Lihamelon (Cucumis melo) – muskusmeloni määratlus ja päritolu

Lihamelonid (Cucumis melo) on meloniliik, kuhu kuuluvad mitmed sordigrupid ja alamliigid. Cantaloup ehk kantaluup on üks tuntumaid muskusmeloni sorte, kuid samasse rühma kuuluvad ka näiteks mesimelonid (honeydew) ning teised lihaselised ja lõhnarikkad sordid. Need taimed on pärit Pärsiast (Iraanist) ja lähiriikidest ning jõudsid Euroopasse juba antiik- ja keskajal — neid toodi läänepoolsetesse piirkondadesse juba Kristuse-eelse ja -järgse aja lävel; melonite laiem levik Euroopas sai alguse varajasel keskajal. Nimi Cantaloupe pärineb Itaalia paigast Cantalupo nel Sannio, kus neid hakati kasvatama ja sealt edasikantud nimetust hakati laiemalt kasutama.

Päritolu ja nimi

Muskusmeloni nimi tuleneb sõnast "muskus", mis viitab tugevale lõhnale ja parfüümsetele omadustele (sarnast tähendust kannab sõna pärsia keeltes), ning sõnast "melon", mis prantsuse keeles pärineb ladinakeelsest vormist "melonem". Botaaniliselt on tegemist Cucumis melo liikidega, millel on pikk kultuuriajalooga domestikatsioon Kesk- ja Lähis-Idas.

Tunnused ja sordid

Lihamelonid on ronivad või maapinda laiuvaid üheaastase kasvukõrgusega taimed. Tunnuslikud on suured lehed, pealehed ja ümarad kuni piklikud viljad. Viljade väliskuju, koore muster, suurus ja viljalihavärv varieeruvad suurel määral:

  • Cantaloupe — tavaliselt võrkmustri või kortsude ja oranži kuni roosaka viljalihaga, magusa muskaatlõhnaga.
  • Mesimelon (honeydew) — siledama koore ja rohelise kuni kreemika viljalihaga, mahlane ja magus, vähem lõhnarikas.
  • Teised sordigrupid — näiteks pikkade ümmarguste või ovaalsete viljadega sordid, nii magusa kui ka neutraalsema maitsega variandid.

Kasvatus ja hooldus

Lihamelonid eelistavad sooja ja päikeselist kasvukohta ning toekat, hästi kuivendavat mulda. Peamised kasvatamisjuhised:

  • Taimede istutamine: külvata otse kasvuhoonesse või kasvuruumi soojendatud maasse pärast külmaperioodi lõppu; istikuperiood ige siseruumis algatada 3–4 nädalat enne väljakasvamist.
  • Mulla eelistus: viljakas, orgaanilise ainega rikastatud ja hea drenaažiga muld.
  • Kastmine: ühtlane kastmine mulla kuivamise vältimiseks; liigne niiskus võib soodustada haigusi.
  • Sõelumine ja toestamine: pikemate sortide puhul võib neid toestada ja korvikeses kasvatada, et vältida vilja maapinnaga kokkupuudet.
  • Tolmlemine: paljude sortide jaoks on vajalik meelitada õue meemesilasi või teha käsitolmlemist, eriti kasvuhoones kasvatamisel.

Saagikoristus ja küpsuse nähud

Melonite küpsus näitab end lõhna, värvimuutuse ja kaalutunde kaudu. Mõned märgid:

  • Villane või magus lõhn vilja õuelt.
  • Väike eraldumine varrest — küpsel melonil võib varre ja vilja ühendus nõrgemaks muutuda (nn "slip").
  • Värvimuutus koorel (sõltuvalt sordist) ning koore mustri rõhutumine.

Melon tuleb korjata õigel küpsusastmel — alaküpsena ei arene magusus korralikult ja üleküpsenuna kaotab viljaliha tekstuuri.

Kasutamine ja toiteväärtus

Lihamelon on laialt kasutatav toiduaines — süüakse värskelt, lisatakse salatitesse, smuutidesse ja desssertidesse ning kombineeritakse sageli soolaste lihadega (näiteks prosciutto ja melon). Toiteväärtusmeid heas kontsentratsioonis:

  • Rikas C-vitamiini ja A-provitamiini (beetakaroteeni) poolest, eriti oranži viljalihaga sortidel.
  • Hea vee- ja mineralainete (näiteks kaalium) allikas.
  • Madal kalorisisaldus ja mõõdukas kiudainesisaldus.

Säilitamine ja käitlemine

Terveid ja küpsenud meloneid võib hoida toatemperatuuril paar päeva, kuid pikemaks säilitamiseks panna külmkappi. Lõigatud melon säilib kaetult külmkapis 2–3 päeva. Vältida juhtumist, kus melon puutub kokku teiste lõhnadega, kuna see absorbeerib lõhnu.

Tõrje ja haigused

Tavalised probleemid kasvatamisel on:

  • Seenhaigused nagu lehekehv (powdery mildew) ja allakukkumine (downy mildew) — ennetada hea õhuringluse ja kuivema mulla abil.
  • Viirused (mosaic virus) — levivad sageli kahjurite kaudu; kasutada taimepuhas istutust ja kontrollida kahjureid.
  • Kahjurid nagu lehetäid, kurgirähn ja meloniluud — bioloogiline või vajadusel kemikaaliline tõrje.

Kokkuvõte: Lihamelonid (Cucumis melo) on mitmekesised ja maitsvad viljad, millel on pikk ajalugu Kesk-Ida suplus ja mille erinevad sordid pakuvad nii intensiivset muskaatset maitset (nt Cantaloup) kui ka pehmemat mesist magusust (mesimelonid). Õige kasvatamise, korjamise ja säilitamise korral on neist suurepärane suvine toiduaine ja magusa-rohelise köögi populaarne komponent.

Ajalugu

Muskmelonid on pärit Iraanist, samuti osadest Indiast ja Afganistanist. Esimest korda on muskusmeloni teadaolevalt mainitud Kreekas 3. sajandil eKr. On olemas üks vana Egiptuse maal, millel on kujutatud vilja, mida mõned inimesed peavad muskusmeloniks. Esimesel sajandil pKr teadsid roomlased muskusmelonist ning nii kreeklased kui ka roomlased leidsid, et seda võib kasutada ravimina või toiduks. Umbes sel ajal sai ka Hiina muskusmelonist teada.

Keskajal levis muskusmelon üle Euroopa kuni Hispaaniasse ja Christoph Kolumbus tõi 1494. aastal selle seemned Kariibi mere äärde. 1600. aastatel kasvatasid seda kogu Põhja-Ameerikas hispaanlased, inglased ja indiaanlased. Aastaks 1650 kasvatati muskusmeloni Brasiilias.

Maitse

Muskmeloni maitse võib olla väga erinev, sõltuvalt iga puuvilja maitsest: mõned on magusad ja mõned sarnanevad maitselt rohkem oma kõrvitsaliste sugulasele, kurgile. Üks hispaania kirjanik ütles 1513. aastal muskusmeloni kohta, et "head [muskusmelonid] on nagu head naised ja halvad nagu halvad naised". Ehk siis eeldades, et kõik melonid on magusad, mis ei ole nii, nagu eespool mainitud.


AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3