Edred või Eadred (umbes 923 – 23. november 955) oli Inglismaa kuningas alates 946. aastast kuni oma surmani. Ta oli kuningas Edward Vanema ja Kenti Edgiva poeg ning tõusis troonile pärast oma venda, kuningas Edmund I. Nagu tema vanemad õed-vennad, jätkas Edred võitlust Põhja- ja Ida-Inglismaal mõju omandanud viikingite ja Skandinaavia juhtide vastu. Ta oli tuntud kui väga religioosne valitseja, andes tähtsust kirikule ja kloostrite toetamisele, samas kui tema isiklik tervis oli nõrk – tähtsates allikates mainitakse, et ta vaevu suutis toitu närida.
Valitsemine ja sõjalised pinged
Edred püüdis kindlustada Wessexi pärandit ja taastada kuningavõimu seal, kus seda olid rünnanud viikingid või kohalikud reeglid. Tema valitsemise ajal oli eriline rõhk Põhja-Inglismaal (sh Yorki ümbruses) toimunud rahutuste ohjeldamisel. Ta kasutas nii sõjalist survet kui ka poliitilist diplomaatia: mõnel puhul saadeti sõjaväelisi ekspeditsioone, teinekord saavutati kompromissid ja nõuti viikingijuhtidelt makseid või tunnustust. Sisuliselt jätkas ta vendade riigiühenduse ja keskse võimu tugevdamise tööd ning toetas ametnike ja ealdormanide abil haldust ja kohtupidamist.
Suhted kirikuga ja administratsioon
Edredile oli kirik oluline partner: ta andis kingitusi kloostritele ja koostas dokumente, mis kinnitasid kiriklike varade ja privileegide õigsust. Tema valitsemise all on säilinud mitmeid kuninglikke kirjapanekuid (charters), mis näitavad, kuidas keskvalitsus ja kohalikud võimuesindajad koostööd tegid. Kuna ta ise oli väga pühendunud, oli tema abi ja tugi kirikule märkimisväärne ning see aitas tugevdada kiriku rolli ühiskonnas ja hariduses.
Terviseprobleemid, surm ja pärandus
Edredi tervis oli juba valitsusajal kehv: allikad rõhutavad tema toiduvõimetusetust ja üldist nõrkust, mis mõjutas tema igapäevatoimetusi. Ta ei abiellunud ega jätnud otseseid pärijaid. Edred suri 23. novembril 955 Fromes, Somersetis, ning ta maeti Winchesteri vanasse minsterisse. Tema vennapoeg, kuningas Edwy, sai tema järel kuningaks.
Edredi pärandiks jäi suhteliselt lühike, kuid stabiilne valitsemine, mis aitas hoida kokkuvarisemise eest hilisemal ajal Wessexi traditsiooni ja kiriklikku toetust. Tema tegevus aitas ette valmistada aluse järgmiste põlvkondade – sealhulgas tema järel troonile tõusnud Edwy ja hiljem Edgari – valitsemiseks.
