President Lincolni 75 000 vabatahtlikku olid Ameerika Ühendriikide lojaalsete osariikide miilitsad, kes kutsuti 15. aprillil 1861. aastal pärast Ameerika Ühendriikide Konföderatsiooni vägede rünnakut Fort Sumterile. See oli Ameerika kodusõja algus. President Lincoln kutsus 75 000 vabatahtlikku 90 päevaks. Need piirid olid kehtestatud 18. sajandi lõpus vastu võetud seadustega ning need ei peegeldanud tingimata vägede arvu ega aega, mida Lincoln tegelikult arvas, et mässu mahasurumiseks kulub.
Taust ja otsuse kontekst
Fort Sumter rünnati ja selle alluvus kestis 12.–13. aprillini 1861, mille järel fort langes konfederatsiooni vägede kätte. Sellele järgnenud 15. aprilli presidendiproklamatsiooniga kutsus Lincoln üles osariikide miilitsad ja vabatahtlikud, et „täiendada föderaalseid jõude” ja hoida ära täiendav mäss ja tagajärjed liidu lagunemisele. Manifestatsioon oli vastus otsesele rünnakule föderaalsele varale ja katsumus pidas kohustatud olema kiire ja nähtav.
Seaduslik alus ja 90-päevane teenistus
Kolme kuu (90 päeva) teenistusperiood oli pühendatud miilitsaõigusele, mis pärines 18. sajandi lõpust (nt miilitsa-seadused 1790.–1795. aastatel). Need seadused reguleerisid riikliku tasandi õigust miilitsaid kokku kutsuda ning määrasid tavaliselt lühemad perioodid, milleks riigikaitseüksused võisid kiiresti mobiliseeruda. Lincoln ja tema nõunikud pidasid alguses võimalikuks, et konflikt lööb välja kiiresti ja neid kolmemõõtmelisi üksusi saab kasutada lühiajaliselt.
Kiired reaktsioonid ja poliitilised tagajärjed
Lincolnile laekus kohene vastukaja: paljud põhja- ja idaosariigid hakkasid kiiresti mehi rekruteerima, kuid tema otsus ajendas ka mitut piiriosariiki (sh Virginia) astuma Konföderatsiooni poole või tugevdama sekkumist. Mõned lõunapoolsed ja piiriäärsed osariigid nägid föderaalse vägede kutsumist provokatsioonina, mistõttu hääletasid nad eraldumise või tugevdasid oma toetust Konföderatsioonile. Samal ajal kindlustas kutsumine Liidu vastuolulisemate osariikide toetuse ja tõi esialgselt palju vabatahtlikke, kes arvasid, et sõda lõpeb kiiresti.
Praktiline mõju sõjale
Kuigi 75 000 oli esialgne ametlik number, muutus konflikt peagi palju laiemaks ja pikemaks kui esialgu arvatud. Varsti hakkasid mõlemad pooled organiseerima suuremaid armeeüksusi ja pikkemaajalisi mobiilsusi, muutudes institutsionaalsemaks: vabatahtlike lepinguid pikendati ja tehti uusi, ühe- või kolmeaastaseid teenistusperioode. Lincolnile esialgne kõne tähistas siiski selget üleminekut poliitilisest kriisist laiaulatuslikuks sõjategevuseks.
Kokkuvõte
President Lincolni 75 000 vabatahtlikku oli otsustav ja ajendatud samm, mis tõi Ameerika kodusõja avalikku faasi. See näitas föderaalse võimu valmisolekut reageerida relvastatud mässule, samas kui selle lühike teenistusperiood ja seaduslik alus peegeldasid tollase arusaama miilitsa kasutamisest ja lootust, et konflikt saab lühiajalise lahenduse — lootus, mis sõja edenedes osutus liig optimistlikuks.
