Arthur Seyß-Inquart

Elu enne Anschluss'i

Seyß-Inquart sündis 1892. aastal Stonařovis (Stannern), Moraavias, tollases Austria-Ungari keisririigis, koolijuhi Emil Zajtichi ja tema abikaasa Auguste Hyrenbachi peres. Perekond kolis 1907. aastal Viini, kus nad muutsid tšehhi slaavi nime "Zajtich" saksakeelseks "Seyß-Inquart". Seyß-Inquart õppis hiljem Viini ülikoolis õigusteadust. Esimese maailmasõja alguses 1914. aasta augustis astus Seyß-Inquart Austria armeesse ja teenis Venemaal, Rumeenias ja Itaalias. Ta sai mitmel korral vapruse eest teenetemärgi ja 1917. aastal, kui ta haavadest paranes, sooritas ta lõpueksameid diplomi saamiseks.

1911. aastal kohtus Seyß-Inquart Gertrud Maschkaga. Paar abiellus 1916. aastal ja neil sündis kolm last: Ingeborg Caroline Auguste Seyß-Inquart (sündinud 18. septembril 1917), Richard Seyß-Inquart (sündinud 1921) ja Dorothea Seyß-Inquart (sündinud 1928).

Pärast sõda läks ta juristiks ja asutas 1921. aastal oma advokaadibüroo. Austria esimese vabariigi algusaastatel oli ta lähedane Vaterländische Frontile.

Eduka juristina paluti tal 1933. aastal liituda kantsler Engelbert Dollfussi kabinetiga.

Temast sai 1937. aastal Kurt Schuschniggi alluvuses riiginõunik. Ta ei kuulunud algul Austria natsionaalsotsialistlikku parteisse. Kuid 1938. aastaks oli Seyß-Inquart Austria natsionaalsotsialistliku partei kõrgeim poliitik.

1938. aasta veebruaris nimetas Schuschnigg Seyß-Inquarti siseministriks pärast seda, kui Hitler oli Schuschniggi ähvardanud. 11. märtsil 1938 astus Schuschnigg Austria kantsleri ametist tagasi ja Seyß-Inquart nimetati Austria presidendi Wilhelm Miklase poolt ametisse. Hitleri plaan oli lasta Seyß-Inquartil saata telegramm, milles palus Saksa abi rahutuste peatamiseks, kuid president Miklas tegi Seyß-Inquartist kantsleri alles pärast Hitleri sissetungi Austriasse. 13. märtsil 1938 liitus Seyß-Inquart natsionaalsotsialistliku parteiga.

Ostmarki ja Lõuna-Poola juht

Hitler kavatses jätta Austria iseseisvaks, kuid pärast sissetungivate Saksa vägede vastuvõtmist Anschlußi ajal otsustas ta teha Austriast uue osa Kolmandast Reichist, mida nimetati Ostmarkiks (ehk idapiiriks). Seyß-Inquart kirjutas seaduse, mis tegi Austriast Saksamaa provintsi, ja allkirjastas selle 13. märtsil.

Seyß-Inquartist sai Reichsstatthalter ehk nn Ostmarki kuberner. Ernst Kaltenbrunner oli peaministriks ja Burckel Austria taasühendamise volinikuks (kes tegeles "juudiküsimusega").

Seyß-Inquart sai SS Gruppenführeriks ja 1939. aasta mais Hitleri valitsuse portfellita ministriks.

Pärast Poola vallutamist sai Seyß-Inquart Lõuna-Poola kuberneriks, kuid enne, kui ta seal tööle asus, loodi kindralvalitsus ja Seyß-Inquartist sai kindralkuberner Hans Franki asetäitja.

Reichskomissar Hollandis

Pärast Saksamaa sissetungi Madalmaadesse sai Seyß-Inquart 1940. aasta mais okupeeritud Madalmaade Reichskomissariks. Tema ülesanne oli korraldada tsiviilhaldust, luua tihedad majandussidemed Saksamaaga ja kaitsta Reichi huve.

Ta toetas Hollandi Natsionaalsotsialistlikku Partei (NSB) ja lubas sellel luua poolsõjaväelise Landwacht'i, mis oli abipolitsei. Teised poliitilised parteid keelustati 1941. aasta lõpus ja paljud endised valitsuse ametnikud vangistati Sint-Michielsgestelis. Riigi juhtimist kontrollis suures osas Seyß-Inquart ise.

Ta kehtestas meetmed "terrori" vastu võitlemiseks ning kui 1943. aasta mais toimus Amsterdamis, Arnhemis ja Hilversumis laiaulatuslik streik, viidi läbi spetsiaalsed kiirmenetlused ja määrati 18 miljoni guldeni suurune kollektiivne trahv. Seyß-Inquart andis loa hukata enne vabastamist umbes 800 inimest. Mõned inimesed ütlevad, et see ei olnud lihtsalt 800, vaid üle 1500, sealhulgas nn "pantvangiseaduse" alusel tehtud hukkamised, mis hõlmasid (muu hulgas) poliitvange, kes olid lähedal vabanemisele, Putteni intsidenti ja 117 hollandlase kättemaksuhukkamist SS- ja politseijuhi" Hanns Albin Rauteri ründamise eest. Alates 1944. aasta juulist anti suurem osa Seyß-Inquarti volitustest üle Madalmaade sõjaväeülemale ja Gestapole, kuid ta oli endiselt oluline ja võimas poliitiline tegelane.

Madalmaades oli kaks väikest koonduslaagrit:

• KZ Herzogenbusch Vught'i lähedal ja
• Kamp Amersfoort Amersfoorti lähedal.

Westerborkis oli ka "juudi koonduslaager", lisaks mitmetele teistele sõjaväe, politsei, SS-i või Seyß-Inquarti administratsiooni kontrollitud laagritele. Nende hulka kuulus ka "vabatahtliku tööjõu värbamise" laager Ommenis. Kokku töötas sakslaste heaks umbes 530 000 Hollandi tsiviilisikut, kellest 250 000 saadeti Saksamaa tehastesse.

Seyss-Inquart oli antisemiit: mõne kuu jooksul pärast Hollandisse saabumist vallandas ta juudid valitsusest, ajakirjandusest ja juhtivatelt ametikohtadelt tööstuses. Pärast 1941. aastat eskaleerusid juudivastased meetmed: umbes 140 000 juuti registreeriti, Amsterdamis loodi geto ja Westerborki rajati transiitlaager. Veebruaris 1941 saadeti 600 juuti Buchenwaldi ja Mauthauseni koonduslaagrisse. Hiljem saadeti Hollandi juudid Auschwitzi. Liitlasvägede lähenedes 1944. aasta septembris saadeti Westerborki jäänud juudid Theresienstadti. 140 000 registreeritud Hollandi juudist jäi sõjast ellu vaid 44 500.

Kui Hitler tegi 30. aprillil 1945 enesetapu, sai Seyß-Inquartist admiral Karl Dönitzi uue Saksamaa valitsuse välisminister.

Natsirežiim oli proovinud "põletatud maa" poliitikat ning hävitanud ka mõned sadamad ja sadamad. Seyß-Inquart nõustus relvastusminister Albert Speeriga, et kõik hävitada, et hoida väärtuslikke materjale liitlasvägede või uue valitsuse eest pärast sõda, oli vale. Seyß-Inquart aitas ka 1945. aasta nn näljatalvel toidu jagamisel ja lubas liitlaste lennukitel lasta Rootsi valget leiba alla okupeeritud Põhja-Hollandi näljastele inimestele. Ta jäi Reichskomissariks kuni 8. maini 1945, kui ta pärast kohtumist Karl Dönitziga, et kinnitada tema blokeerimist põletatud maa käskude vastu, võeti Hamburgis vangi.

Nürnbergi protsessid

Nürnbergi kohtuprotsessil esitati Seyß-Inquartile süüdistus vandenõus rahu vastu suunatud kuritegude toimepanemises, agressioonisõdade kavandamises, alustamises ja pidamises, sõjakuritegudes ja inimsusevastastes kuritegudes.

Tema kaitsja oli Gustav Steinbauer. Seyß-Inquart tunnistati siiski süüdi kõigis süüdistustes, välja arvatud vandenõus. Kuuldes oma surmaotsusest, tegi Seyss-Inquart selgeks, et võtab vastutuse sõja ajal toime pandud liialduste eest: "Surm poomise läbi... noh, kogu olukorda arvestades ei oodanud ma midagi muud. Kõik on korras". Ta poodi 16. oktoobril 1946, 54-aastaselt, koos üheksa teise Nürnbergi süüdistatavaga. Tema viimased sõnad olid: "Ma loodan, et see hukkamine on viimane tegu Teise maailmasõja tragöödia kohta ja et sellest maailmasõjast võetud õppetund on, et rahvaste vahel peaks valitsema rahu ja mõistmine. Ma usun Saksamaale".

Seyß-Inquart Nürnbergi protsessil.