oli rohkem allutatud otsekontrollile Londonist, eriti välispoliitika ja julgeoleku küsimustes.

Kokkuvõte

Kroonikolooniad olid Briti impeeriumi struktuuris olulised territoriaalsed üksused, mis näitasid Londoni otsest võimu väljaspool saareriiki. Aja jooksul muutusid paljud neist kas iseseisvust taotleva dominiooni suunas või said uue staatuse ning 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses viidi ametlik terminoloogia kaasaegsema sõnastuse juurde.