President Lincolni 75 000 vabatahtlikku

Väljakuulutamine

Lincoln kirjutas proklamatsiooni ise, näidates oma juristi kirjastiili:

Taust

James Buchanani (1857-61) eesistumise ajal oli Lääne-Territooriumide orjaküsimus väga pingeline. Inimesed võtsid selles küsimuses seisukohta nagu kunagi varem. Kui Kansase territooriumil puhkes avatud sõda (mida kutsuti "veritsevaks Kansaseks"), voolasid Kansasesse lõunapoolsed orjapidajad, põhjapoolsed abolitsionistid ja vabasõjalased. Igaüks üritas mõjutada hääletust, kas Kansas liitub liiduga orjariigina või vabariigina. President Buchanan saatis osa regulaararmeest vägivalla peatamiseks, kuid neid oli liiga vähe ja nad olid liiga hajutatud, et peatada võitlus.

Aboolitsionist John Brown, kes mängis rolli Kansase verevalamises, hõivas 1859. aastal Harpers Ferry relvaruumi. Ta kavatses kasutada relvi, et alustada orjade ülestõusu lõunas. Puhangu mahasurumiseks ja Browni tabamiseks kutsuti föderaalväed.

6. novembril 1860, kui Abraham Lincoln valiti Ameerika Ühendriikide presidendiks. Lõuna-Carolina lahkus liidust. Järgnesid veel kuus lõunapoolset osariiki, kes moodustasid 18. veebruaril 1861 Montgomerys, Alabamas, Ameerika Konföderatsiooni Ühendriigid. Nende valitud president Jefferson Davis kutsus 100 000 vabatahtlikku üles teenima ühe aasta jooksul. Vähem kui kuue nädala pärast lahkusid ka teised lõunapoolsed osariigid. Konföderatsioonlased konfiskeerisid föderaalse vara lõunas, sealhulgas mitmed sõjaväeasutused. Erandiks olid Fort Sumter Charlestonis Lõuna-Carolinas ja Fort Pickens Pensacolas Florida lähedal.

Kui need seitse osariiki eraldusid, põhjustas see USA armee lagunemise. Paljud olid lõunapoolsed ja tundsid, et neil on kohustus astuda USA armeest välja ja liituda Konföderatsiooni armeega. 1861. aasta aprillis oli Ameerika Ühendriikide armees vaid 16 000 meest, kes olid organiseeritud vähem kui 200 kompaniisse. Enamik neist oli Mississippi jõest lääne pool asuvates väeosades. Kuigi armee koosnes väljaõppinud kutselistest sõduritest, mõistis Lincoln, et ta ei suuda nii suurt mässu maha suruda olemasoleva armeega.

Osariikide miilitsad enne 1861. aastat

Põhja-Ameerika koloniaalperioodil oli igal koloonial õigus kutsuda kõiki töövõimelisi valgeid mehi, et tagada selle koloonia kaitse. Kolooniates kehtisid miilitsaseadused, mille kohaselt pidi iga töövõimeline mees olema valmis miilitsateenistusse minema ja andma oma relvad. 1774. ja 1775. aastal üritas Briti valitsus, kellel oli nüüd suurem kohalolek, Ameerika koloniste desarmeerida. See põhjustas selle, et kolonistid moodustasid eramilitsioone, mis ei sõltunud Briti valitsuse poolt ametisse nimetatud kuberneride kontrollimisest. Minutemenid, kes võitlesid Briti armee vastu Lexingtoni ja Concordi lahingutes, olid sõltumatu miilits. Ameerika kolooniad pidasid alalisi armeesid despootliku monarhi tööriistadeks.

Pärast Ameerika Ühendriikide asutamist nägid asutajaliikmed riigi miilitsat kui peamist jõudu uue riigi kaitsmisel. Neid kontrollisid üksikud osariigid, mitte keskvalitsus. Kui Ameerika Ühendriikide põhiseadus ratifitseeriti, andis see föderaalvalitsusele õiguse luua alaline armee, kuid tollane arvamus oli, et selline armee peab olema väike. See oli valitsev arvamus kuni 20. sajandini. Ameerika Ühendriikide põhiseaduse teine muudatus ja muud 1792. aasta seadused andsid presidendile õiguse kutsuda välja osariikide miilitsaid mässu mahasurumiseks ja võitlemiseks võõraste sissetungijate vastu. Kuid miilitsa kokkukutsumine pidi olema lubatud osariikide seadusandjate poolt, miilitsa ise võis teenida ainult kolm kuud aastas ja miilitsa suurus, mida president võis kokku kutsuda, oli piiratud 75 000 inimesega.

1812. aasta sõja ajal olid miilitsate üksused halvasti koolitatud ja distsiplineeritud. Massachusetts ja Connecticut keeldusid sel ajal oma miilitsat välja kutsumast. Vermont ei lubanud oma miilitsal teenida väljaspool osariigi piire. Alates 1815. aastast kuni 1845. aastani ei nõudnud paljud põhjapoolsed osariigid oma kodanikelt miilitsateenistust. Mehhiko-Ameerika sõda peeti peamiselt regulaararmee poolt ja vabatahtlikud teenisid üheaastase teenistusajaga. Väga vähesed osariikide miilitsad osalesid. Kuna paljudes osariikides ei olnud 1840. aastateks osariikide seadusi, mis nõudsid miilitsa teenimist, asendasid miilitsaid vabatahtlikud rühmad, kes teenisid nädalavahetustel ja varustasid end ise relvadega. Vastutasuks riigi poolt pakutavate relvade ja vormiriietuse eest nõustusid paljud, eriti põhjapoolsetes osariikides, kuuluma oma riigi miilitsasse.

Riiklikel miilitsatel oli mitmeid puudusi. Revolutsioonisõja ja 1812. aasta sõja ajal oli neil kehvade võitlejate ja sagedaste desertööride maine.

Lincolni vabatahtlikud

Kui Lincoln kutsus 75 000 meest föderaalteenistusse, soovitasid tema kabineti liikmed tal paluda koguni 200 000 meest. Lincoln teadis siiski, et ta rikuks seadust, kui ta üritaks nii palju mehi kokku kutsuda, ja praktilisemast seisukohast mõistis ta ilmselt ka seda, et armeel ei olnud suurema arvu varustamiseks piisavalt relvi ega varusid, mistõttu ta leppis 75 000 mehega, mis oli seaduslik piir. See oli siiski neli korda suurem kui regulaararmee. Igale osariigile anti kvoot, mida ta pidi täitma vastavalt oma rahvaarvule. New Yorgi kvoot oli 17 rügementi (13 280 meest). Pennsylvania pidi saatma 16 rügementi. Ka teistele osariikidele anti oma kvoodid. Orjariigid keeldusid ühtegi meest saatmast, neli neist liitusid hoopis Konföderatsiooniga. Vabad osariigid täitsid oma kvoodid kiiresti. Mõned osariigid ei saatnud rohkem, kui nende kvoot nõudis, teised aga rohkem, nii et Lincoln sai ikkagi 75 000 meest, mida ta palus. Rhode Island saatis neli korda rohkem kui oma kvooti. Connecticut ja Missouri saatsid kumbki kolm korda oma kvooti. Massachusetts saatis kaks ja pool korda oma kvooti.

Kõik uued ohvitserid ja sõdurid pidid läbima sõjalise väljaõppe. Ohvitserid veetsid õhtuti taktika ja muude sõjaliste küsimuste õppimist raamatutest ja käsiraamatutest. Sõdurid veetsid oma päevad õppides drillimist ja relvade laskmist. Paljud leidsid kiiresti, et sõjaväeline elu ei olnud nii romantiline, nagu nad seda ette kujutasid. Keegi ei mõistnud, et väljaõpe võib olla vahe elu ja surma vahel lahinguväljal. Seega kannatas väljaõpe, kuid konföderatsiooni armeel olid samad probleemid ka oma miilitsate üksustega. Kui sõda algas, pidid mõlemad pooled sõltuma oma miilitsaüksustest.

Kongress muutis peagi miilitsaseadust, et võimaldada presidendil kutsuda rohkem mehi pikemaks ajaks teenistusse.