Jean Anthelme Brillat-Savarin – prantsuse jurist, gastronoom ja kirjanik

Brillat-Savarin sündis Belley linnas Ainis, kus Rhone'i jõgi eraldab Prantsusmaad Savoia jõest. Ta õppis Dijonis õigusteadust, keemiat ja meditsiini ning praktiseeris oma kodulinnas. Ta sündis Jean Anthelme Brillat'ina, kuid võttis oma teise perekonnanime vastu, sest Savarin-nimeline tädi jättis talle kogu oma varanduse tingimusel, et ta võtab tema nime vastu. 1789. aastal, Prantsuse revolutsiooni alguses, saadeti ta saadikuna kindralkogusse, millest peagi sai Asutava Kogu, ja ta sai tuntuks mõnede oma kõnede, eriti ühe surmanuhtlust toetava sõnavõtu poolest. Ta naasis Belley'sse ja oli aasta jooksul valitud linnapea. Revolutsiooni hilisemas etapis oli tema eest pearaha määratud ja ta otsis poliitilist varjupaika esialgu Šveitsis. Hiljem siirdus ta Hollandisse ja seejärel vastsündinud Ameerika Ühendriikidesse, kus ta elas kolm aastat Bostonis, New Yorgis, Philadelphias ja Hartfordis, elades prantsuse keele- ja viiulitundide andmisest saadud tuludest. Mõnda aega oli ta New Yorgi Park Theatre'i esimene viiuldaja.

Ta naasis 1797. aastal direktoraadi alluvuses Prantsusmaale ja omandas kohtunikuameti, mida ta pidas seejärel kogu oma ülejäänud elu jooksul kassatsioonikohtu kohtunikuna. Ta avaldas mitmeid teoseid õiguse ja poliitilise ökonoomia kohta. Ta jäi poissmeheks, kuid pidas armastust kuuendaks meeleks: tema "Physiognomie." kiri oma kaunile nõbule Juliette Récamier'le kõlab järgmiselt.

"Proua, võtke lahkelt vastu ja lugege andunult vana mehe tööd. See on austusavaldus sõprusele, mis pärineb teie lapsepõlvest, ja võib-olla ka õrnema tunde austusavaldus... Kuidas ma saan öelda? Minu vanuses ei julge mees enam oma südant küsitleda."

Tema kuulus teos "Physiologie du goût" ("Maitse füsioloogia") ilmus detsembris 1825, kaks kuud enne tema surma. Täielik pealkiri on Physiologie du Goût, ou Méditations de Gastronomie Transcendante; ouvrage théorique, historique et à l'ordre du jour, dédié aux Gastronomes parisiens, par un Professeur, membre de plusieurs sociétés littéraires et savantes. " Raamat ei ole trükist kadunud alates selle esmakordsest ilmumisest, vahetult enne Brillat-Savarini surma. Selle kõige tähelepanuväärsema ingliskeelse tõlke tegi toidukirjanik ja kriitik M. F. K. Fisher, kes märkis: "Ma pean end õnnistatud tõlkijate seas". Tema tõlge avaldati esmakordselt 1949. aastal. Epikurose filosoofia peitub iga lehekülje taga; kõige lihtsam söök rahuldas Brillat-Savarini, kui see oli kunstiliselt teostatud:

Need inimesed, kes kannatavad seedehäirete all või joovad, on täiesti teadmatuses söömise ja joomise tõelistest põhimõtetest.

• Ta võrdles järelmaitset, toidu parfüümi või lõhna, muusikalise enharmoonikaga (Meditatsioon ii): "Ilma lõhnata, mida tunnetatakse suu tagant, oleks maitsemeel vaid tümpsune ja ebatäiuslik."
• Brillat-Savarin, kes on innukas juustusõber, märkis: Ta ütles: "Magustoit ilma juustuta on nagu ilus naine, kellel on ainult üks silm." Ta ütles: "Magustoit ilma juustuta on nagu ilus naine, kellel on ainult üks silm."
• "Uue roa avastamine annab inimkonnale rohkem õnne kui uue tähe avastamine."
• "Ütle mulle, mida sa sööd, ja ma ütlen sulle, mis sa oled."
• "Ühele veinisõbralikule mehele pakuti pärast õhtusööki magustoiduks viinamarju. "Väga tänulik," ütles ta, lükates taldriku kõrvale, "ma ei ole harjunud oma veini pillidena võtma.""
• "Külaliste vastuvõtmine on nende õnne eest hoolitsemine kogu selle aja jooksul, mil nad sinu katuse all viibivad."
• "Kokkamine on üks vanimaid kunste, mis on osutanud meile kõige olulisemat teenust ühiskonnaelus."
• "Laua nautimine kuulub igale ajastule, igale olukorrale, igale maale ja igale piirkonnale; see seguneb kõigi teiste naudingutega ja jääb lõpuks lohutama meid nende lahkumise üle.