Grand Canyon: Arizonas asuv UNESCO maailmapärandi objekt, kanjon ja geoloogia

Avasta Grand Canyon Arizonas — UNESCO maailmapärand, hiiglaslik kanjon ja geoloogiaim: 446 km pikk, miljardeid aastaid paljastav kivimikihtide lugu.

Grand Canyon on kuulus kanjon Arizonas, mille on moodustanud Colorado jõgi. See on UNESCO maailmapärandi objekt ja Ameerika Ühendriikide rahvuspark. See on ka üks maailma seitsmest looduseimest.

Grand Canyon on 277 miili (446 km) pikk, kuni 29 km lai ja kohati üle 1,83 km (6000 jalga) sügav. Ligi kaks miljardit aastat minevikku Maa geoloogilisest ajaloost on paljastunud, kui Colorado jõgi ja selle lisajõed (väiksemad jõed) lõikavad oma kanaleid läbi kivimikihtide.

Tõendid viitavad sellele, et Colorado jõgi rajas oma kulgemise läbi kanjoni vähemalt 17 miljonit aastat tagasi. Sellest ajast alates jätkas Colorado jõgi kanjoni erodeerimist ja kujundas selle selliseks, nagu me seda praegu näeme.

Geoloogia ja kanjoni tekkimine

Grand Canyoni seinad paljastavad selge stratigraafilise järjekorra – erinevate vanuste kivimkihid, mis jutustavad miljardeid aastaid kestnud geoloogilist lugu. Kõige sügavamad kivimid, nagu Vishnu schist, on peaaegu kaks miljardit aastat vanad ning moodustavad kanjoni põhjaosas nähtava «puitsüsteemi». Pealpool on kihid nagu Kaibab Limestone, Coconino Sandstone ja Toroweap, mis on nooremad ja kuvatakse selgelt kanjoni servadel.

Kivimite vanus ja kihistumine aitavad teadlastel mõista piirkonna tekkeprotsesse: setted, merevaigulised liivad, vulkaaniline aktiivsus ja hilisem erosioon Colorado jõe abil. Kuigi traditsiooniliselt on arvatud, et jõgi hakkas kanjoni kaevama enamasti viimase 5–6 miljoni aasta jooksul, näitavad mõned uuringud ja maastiku tunnused, et kulgemine ja erosioon võis alata juba varem — selle kohta on jätkuvalt teaduslikke arutelusid. Selles artiklis mainitud 17 miljonit aastat on üks hinnang, mida toetavad teatud geoloogilised tõendid.

Loodus, taimestik ja loomastik

• Ökosüsteemide mitmekesisus: kanjonist kõrgemale tõustes muutuvad taimestiku tüübid — alates kõrbest ja pihkpuuväljadest (pinyon-juniper) kuni mägimetsadeni (ponderosa mänd) North Rimil.
• Loomastik: tavalised on mule-deer (eeselhirv), bighorn-siga (Big Horn Sheep), mountain lion’id, rottidest tingitud ööloomad, aga ka mitmed linnuliigid. California kondor on jälle paljudes piirkondades tagasi viidud ja seda võib kohata harva.
• Kliima: varieerub suuresti sõltuvalt kõrgusest — South Rim on kuiv ja päikeseline, suvel kuum, talvel võib olla lumi; North Rim on kõrgem ja külmem ning on sageli ligipääsetav ainult suvekuudel.

Inimkond ja kultuuriajalugu

Piirkonnas on olnud tuhandeid aastaid elanikke – põlisrahvad nagu Havasupai, Hualapai, Hopi ja Navajo on kanjoniga tihedalt seotud ning paljud kohad kanjonis on neil pühad. Ameerika Ühendriikide Rahvuspark asutati 1919. aastal, et kaitsta seda unikaalset maastikku. UNESCO nimetas Grand Canyoni maailmapärandi objektiks 1979. aastal.

Külastamine ja tegevused

• Vaatepunktid: South Rim pakub palju populaarsed vaateplatvorme nagu Mather Point, Yavapai Point ja Desert View. North Rim on vaiksem ja pakub laiemat, metsistunud serva.
• Matu- ja allaminekud: Bright Angel Trail ja South Kaibab Trail on tuntud radu, mis viivad allapoole kanjonisse. Need matkad on füüsiliselt nõudlikud — taastumine on pikem kui läbilaskmine, seega planeeri piisavalt vett, toitu ja aega.
• Jõematkad ja raftimine: Colorado jõel tehakse nii ühepäevaseid kui ka mitmepäevaseid raftingu-ekspeditsioone, mis nõuavad tihti lubasid. Jõel on nii rahulikumaid lõike kui ka intensiivseid kiireid jõeosi.
• Kultuurilised külastused: võimalik osaleda giidiga ekskursioonidel, külastada muuseume (näiteks Grand Canyon Visitor Center) ja õppida põlisrahvaste ajaloo kohta.

Kaitse ja ohud

Grand Canyon seisab silmitsi mitme keskkonna- ja haldusküsimusega: suurturismist põhjustatud koormus, õhusaaste, veeressursside haldamine, kaevandus- ja energeetikaettevõtete huvid ümbruses ning kliimamuutuste mõjud. Rahvuspargil, föderaalvalitsusel ja kohalikel kogukondadel on ühine roll alade kaitsmisel ning säästval külastusel ja haldusel.

Praktiline info külastajale

• Parim aeg külastamiseks: kevad ja sügis pakuvad meeldivat ilma ja vähem rahvast; talvel on South Rim avatud, kuid North Rim on tavaliselt suletud lume tõttu (tavaliselt mai–oktoober avatud).
• Ohutus: kanna piisavalt vett, riietu kihiliselt, ära alahinda rada alla kanjonisse (temperatuur ja raskus on erinev), jälgi ilmateadet ja teeennustusi.
• Lubade ja ametlik info: mitmepäevased tagasisõidud kanjonisse või jõematkad nõuavad sageli lubasid või reservatsioone — kontrolli ametlikku riikliku pargi veebisaiti enne reisi.
• Külastajate arv: Grand Canyon meelitab miljoneid külalisi aastas; populaarsemad tipphooajad võivad olla väga rahvarohked.

Grand Canyon on nii geoloogiline aare kui ka kultuuriline sümbol, mis pakub nii teaduslikku huvi, hingematvaid vaateid kui ka väljakutseid seiklejatele. Selle säilitamine tulevastele põlvedele nõuab teadlikku külastamist ja pikaajalist kaitsetööd.

Geoloogia

Kogu erosiooni tulemuseks on üks täiuslikumaid geoloogilisi veerusid (kivimikihtide virnad) planeedil. Grand Canyonis ja Grand Canyoni rahvuspargi piirkonnas on avatud ligi 40 peamist settekivimikihte. Nende vanus ulatub umbes 200 miljonist kuni peaaegu 2 miljardi aastani.

Enamik neist on ladestunud soojades, madalates meredes, iidsete, ammu kadunud merekallaste lähedal Põhja-Ameerika lääneosas. Esindatud on nii mere- kui ka maismaasetted, sealhulgas kivistunud liivaluited iidsest kõrbest. Grand Canyoni piirkonnas on teadaolevalt vähemalt 14 geoloogilistes andmetes esinevat ebakõla.

Grand Canyoni peamised kivimipaljandid ulatuvad vanuselt peaaegu 2 miljardi aasta vanusest Vishnu Schistist Inner Gorge'i põhjas kuni 230 miljoni aasta vanuse Kaibab Limestone'ini serval.

Joonisel on näha, et umbes 500 miljoni aasta vanuse kihi (sinine) ja alumise, umbes 1,5 miljardi aasta vanuse kihi (roheline) vahel on umbes miljardi aasta vanune vahe. See suur erinevus viitab kahe ladestumisperioodi vahelisele erosiooniperioodile.

Paljud moodustised ladestusid soojades madalates meredes, rannalähedastes keskkondades (näiteks randades) ja soodes. Mererannik tõukas ja taandus korduvalt üle proto-Põhja-Ameerika serva.

Grand Canyoni suur sügavus ja eriti selle kihtide kõrgus (millest suurem osa tekkis allpool merepinda) on tingitud Colorado platoo 5 000 kuni 10 000 jala (1500 kuni 3000 m) kõrgusest. See algas umbes 65 miljonit aastat tagasi Laramiidi orogeneesi (mägede moodustumise) perioodil. See tõus suurendas Colorado jõe ja selle lisajõgede kallakut, mis suurendas nende kiirust ja võimet lõigata läbi kivimite.

Jääaegsete ilmastikutingimuste tõttu suurenes ka vee hulk Colorado jõe äravoolusüsteemis. Esivanemate Colorado jõgi reageeris sellele, lõigates oma kanali kiiremini ja sügavamale.

Colorado jõe (või selle esivanemate vaste) põhitase ja kulgemine muutus 5,3 miljonit aastat tagasi, kui California laht avanes ja alandas jõe põhitaset (selle madalaimat punkti). See suurendas erosiooni kiirust ja vähendas peaaegu kogu Grand Canyoni praegust sügavust 1,2 miljonit aastat tagasi. Kivide astmeline välimus tulenes nende erinevast vastupanust veevoolule.

Kolme miljoni ja 100 000 aasta vahelisel ajal levitas vulkaaniline tegevus üle kogu piirkonna tuhka (tuff) ja laava ning kohati blokeeris jõe täielikult. Need vulkaanilised kivimid on kanjoni kõige nooremad.

Diagramm, mis näitab Grand Canyonis paljandunud kivimiüksuste paiknemist, vanust ja paksust.

Küsimused ja vastused

K: Kus asub Grand Canyon?

K: Mille poolest on Grand Canyon tunnustatud?

K: Kui pikk on Grand Canyon?

K: Kui lai ja sügav on see mõnes kohas?

K: Millal algas erosioon kanjoni moodustamist?

Otsing