Ned Kelly

Varajane elu

Beveridge

Edward "Ned" Kelly sündis 1855. aasta juunis Canadias, Melbourne'ist põhja pool. Tegelik kuupäev ei ole teada, sest sündi ei olnud registreeritud Victoria riigi sünni-, surma- ja abielunimekirjas. Tema vanglaandmete kohaselt on tema sünniajaks 1856. aasta. Ta oli iiri katoliku vanemate John "Red" Kelly ja Ellen Quinni poeg. Red Kelly oli olnud vang, kes saadeti 1842. aastal Van Diemen's Landile kahe sea varguse eest. Ta kolis 1848. aastal Victoriasse. Ta kohtus Ellen Quinniga, kes oli 1841. aastal koos perega Iirimaalt Victoriasse tulnud. Red hakkas tööle Elleni isa James Quinni juures, kes oli Beveridge'i talunik. Ned sündis tõenäoliselt oma vanaisa majas. Umbes 1860. aasta paiku ehitas Red oma perekonnale väikese maja, mis seisab siiani Kelly Streetil.

Avenel

Kui Ned oli umbes üheksa-aastane, kolis isa perega põhja poole uude talusse Avenelisse. Ned päästis noore poisi, Richard Sheltoni, uppumisest Hughes Creekis. Sheltoni perekond, kellele kuulus Royal Mail Hotel, andis Nedile tema vapruse eest rohelisest siidist valmistatud vöö. Rihm oli 230 cm pikk ja 14 cm lai. Ta kandis seda rihma oma soomuse all, kui ta Glenrowani juures vangi võeti. Rihma, mis on endiselt Ned Kelly verega kaetud, hoitakse nüüd Benalla muuseumis. Red ei olnud edukas põllumees ja peagi arreteeriti ta kariloomade varguse eest. Mais 1866 anti talle üks kuu vangistust ja ta pidi maksma 25 naelsterlingi suuruse trahvi. Red suri 27. detsembril 1866 ja on maetud Aveneli kalmistule.

Greta

Ellen Kelly kolis perega Gretasse. Seal elasid ka teised Elleni pereliikmed. Tema isa James Quinn oli kolinud Beveridge'ist suurde talusse nimega Glenmore, mis asus Kingi jõe ääres Victoria kirdeosas. Tema õed Catherine ja Jane ning nende kümme last tegelesid Gretas põllumajandusega. Nende abikaasad, vennad John ja Thomas Lloyd, olid kariloomade varguse eest vangis. Kui Ellen tuli Gretasse, kolisid tema vennad James, William ja John Quinn Glenmore'ist, et aidata õdesid ja nende peresid. Mõned Quinnide pereliikmed olid samuti kariloomade varguse eest vangi saadetud. James, Elleni vend, oli kümme korda kariloomade varguse eest süüdi mõistetud. 1868. aastal tuli Red Kelly vend James Kelly Ellenile külla. Ta jõi end purju ja pärast tüli õdedega üritas nende maja maha põletada. Talle määrati surmanuhtlus, kuid hiljem muudeti see 15-aastaseks vangistuseks. Politsei pidas kogu perekonda probleemseteks ja kuritegelikeks.

Ellen Kelly ja tema lapsed kolisid üheteistkümne miili jõe äärde, Greta ja Glenrowani vahele. Ned Kelly alustas tööd puude langetamisel, hobuste sissetoomisel, karja karjatamisel ja aedade püstitamisel.

Gaol

14. oktoobril 1869 arreteeriti 14-aastane Ned hiinlaselt raha varastamise eest. Kelly veetis kümme päeva politseijaoskonna arestimajas, kuid Nedi kohtusse saatmiseks ei olnud piisavalt tõendeid ja ta tuli vabastada. Ned töötas ka koos endise vangi Harry Poweriga põõsas.

Power oli Melbourne'i vanglast põgenenud ja hakkas bussisõitma. Kelly arreteeriti 1870. aasta mais, kuna ta aitas Poweril inimesi röövida. Teda hoiti Kynetoni vanglas seitse nädalat. Varsti pärast seda oli Ned taas hädas. Koos oma onu Jack Lloydiga oli Ned sattunud kaklusesse ühe hawkeriga (rändkaupmehega). Seejärel saatsid nad kaupmehe naisele ebaviisaka kirja ja mõned vasika munandid. Oktoobris 1870 saadeti ta Beechworthi vanglasse rünnaku ja naise suhtes ebaviisakuse eest. Ta veetis vanglas viis kuud.

Vaid kolm nädalat pärast vanglast vabanemist 1871. aasta aprillis arreteeriti 16-aastane Ned uuesti. Ta oli ratsutanud sõbra hobusega Gretasse. Ta ei teadnud, et tema sõber Isaiah "Wild Wright" oli hobuse Mansfieldi postkontorist varastanud. Tekkis kaklus, kui politseinik, konstaabel Hall, püüdis teda vahistada. Hall üritas kolm korda Kelly't maha lasta, kuid tema püss ei töötanud, nii et ta lõi teda hoopis sellega üle pea. Kelly saadeti Melbourne'i Pentridge'i vanglasse. Nelja kuu pärast viidi ta Williamstownis asuvale vangilaevale Sacramento. Vangilaevad olid vanad laevad, mida kasutati lisavanglatena. Sacramento vangid töötasid päevasel ajal Williamstowni rannas meremüüri ehitamisel. Samuti töötasid nad Port Phillipi lahte kaitsvate suurtükkide jaoks kindluse ehitamisel. Kelly vabastati vanglast 2. veebruaril 1874.

Augustis kohtus Kelly Beechworthis oma sõbra "Wild Wrightiga". Ta pidi olema Wrighti peale vihane varastatud hobuse pärast, mis oli ta vangi viinud. Imperial Hotel'i taga pidasid nad 20 raundi kestnud paljajalgpoksimängu. Wright ütles hiljem, et "...ta andis mulle elu peidupaiga". 1877. aasta septembris arreteeriti Kelly Benallas, kuna ta oli joobes, sõitis jalgteel ja osutas vastupanu vahistamisele. Kelly põgenes politsei eest, kui nad teda kohtusse viisid. Pärast kaklust politseiga jooksis ta üle tee saapapoodi ja lukustas ukse. Kelly andis end üles, kui kohtunik kauplusesse tuli. Üks Kelly kinnipidamisel toimunud kakluses osalenud politseinikest oli Thomas Lonigan. Lonigan lasti hiljem Kelly poolt Stringybark Creekis maha.

Shelton's Royal Mail Hotel, Avenel, Victoria


Kelly farmi asukoht Avenelis


Benalla saapapood, kus Ned Kelly end 1877. aastal politsei eest peitis.

Varajane elu

Beveridge

Edward "Ned" Kelly sündis 1855. aasta juunis Canadias, Melbourne'ist põhja pool. Tegelik kuupäev ei ole teada, sest sündi ei olnud registreeritud Victoria riigi sünni-, surma- ja abielunimekirjas. Tema vanglaandmete kohaselt on tema sünniajaks 1856. aasta. Ta oli iiri katoliku vanemate John "Red" Kelly ja Ellen Quinni poeg. Red Kelly oli olnud vang, kes saadeti 1842. aastal Van Diemen's Landile kahe sea varguse eest. Ta kolis 1848. aastal Victoriasse. Ta kohtus Ellen Quinniga, kes oli 1841. aastal koos perega Iirimaalt Victoriasse tulnud. Red hakkas tööle Elleni isa James Quinni juures, kes oli Beveridge'i talunik. Ned sündis tõenäoliselt oma vanaisa majas. Umbes 1860. aasta paiku ehitas Red oma perekonnale väikese maja, mis seisab siiani Kelly Streetil.

Avenel

Kui Ned oli umbes üheksa-aastane, kolis isa perega põhja poole uude talusse Avenelisse. Ned päästis noore poisi, Richard Sheltoni, uppumisest Hughes Creekis. Sheltoni perekond, kellele kuulus Royal Mail Hotel, andis Nedile tema vapruse eest rohelisest siidist valmistatud vöö. Rihm oli 230 cm pikk ja 14 cm lai. Ta kandis seda rihma oma soomuse all, kui ta Glenrowani juures vangi võeti. Rihma, mis on endiselt Ned Kelly verega kaetud, hoitakse nüüd Benalla muuseumis. Red ei olnud edukas põllumees ja peagi arreteeriti ta kariloomade varguse eest. Mais 1866 anti talle üks kuu vangistust ja ta pidi maksma 25 naelsterlingi suuruse trahvi. Red suri 27. detsembril 1866 ja on maetud Aveneli kalmistule.

Greta

Ellen Kelly kolis perega Gretasse. Seal elasid ka teised Elleni pereliikmed. Tema isa James Quinn oli kolinud Beveridge'ist suurde talusse nimega Glenmore, mis asus Kingi jõe ääres Victoria kirdeosas. Tema õed Catherine ja Jane ning nende kümme last tegelesid Gretas põllumajandusega. Nende abikaasad, vennad John ja Thomas Lloyd, olid kariloomade varguse eest vangis. Kui Ellen tuli Gretasse, kolisid tema vennad James, William ja John Quinn Glenmore'ist, et aidata õdesid ja nende peresid. Mõned Quinnide pereliikmed olid samuti kariloomade varguse eest vangi saadetud. James, Elleni vend, oli kümme korda kariloomade varguse eest süüdi mõistetud. 1868. aastal tuli Red Kelly vend James Kelly Ellenile külla. Ta jõi end purju ja pärast tüli õdedega üritas nende maja maha põletada. Talle määrati surmanuhtlus, kuid hiljem muudeti see 15-aastaseks vangistuseks. Politsei pidas kogu perekonda probleemseteks ja kuritegelikeks.

Ellen Kelly ja tema lapsed kolisid üheteistkümne miili jõe äärde, Greta ja Glenrowani vahele. Ned Kelly alustas tööd puude langetamisel, hobuste sissetoomisel, karja karjatamisel ja aedade püstitamisel.

Gaol

14. oktoobril 1869 arreteeriti 14-aastane Ned hiinlaselt raha varastamise eest. Kelly veetis kümme päeva politseijaoskonna arestimajas, kuid Nedi kohtusse saatmiseks ei olnud piisavalt tõendeid ja ta tuli vabastada. Ned töötas ka koos endise vangi Harry Poweriga põõsas.

Power oli Melbourne'i vanglast põgenenud ja hakkas bussisõitma. Kelly arreteeriti 1870. aasta mais, kuna ta aitas Poweril inimesi röövida. Teda hoiti Kynetoni vanglas seitse nädalat. Varsti pärast seda oli Ned taas hädas. Koos oma onu Jack Lloydiga oli Ned sattunud kaklusesse ühe hawkeriga (rändkaupmehega). Seejärel saatsid nad kaupmehe naisele ebaviisaka kirja ja mõned vasika munandid. Oktoobris 1870 saadeti ta Beechworthi vanglasse rünnaku ja naise suhtes ebaviisakuse eest. Ta veetis vanglas viis kuud.

Vaid kolm nädalat pärast vanglast vabanemist 1871. aasta aprillis arreteeriti 16-aastane Ned uuesti. Ta oli ratsutanud sõbra hobusega Gretasse. Ta ei teadnud, et tema sõber Isaiah "Wild Wright" oli hobuse Mansfieldi postkontorist varastanud. Tekkis kaklus, kui politseinik, konstaabel Hall, püüdis teda vahistada. Hall üritas kolm korda Kelly't maha lasta, kuid tema püss ei töötanud, nii et ta lõi teda hoopis sellega üle pea. Kelly saadeti Melbourne'i Pentridge'i vanglasse. Nelja kuu pärast viidi ta Williamstownis asuvale vangilaevale Sacramento. Vangilaevad olid vanad laevad, mida kasutati lisavanglatena. Sacramento vangid töötasid päevasel ajal Williamstowni rannas meremüüri ehitamisel. Samuti töötasid nad Port Phillipi lahte kaitsvate suurtükkide jaoks kindluse ehitamisel. Kelly vabastati vanglast 2. veebruaril 1874.

Augustis kohtus Kelly Beechworthis oma sõbra "Wild Wrightiga". Ta pidi olema Wrighti peale vihane varastatud hobuse pärast, mis oli ta vangi viinud. Imperial Hotel'i taga pidasid nad 20 vooru kestnud paljajalgpoksimängu. Wright ütles hiljem, et "...ta andis mulle elu peidupaiga". 1877. aasta septembris arreteeriti Kelly Benallas, kuna ta oli joobes, sõitis jalgteel ja osutas vastupanu vahistamisele. Kelly põgenes politsei eest, kui nad teda kohtusse viisid. Pärast kaklust politseiga jooksis ta üle tee saapapoodi ja lukustas ukse. Kelly andis end üles, kui kohtunik kauplusesse tuli. Üks Kelly kinnipidamisel toimunud kakluses osalenud politseinikest oli Thomas Lonigan. Lonigan lasti hiljem Kelly poolt Stringybark Creekis maha.

Shelton's Royal Mail Hotel, Avenel, Victoria


Kelly farmi asukoht Avenelis


Benalla saapapood, kus Ned Kelly end 1877. aastal politsei eest peitis.

Fitzpatricki juhtum

Konstaabel Fitzpatrick juhtis väikest politseijaoskonda Gretas. Kuna Kelly perekond oli pikka aega kuritegelikult tegutsenud, oli politseiülem C. H. Nicholson andnud korralduse, et politsei ei tohi üksi Kellyde majja minna. Kuid Fitzpatrick otsustas, et ta "parandab Greta maffia". Aprillis 1878 läks ta majja, et arreteerida Nedi vend Dan Kelly hobuste varguse eest. Dan oli alles hiljuti vanglast välja lastud. Fitzpatrick oli tõenäoliselt purjus, sest ta oli peatunud Wintoni hotellis, et juua brändit. Dan Kelly keeldus koos Fitzpatrickiga politseisse tagasi minemast, sest politseinikul puudus vahistamismäärus, ametlik dokument, mida on vaja vahistamiseks. Seejärel püüdis Fitzpatrick panna Kate'i, Nedi 15aastast õde, tema põlvele istuma, et ta saaks teda suudelda. Sellest algas tüli pereliikmetega ja Fitzpatrick vigastas oma randme. Ta ja Ellen, Kate'i ema, leppisid kokku, et unustavad juhtunu. Kuid kui Fitzpatrick läks tagasi Benalla politseijaoskonda, ütles ta, et Ned oli teda kolm korda tulistanud ja Ellen Kelly oli teda labidaga pähe löönud. Fitzpatrick kaotas oma töö politseis 1881. aastal, kui politseiülem ütles, et ta on "valetaja".

Politseirühm, mida juhtis seersant Steele, läks tagasi Gretasse ja arreteeris Ellen Kelly (koos oma lapse Alice Kingiga), tema venna William Skillioni ja naabri William "Bricky" Williamsoni konstaabel Fitzpatricki mõrvakatse eest. Ned ja Dan Kelly ei olnud majas ja neid ei saanud vahistada. Ellen Kelly ütles, et Ned ei olnud asjaga seotud ja et ta töötas 400 mi (644 km) kaugusel. Pärast Beechworthis toimunud kohtuprotsessi mõistis kohtunik Redmond Barry Ellen Kelly konstaabel Fitzpatricki tapmiskatse eest kolmeks aastaks vangi. Skillion ja Williamson said kuus aastat vangistust. Politsei pakkus Kelly vendade tabamise eest 100 naelsterlingi suurust preemiat. 1881. aastal vabastati Williamson vanglast ja talle anti täielik armuandmine, sest valitsus teadis, et ta on süütu.

Kelly maja korsten Gretas

Fitzpatricki juhtum

Konstaabel Fitzpatrick juhtis väikest politseijaoskonda Gretas. Kuna Kelly perekond oli pikka aega kuritegelikult tegutsenud, oli politseiülem C. H. Nicholson andnud korralduse, et politsei ei tohi üksi Kellyde majja minna. Kuid Fitzpatrick otsustas, et ta "parandab Greta maffia". Aprillis 1878 läks ta majja, et arreteerida Nedi vend Dan Kelly hobuste varguse eest. Dan oli alles hiljuti vanglast välja lastud. Fitzpatrick oli tõenäoliselt purjus, sest ta oli peatunud Wintoni hotellis, et juua brändit. Dan Kelly keeldus koos Fitzpatrickiga politseisse tagasi minemast, sest politseinikul puudus vahistamismäärus, ametlik dokument, mida on vaja vahistamiseks. Seejärel püüdis Fitzpatrick panna Kate'i, Nedi 15aastast õde, tema põlvele istuma, et ta saaks teda suudelda. Sellest algas tüli pereliikmetega ja Fitzpatrick vigastas oma randme. Ta ja Ellen, Kate'i ema, leppisid kokku, et unustavad juhtunu. Kuid kui Fitzpatrick läks tagasi Benalla politseijaoskonda, ütles ta, et Ned oli teda kolm korda tulistanud ja Ellen Kelly oli teda labidaga pähe löönud. Fitzpatrick kaotas oma töö politseis 1881. aastal, kui politseiülem ütles, et ta on "valetaja".

Politseirühm, mida juhtis seersant Steele, läks tagasi Gretasse ja arreteeris Ellen Kelly (koos oma lapse Alice Kingiga), tema venna William Skillioni ja naabri William "Bricky" Williamsoni konstaabel Fitzpatricki mõrvakatse eest. Ned ja Dan Kelly ei olnud majas ja neid ei saanud vahistada. Ellen Kelly ütles, et Ned ei olnud asjaga seotud ja et ta töötas 400 mi (644 km) kaugusel. Pärast Beechworthis toimunud kohtuprotsessi mõistis kohtunik Redmond Barry Ellen Kelly konstaabel Fitzpatricki tapmiskatse eest kolmeks aastaks vangi. Skillion ja Williamson said kuus aastat vangistust. Politsei pakkus Kelly vendade tabamise eest 100 naelsterlingi suurust preemiat. 1881. aastal vabastati Williamson vanglast ja talle anti täielik armuandmine, sest valitsus teadis, et ta on süütu.

Kelly maja korsten Gretas

Kelly Gang

Stringybark Creek

Ned ja Dan Kelly läksid põõsasse peitu. Hiljem ühinesid nendega kaks sõpra, Joe Byrne ja Steve Hart. 25. oktoobril 1878 läksid kaks politseirühma Kellyde leidmiseks. Nad teadsid, et kaks venda peidavad end Wombat Ranges'is, Greta ja Mansfieldi vahelisel mäeahelikul. Üks rühm alustas Gretast lõuna poole, mida juhtis vanemkonstaabel Strahan. Strahan ütles, et ta laseb Kelly'd maha nagu koerad. Teine rühm, mida juhtis seersant Michael Kennedy, suundus Mansfieldist põhja poole. Temaga koos oli veel kolm politseinikku: konstaablid Thomas McIntyre, Thomas Lonigan ja Michael Scanlon. Nad lõid laagri Stringybark Creeki ääres tihedas metsas.

Kennedy ja Scanlon läksid Kellide järele, samal ajal kui Lonigan ja McIntyre jäid laagrisse. Kellysid elasid Bullock Creeki lähedal asuvas majas. Nad kuulsid müra ja avastasid politseilaagri. Nad otsustasid politseinikud kinni võtta ning nende relvad ja hobused ära võtta. Ned ja Dan läksid politseilaagri juurde ja käskisid neil alla anda. Konstaabel McIntyre tõstis relvad üles, kuid Lonigan võttis püstoli välja. Ned Kelly tulistas ta surnuks. Kui teised kaks politseinikku laagrisse tagasi tulid, käskis McIntyre neil end loovutada. Kui Scanlon läks oma relva järele, tulistas Kelly ka ta surnuks. Kennedy jooksis tulistades puu otsast puu otsa, Kelly jälitas teda. Kelly tulistas teda kaks korda, kaenlasse ja rinda. Kelly ütles hiljem, et Kennedy "...näis väga kannatavat ja olevat suurtes piinades... Ma ei tahtnud teda üksi jätta sellises valus lesima.". Ned asetas oma relva Kennedy rinnale ja tulistas teda uuesti. Ned Kelly läks tagasi laagrisse Kennedy mantli järele, mille ta seejärel kehale pani. McIntyre põgenes segaduse ajal ja läks tagasi Mansfieldi, et rääkida kõigile, mis oli juhtunud.

Viktoriaania valitsus võttis 30. oktoobril 1878 vastu seaduse, et muuta Kelly jõuk ebaseaduslikuks. See tähendas, et neil ei olnud enam mingeid seaduslikke õigusi ja igaüks võis nad maha lasta. Igaüks, kes suudaks tabada ükskõik millise jõugu liikme, elusana või surnuna, saaks 500 naelsterlingi ehk 2000 naelsterlingi preemia kõigi nelja mehe eest. Sel ajal ei teadnud politsei, et Hart ja Byrne olid jõugu liikmed. Bande nähti mitmel pool Kirde-Victorias. Nad püüdsid ületada Murray jõge, et minna Uus-Lõuna-Walesisse, kuid vesi oli liiga sügav. Politseil oli nende tagaotsimiseks mitu suurt gruppi.

Euroa

10. detsembril 1878 röövis see jõuk Austraalia Rahvuspanga Euroas. Nad olid peatunud Faithful Creeki jaamas (talu) ja pidasid sealseid inimesi vangi. Nad lukustasid 22 inimest, sealhulgas talutöölisi, rändkaupmehi (rändkaupmehi) ja külalisi laoruumi. Joe Byrne pidas vahti, samal ajal kui ülejäänud jõuk läks Euroasse. Nad läksid panka ja ütlesid, et neil on sõnum McCauley'lt, talu juhatajalt. Nad pääsesid panka ja pidasid kinni panga juhi Robert Scotti koos kahe kassapidajaga (pangatöötajaga). Pärast kogu raha äravõtmist sundis jõuk Scottit, tema naist, perekonda, teenijatüdrukuid ja kassapidajaid nendega koos tagasi Faithful Creeki. Nad lukustati koos teiste pantvangidega.

Kurjategijad näitasid ratsutamist ja trikke, mis lõbustas ja üllatas nende pantvange. Pärast õhtusööki ja seda, et inimesed ei tohi veel kolme tunni jooksul talust lahkuda, lahkusid nad. Kuritegu viidi läbi vigastusteta ja jõuk varastas 2000 naela.

Jerilderie

Politsei suurendas Kelly jõugu eest makstavat tasu. Rohkem politseinikke saadeti valvama pankasid riigis. Kellyde sõbrad pandi vanglasse. Bande ületas Murray jõe ja sõitis 60 km (37 mi) põhja poole Uus-Lõuna-Walesisse. Nad jõudsid Jerilderie'sse laupäeval, 8. veebruaril 1879. Nad murdsid sisse kohalikku politseijaoskonda ja lukustasid kaks politseinikku, Richards ja Devine, politseikambrisse. Seadusevastased panid politseivormid selga ja segunesid kohalike elanike hulka. Nad väitsid, et nad on lisapolitseinikud Sydneys, kes olid tulnud linna Kelly jõugu eest valvama. Ned Kelly viis oma hobuse sepale, et saada uued hobusekingad, ja käskis mehel saata arve Uus-Lõuna-Walesi politseile. Esmaspäeval ajas jõuk erinevaid inimesi kokku ja sundis nad Royal Mail Hotel'i tagaruumi. Samal ajal, kui Dan Kelly ja Steve Hart hoidsid pantvange "drinkidega maja poolt" (tasuta joogid) hõivatud, läksid Ned Kelly ja Joe Byrne telegraafiametisse ja raiusid maha mõned postid ning lõikasid juhtmed läbi. Seejärel läksid nad ja röövisid kohalikust pangast umbes 2 414 naela. Kelly põletas ka kõik linnakodanike hüpoteekkirja pangas. Kui jõuk linnast lahkus, laulsid nad kahest varasemast bushrangerist, Ben Hallist ja Dan Morganist: "Hurraa Morgani ja Ben Halli vanadele headele aegadele".

Järgmise 18 kuu jooksul ei suutnud politsei Kelly jõugu üles leida. Nad karistasid kõiki, kellest nad arvasid, et nad võivad jõugu aidata. Rohkem kui 20 inimest pandi kolmeks kuuks Beechworthi vanglasse kinni ainult sellepärast, et nad olid väidetavalt jõugu sõbrad. Ühtegi neist inimestest ei süüdistatud kunagi kuriteos. Valitsus arvas, et Kelly jõuk võib üritada oma sõpru vabastada, mistõttu nad panid vangla sissepääsule suured raudväravad.

Jerilderie kiri

Kuu aega enne Jerilderie'sse minekut dikteeris Ned Kelly Joe Byrne'i abiga pika kirja (56 lehekülge). Kirjas jutustas ta oma lugu, kuidas temast sai bushranger ja kuidas politsei tema perekonda kohtles. Samuti jutustas ta iiri katoliiklaste kohtlemisest politsei ning inglise ja iiri protestantidest talunike poolt. Ta ütles isegi, et Kirde-Victoria elanikud võivad korraldada revolutsiooni, et luua oma vabariik.

"Jerilderie kiri", nagu seda nimetatakse, on umbes 8300-sõnaline dokument, millest on saanud kuulus Austraalia kirjanduse teos. Kelly oli 14. detsembril 1878 kirjutanud varasema kirja Victoria parlamendi liikmele Donald Cameronile, kuid see oli jäänud tähelepanuta. Jerilderie kirja ei avaldatud kunagi. Kelly püüdis leida kohaliku ajalehe toimetaja ja panna teda kirja trükkimiseks. Lõpuks andis ta kirja panga kassapidaja Edward Livingile. Living säilitas kirja, mis avastati uuesti alles 1930. aastal. Siis avaldas selle Melbourne Herald. Käsitsi kirjutatud kiri anti 2000. aastal Victoria osariigi raamatukogule. Kelly sõnad on värvikad, karmid ja täis metafoore. Ta ütles, et politsei on "... suured koledad paksukaelalised vombatipäised suure kõhuga harakasjalgsed kitsa küürujalgsed iiri kohtutäiturite või inglise mõisnike pojad ...".

Politsei mälestusmärk Stringybark Creekis


Lonigani haud Mansfieldis


Telegraafiamet Jerilderie's

Kelly Gang

Stringybark Creek

Ned ja Dan Kelly läksid põõsasse peitu. Hiljem ühinesid nendega kaks sõpra, Joe Byrne ja Steve Hart. 25. oktoobril 1878 läksid kaks politseirühma Kellyde leidmiseks. Nad teadsid, et kaks venda peidavad end Wombat Ranges'is, Greta ja Mansfieldi vahelisel mäeahelikul. Üks rühm alustas Gretast lõuna poole, mida juhtis vanemkonstaabel Strahan. Strahan ütles, et ta laseb Kelly'd maha nagu koerad. Teine rühm, mida juhtis seersant Michael Kennedy, suundus Mansfieldist põhja poole. Temaga koos oli veel kolm politseinikku: konstaablid Thomas McIntyre, Thomas Lonigan ja Michael Scanlon. Nad lõid laagri Stringybark Creeki ääres tihedas metsas.

Kennedy ja Scanlon läksid Kellide järele, samal ajal kui Lonigan ja McIntyre jäid laagrisse. Kellysid elasid Bullock Creeki lähedal asuvas majas. Nad kuulsid müra ja avastasid politseilaagri. Nad otsustasid politseinikud kinni võtta ning nende relvad ja hobused ära võtta. Ned ja Dan läksid politseilaagri juurde ja käskisid neil alla anda. Konstaabel McIntyre tõstis relvad üles, kuid Lonigan võttis püstoli välja. Ned Kelly tulistas ta surnuks. Kui teised kaks politseinikku laagrisse tagasi tulid, käskis McIntyre neil end loovutada. Kui Scanlon läks oma relva järele, tulistas Kelly ka ta surnuks. Kennedy jooksis tulistades puu otsast puu otsa, Kelly jälitas teda. Kelly tulistas teda kaks korda, kaenlasse ja rinda. Kelly ütles hiljem, et Kennedy "...näis väga kannatavat ja olevat suurtes piinades... Ma ei tahtnud teda üksi jätta sellises valus lesima.". Ned asetas oma relva Kennedy rinnale ja tulistas teda uuesti. Ned Kelly läks tagasi laagrisse Kennedy mantli järele, mille ta seejärel kehale pani. McIntyre põgenes segaduse ajal ja läks tagasi Mansfieldi, et rääkida kõigile, mis oli juhtunud.

Viktoriaania valitsus võttis 30. oktoobril 1878 vastu seaduse, et muuta Kelly jõuk ebaseaduslikuks. See tähendas, et neil ei olnud enam mingeid seaduslikke õigusi ja igaüks võis nad maha lasta. Igaüks, kes suudaks tabada ükskõik millise jõugu liikme, elusana või surnuna, saaks 500 naelsterlingi ehk 2000 naelsterlingi preemia kõigi nelja mehe eest. Sel ajal ei teadnud politsei, et Hart ja Byrne olid jõugu liikmed. Bande nähti mitmel pool Kirde-Victorias. Nad püüdsid ületada Murray jõge, et minna Uus-Lõuna-Walesisse, kuid vesi oli liiga sügav. Politseil oli nende tagaotsimiseks mitu suurt gruppi.

Euroa

10. detsembril 1878 röövis see jõuk Austraalia Rahvuspanga Euroas. Nad olid peatunud Faithful Creeki jaamas (talu) ja pidasid sealseid inimesi vangi. Nad lukustasid 22 inimest, sealhulgas talutöölisi, rändkaupmehi (rändkaupmehi) ja külalisi laoruumi. Joe Byrne pidas vahti, samal ajal kui ülejäänud jõuk läks Euroasse. Nad läksid panka ja ütlesid, et neil on sõnum McCauley'lt, talu juhatajalt. Nad pääsesid panka ja pidasid kinni panga juhi Robert Scotti koos kahe kassapidajaga (pangatöötajaga). Pärast kogu raha äravõtmist sundis jõuk Scottit, tema naist, perekonda, teenijatüdrukuid ja kassapidajaid nendega koos tagasi Faithful Creeki. Nad lukustati koos teiste pantvangidega.

Kurjategijad näitasid ratsutamist ja trikke, mis lõbustas ja üllatas nende pantvange. Pärast õhtusööki ja seda, et inimesed ei tohi veel kolme tunni jooksul talust lahkuda, lahkusid nad. Kuritegu viidi läbi ilma vigastusteta ja jõuk varastas 2000 naela.

Jerilderie

Politsei suurendas Kelly jõugu eest makstavat tasu. Rohkem politseinikke saadeti valvama pankasid riigis. Kellyde sõbrad pandi vanglasse. Bande ületas Murray jõe ja sõitis 60 km (37 mi) põhja poole Uus-Lõuna-Walesisse. Nad jõudsid Jerilderie'sse laupäeval, 8. veebruaril 1879. Nad murdsid sisse kohalikku politseijaoskonda ja lukustasid kaks politseinikku, Richards ja Devine, politseikambrisse. Õigusrikkujad panid politseivormid selga ja segunesid kohalike elanike hulka. Nad väitsid, et nad on lisapolitseinikud Sydneys, kes olid tulnud linna Kelly jõugu eest valvama. Ned Kelly viis oma hobuse sepale, et saada uued hobusekingad, ja käskis mehel saata arve Uus-Lõuna-Walesi politseile. Esmaspäeval ajas jõuk erinevaid inimesi kokku ja sundis nad Royal Mail Hotel'i tagaruumi. Samal ajal, kui Dan Kelly ja Steve Hart hoidsid pantvange "drinkidega maja poolt" (tasuta joogid) hõivatud, läksid Ned Kelly ja Joe Byrne telegraafiametisse ja raiusid maha mõned postid ning lõikasid juhtmed läbi. Seejärel läksid nad ja röövisid kohalikust pangast umbes 2 414 naela. Kelly põletas ka kõik linnakodanike hüpoteekkirja pangas. Kui jõuk linnast lahkus, laulsid nad kahest varasemast bushrangerist, Ben Hallist ja Dan Morganist: "Hurraa Morgani ja Ben Halli vanadele headele aegadele".

Järgmise 18 kuu jooksul ei suutnud politsei Kelly jõugu üles leida. Nad karistasid kõiki, kellest nad arvasid, et nad võivad jõugu aidata. Rohkem kui 20 inimest pandi kolmeks kuuks Beechworthi vanglasse kinni ainult sellepärast, et nad olid väidetavalt jõugu sõbrad. Ühtegi neist inimestest ei süüdistatud kunagi kuriteos. Valitsus arvas, et Kelly jõuk võib üritada oma sõpru vabastada, mistõttu nad panid vangla sissepääsule suured raudväravad.

Jerilderie kiri

Kuu aega enne Jerilderie'sse minekut dikteeris Ned Kelly Joe Byrne'i abiga pika kirja (56 lehekülge). Kirjas jutustas ta oma lugu, kuidas temast sai bushranger ja kuidas politsei tema perekonda kohtles. Samuti jutustas ta iiri katoliiklaste kohtlemisest politsei ning inglise ja iiri protestantidest talunike poolt. Ta ütles isegi, et Kirde-Victoria elanikud võivad korraldada revolutsiooni, et luua oma vabariik.

"Jerilderie kiri", nagu seda nimetatakse, on umbes 8300-sõnaline dokument, millest on saanud kuulus Austraalia kirjanduse teos. Kelly oli 14. detsembril 1878 kirjutanud varasema kirja Victoria parlamendi liikmele Donald Cameronile, kuid see oli jäänud tähelepanuta. Jerilderie kirja ei avaldatud kunagi. Kelly püüdis leida kohaliku ajalehe toimetaja ja panna teda kirja trükkimiseks. Lõpuks andis ta kirja panga kassapidaja Edward Livingile. Living säilitas kirja, mis avastati uuesti alles 1930. aastal. Siis avaldas selle Melbourne Herald. Käsitsi kirjutatud kiri anti 2000. aastal Victoriaosariigi raamatukogule. Kelly sõnad on värvikad, karmid ja täis metafoore. Ta ütles, et politsei on "... suured koledad paksukaelalised vombatipäised suure kõhuga harakasjalgsed kitsa küürujalgsed iiri kohtutäiturite või inglise mõisnike pojad ...".

Politsei mälestusmärk Stringybark Creekis


Lonigani haud Mansfieldis


Telegraafiamet Jerilderie's

"Viimane positsioon"

Glenrowan

Bande otsustas, et Aaron Sherritt, Joe Byrne'i parim sõber, on politseispioon. Ööl vastu 26. juunit 1880 läksid Dan Kelly ja Joe Byrne Sherritti majja Woolshed Valley's Beechworthi lähedal ja tapsid ta. Neli politseinikku, kes teda sel ajal kaitsesid, peitsid end voodi alla ja teatasid mõrvast alles järgmisel päeval. Kurjategijad teadsid, et politsei saadab rongiga Beechworthi lisamehed, et püüda neid kinni. Ned Kelly ja Hart jõudsid Glenrowani 27. juunil ja võtsid Glenrowani hotellis (Glenrowan Inn) 70 pantvangi. Nad teadsid, et politseiga koormatud rong on teel. Nad sundisid Glenrowani raudteetöölisi rööbasteed üles tõmbama, et rong saaks kokku kukkuda. Bushrangers, kes kandsid omatehtud soomusrelvi, võtsid seejärel kinni kõik politseinikud, kes olid pärast õnnetust elus. Kui politsei oli kõrvaldatud, läks Kelly Gang seejärel Benallasse ja röövis panga. Kinnipeetud politseinikud vabastatakse, kui Ellen Kelly, William Williamson ja William Skillion vanglast välja lastakse.

Kuid plaan politseirongi rööbastelt mahajätmiseks ebaõnnestus. Aaron Sherritti kaitsvad politseinikud olid liiga hirmul, et oma majast lahkuda, ja mõrvast teatati alles järgmisel päeval. Kellid pidid ootama politseirongi 24 tundi kauem, kui nad olid planeerinud. Pantvange oli üha raskem kontrollida. Et neid lõbustada, korraldasid seaduserikkujad hotellis tantsu, kus Kelly tantsis hotelliomaniku tütre Jane Jonesiga kvadrilli. Nad korraldasid ka spordivõistlusi, sealhulgas hüppamist, sammu ja hüppamist. Kelly kasutas hüppamises osaledes lisaraskustena kahte revolvrit. Kohalik kooliõpetaja Thomas Curnow rääkis Nedile üle, et ta lubaks tal oma pere koju viia. Niipea, kui ta oli vaba, läks Curnow raudteeliinile, lehvitades oma punasesse salli mähitud laternaga (valgusega). Rong peatus ohutult.

46 politseinikku lahkusid kiiresti rongist ja paigutasid end ümber hotelli, nii et Kelly jõuk jäi sinna lõksu. Gängi liikmed panid selga oma soomuse, mis oli valmistatud aurude osadest. Kõigil neljal olid kiivrid. Iga mehe soomus oli üsna raske; Nedi soomus kaalus 41,4 kg, mis oli umbes pool tema kehakaalust. Politsei tulistas oma relvadega hoonesse seitse tundi. Hinnanguliselt tulistati tulistamise ajal 15 000 kuuli. Politsei tellis Melbourne'ist kahuri, et nad saaksid kõrtsi hävitada, kuid selle saabumine võttis liiga kaua aega, nii et nad panid selle asemel hoone põlema.

Esmaspäeva, 28. juuni koidikul tuli Ned Kelly oma soomusrüü seljas kõrtsist välja. Ta marssis politsei poole, tulistades neid püssiga. Nende kuulid põrkasid tema soomusest tagasi. Seersant Steel tulistas teda jalgadesse, mida soomus ei kaitsnud. Joe Byrne suri eesruumis verekaotuse tõttu, sest püstolilöök lõikas tal reieluukse. Dan Kelly ja Steve Hart võisid end tappa, sest nende surnukehad leiti tagaruumist kõrvuti lebamas, pead viltidel. Nad olid oma soomusrüü maha võtnud ja see leiti nende kõrvalt. Mitmeid pantvange tulistati ja kolm neist surid, sealhulgas 13-aastane Jack Jones, hotelliomaniku poeg. Raudteetööline Martin Cherry päästeti põlevast hotellist, kuid suri peagi pärast seda. George Metcalfe, karjääritööline, kes oli sunnitud raudtee üles tõmbama, suri hiljem vigastustesse. Politseil oli üks väike vigastus; politseiülem Francis Hare sai haavata randme, seejärel põgenes ta lahingust. Kelly jõugu uurimiseks moodustatud kuninglik komisjon kõrvaldas hiljem Hare'i Victoria politsei koosseisust.

Kohtuprotsess ja täitmine

Ned Kelly viidi Melbourne'i vanglasse, kus teda raviti haavade tõttu. Teda külastas tema ema, kes viibis samas vanglas konstaabel Fitzpatricki haavamise eest. Augustis viidi ta rongiga tagasi Beechworthi, kus toimusid esimesed kohtuistungid. Kohus leppis kokku, et Kelly antakse kohtu alla Thomas Lonigani ja Michael Scanloni mõrva eest Stringybark Creekis. Valitsus arvas, et Beechworthi ümbruskonna elanikud ei pruugi Kelly'd kuritegudes süüdi tunnistada, ja nii lasid nad kohtuprotsessi Melbourne'ile üle viia. Kohtuprotsessil tunnistas žürii Kelly mõlemas mõrvas süüdi. Iiri päritolu kohtunik Sir Redmond Barry mõistis ta surma sõnadega "Jumal halastagu teie hinge". Kelly ütles: "Ma lähen veidi kaugemale ja ütlen, et näen teid seal, kui ma lähen".

Paljud inimesed ei olnud surmaotsusega nõus. Rohkem kui 60 000 nimega petitsioonis paluti valitsuselt halastust. Ned Kelly poodi 11. novembril 1880 Melbourne'i vanglas mõrva eest. Mitmed ajalehed, sealhulgas The Age ja The Herald, teatasid Kelly viimastest sõnadest: "Selline on elu". Sir Redmond Barry suri pärast lühikest haigust 23. novembril 1880, ainult 12 päeva pärast Kelly surma.

Uuesti matmine ja hiljutine DNA-testimine

Ned Kelly maeti Melbourne'i vangla tähistamata hauda, mis asus koos teiste kurjategijatega, kes olid samuti vanglas hirtatud. 32 inimese luud kaevati välja 1929. aastal, kui vanglat ümber ehitati, ja maeti ümber Pentridge'i vanglasse Coburgis, Victoria osariigis. Pentridge'is asuv matmispaik avastati uuesti 2008. aastal. DNA-testid on tõestanud, et üks luukomplekt oli Ned Kelly skelett. Victoria kohtuekspertiisi instituudi eksperdid ütlesid, et DNA vastab selgelt ühele Kelly elusolevatest sugulastest. Luudel on näha mõned vigastused, mida Kelly sai politseiga toimunud tulistamise ajal. Kelly skeletil puudub kolju.

1929. aastal leiti vangla kaevamistel kolju, mis väidetavalt kuulus Kellyle. See oli välja pandud Melbourne'i vanas vanglas, kuid see varastati 1978. aastal. Ned Kelly hukkumise aastapäeval, 11. novembril 2009, andis üks Lääne-Austraalia talunik Victoria kultuuripärandile tagasi kolju, mis oli tema sõnul vanglast võetud. Seda testiti DNA suhtes, et teha kindlaks, kas see on Ned Kelly kolju. Need testid näitasid, et see ei olnud see ja Kelly kolju asukoht on endiselt teadmata.

2013. aastal andis Viktoriaania valitsus Kelly säilmed lõpuks tema perekonnale. 18. jaanuaril 2013 toimus Wangaratta Püha Patricku kirikus matusetalitus. Teenistuse ajal kandsid piiblist lugenud pereliikmed rohelist siidist rihma. Teenistusel osalesid ka konstaabel Michael Scanloni ja Aaron Sherriti sugulased. Kelly maeti 20. jaanuaril 2013 tähistamata hauda Gretas.

Nedi skeletilt leitud DNA oli mitokondriaalne DNA. See sobis ühe Nedi emapoolse sugulase (Nedi lapselapse Leigh Olveri) DNA-ga. Nedi luudelt ei saadud piisava kvaliteediga Y-DNA-d ega ka mitte üheltki Nedi teadaolevalt isapoolselt sugulaselt (Y-DNA kandub isalt pojale). On olemas võimalus, et ühel päeval saab Nedi luudest isoleerida Y-DNA-proovi, kasutades arenenumaid laboratoorsed protseduure, kuid on ka võimalik, et Y-DNA-proov võetakse Nedi ühe meessoost sugulase, näiteks tema isa, onude või vendade jäänustest. Nende kõigi hauad on hästi teada. Y-DNA-proovist selguks täpselt, millisesse Kelly liini Ned kuulub. Praegu on Kelly perekonnanime Y-DNA uuringus üle 500 Y-DNA proovi tulemused, kuid võrdlust ei saa teha enne, kui on saadud proov ühelt Nedi suguvõsalt. Asukoha alusel on kõige sagedasem Kelly liin Edela-Iirimaal (Tipperary, Clare ja Kerry) O'Brien-Kelly liin (L226+).

Ned Kelly soomus


Ned Kelly kohtus


Ned Kelly surmamask

"Viimane positsioon"

Glenrowan

Bande otsustas, et Aaron Sherritt, Joe Byrne'i parim sõber, on politseispioon. Ööl vastu 26. juunit 1880 läksid Dan Kelly ja Joe Byrne Sherritti majja Woolshed Valley's Beechworthi lähedal ja tapsid ta. Neli politseinikku, kes teda sel ajal kaitsesid, peitsid end voodi alla ja teatasid mõrvast alles järgmisel päeval. Kurjategijad teadsid, et politsei saadab rongiga Beechworthi lisamehed, et püüda neid kinni. Ned Kelly ja Hart jõudsid Glenrowani 27. juunil ja võtsid Glenrowani hotellis (Glenrowan Inn) 70 pantvangi. Nad teadsid, et politseiga koormatud rong on teel. Nad sundisid Glenrowani raudteetöölisi rööbasteed üles tõmbama, et rong saaks kokku kukkuda. Bushrangers, kes kandsid omatehtud soomusrelvi, võtsid seejärel kinni kõik politseinikud, kes olid pärast õnnetust elus. Kui politsei oli kõrvaldatud, läks Kelly Gang seejärel Benallasse ja röövis panga. Kinnipeetud politseinikud vabastatakse, kui Ellen Kelly, William Williamson ja William Skillion vanglast välja lastakse.

Kuid plaan politseirongi rööbastelt mahajätmiseks ebaõnnestus. Aaron Sherritti kaitsvad politseinikud olid liiga hirmul, et oma majast lahkuda, ja mõrvast teatati alles järgmisel päeval. Kellid pidid ootama politseirongi 24 tundi kauem, kui nad olid planeerinud. Pantvange oli üha raskem kontrollida. Et neid lõbustada, korraldasid seaduserikkujad hotellis tantsu, kus Kelly tantsis hotelliomaniku tütre Jane Jonesiga kvadrilli. Nad korraldasid ka spordivõistlusi, sealhulgas hüppamist, sammu ja hüppamist. Kelly kasutas hüppamises osaledes lisaraskustena kahte revolvrit. Kohalik kooliõpetaja Thomas Curnow rääkis Nedile üle, et ta lubaks tal oma pere koju viia. Niipea, kui ta oli vaba, läks Curnow raudteeliinile, lehvitades oma punasesse salli mähitud laternaga (valgusega). Rong peatus ohutult.

46 politseinikku lahkusid kiiresti rongist ja paigutasid end ümber hotelli, nii et Kelly jõuk jäi sinna lõksu. Gängi liikmed panid selga oma soomuse, mis oli valmistatud aurude osadest. Kõigil neljal olid kiivrid. Iga mehe soomus oli üsna raske; Nedi soomus kaalus 41,4 kg, mis oli umbes pool tema kehakaalust. Politsei tulistas oma relvadega hoonesse seitse tundi. Hinnanguliselt tulistati tulistamise ajal 15 000 kuuli. Politsei tellis Melbourne'ist kahuri, et nad saaksid kõrtsi hävitada, kuid selle saabumine võttis liiga kaua aega, nii et nad panid selle asemel hoone põlema.

Esmaspäeva, 28. juuni koidikul tuli Ned Kelly oma soomusrüü seljas kõrtsist välja. Ta marssis politsei poole, tulistades neid püssiga. Nende kuulid põrkasid tema soomusest tagasi. Seersant Steel tulistas teda jalgadesse, mida soomus ei kaitsnud. Joe Byrne suri eesruumis verekaotuse tõttu, sest püstolilöök lõikas tal reieluukse. Dan Kelly ja Steve Hart võisid end tappa, sest nende surnukehad leiti tagaruumist kõrvuti lebamas, pead viltidel. Nad olid oma soomusrüü maha võtnud ja see leiti nende kõrvalt. Mitmeid pantvange tulistati ja kolm neist surid, sealhulgas 13-aastane Jack Jones, hotelliomaniku poeg. Raudteetööline Martin Cherry päästeti põlevast hotellist, kuid suri peagi pärast seda. George Metcalfe, karjääritööline, kes oli sunnitud raudtee üles tõmbama, suri hiljem vigastustesse. Politseil oli üks väike vigastus; politseiülem Francis Hare sai haavata randme, seejärel põgenes ta lahingust. Kelly jõugu uurimiseks moodustatud kuninglik komisjon kõrvaldas hiljem Hare'i Victoria politsei koosseisust.

Kohtuprotsess ja täitmine

Ned Kelly viidi Melbourne'i vanglasse, kus teda raviti haavade tõttu. Teda külastas tema ema, kes viibis samas vanglas konstaabel Fitzpatricki haavamise eest. Augustis viidi ta rongiga tagasi Beechworthi, kus toimusid esimesed kohtuistungid. Kohus leppis kokku, et Kelly antakse kohtu alla Thomas Lonigani ja Michael Scanloni mõrva eest Stringybark Creekis. Valitsus arvas, et Beechworthi ümbruskonna elanikud ei pruugi Kelly'd kuritegudes süüdi tunnistada, ja nii lasid nad kohtuprotsessi Melbourne'ile üle viia. Kohtuprotsessil tunnistas žürii Kelly mõlemas mõrvas süüdi. Iiri päritolu kohtunik Sir Redmond Barry mõistis ta surma sõnadega "Jumal halastagu teie hinge". Kelly ütles: "Ma lähen veidi kaugemale ja ütlen, et näen teid seal, kui ma lähen".

Paljud inimesed ei olnud surmaotsusega nõus. Rohkem kui 60 000 nimega petitsioonis paluti valitsuselt halastust. Ned Kelly poodi 11. novembril 1880 Melbourne'i vanglas mõrva eest. Mitmed ajalehed, sealhulgas The Age ja The Herald, teatasid Kelly viimastest sõnadest: "Selline on elu". Sir Redmond Barry suri pärast lühikest haigust 23. novembril 1880, ainult 12 päeva pärast Kelly surma.

Uuesti matmine ja hiljutine DNA-testimine

Ned Kelly maeti Melbourne'i vangla tähistamata hauda, mis asus koos teiste kurjategijatega, kes olid samuti vanglas hirtatud. 32 inimese luud kaevati välja 1929. aastal, kui vanglat ümber ehitati, ja maeti ümber Pentridge'i vanglasse Coburgis, Victoria osariigis. Pentridge'is asuv matmispaik avastati uuesti 2008. aastal. DNA-testid on tõestanud, et üks luukomplekt oli Ned Kelly skelett. Victoria kohtuekspertiisi instituudi eksperdid ütlesid, et DNA vastab selgelt ühele Kelly elusolevatest sugulastest. Luudel on näha mõned vigastused, mida Kelly sai politseiga toimunud tulistamise ajal. Kelly skeletil puudub kolju.

1929. aastal leiti vangla kaevamistel kolju, mis väidetavalt kuulus Kellyle. See oli välja pandud Melbourne'i vanas vanglas, kuid see varastati 1978. aastal. Ned Kelly hukkumise aastapäeval, 11. novembril 2009, andis üks Lääne-Austraalia talunik Victoria kultuuripärandile tagasi kolju, mis oli tema sõnul vanglast võetud. Seda testiti DNA suhtes, et teha kindlaks, kas see on Ned Kelly kolju. Need testid näitasid, et see ei olnud see ja Kelly kolju asukoht on endiselt teadmata.

2013. aastal andis Viktoriaania valitsus Kelly säilmed lõpuks tema perekonnale. 18. jaanuaril 2013 toimus Wangaratta Püha Patricku kirikus matusetalitus. Teenistuse ajal kandsid piiblist lugenud pereliikmed rohelist siidist rihma. Teenistusel osalesid ka konstaabel Michael Scanloni ja Aaron Sherriti sugulased. Kelly maeti 20. jaanuaril 2013 tähistamata hauda Gretas.

Nedi skeletilt saadud DNA oli mitokondriaalne DNA. See sobis ühe Nedi emapoolse sugulase (Nedi lapselapse Leigh Olveri) DNA-ga. Nedi luudelt ei saadud piisava kvaliteediga Y-DNA-d ega ka mitte üheltki Nedi teadaolevalt isapoolselt sugulaselt (Y-DNA kandub isalt pojale). On olemas võimalus, et ühel päeval saab Nedi luudest isoleerida Y-DNA-proovi, kasutades arenenumaid laboratoorsed protseduure, kuid on ka võimalik, et Y-DNA-proov võetakse Nedi ühe meessoost sugulase, näiteks tema isa, onude või vendade jäänustest. Nende kõigi hauad on hästi teada. Y-DNA-proovist selguks täpselt, millisesse Kelly liini Ned kuulub. Praegu on Kelly perekonnanime Y-DNA uuringus üle 500 Y-DNA proovi tulemused, kuid võrdlust ei saa teha enne, kui on saadud proov ühelt Nedi suguvõsalt. Asukoha alusel on kõige sagedasem Kelly liin Edela-Iirimaal (Tipperary, Clare ja Kerry) O'Brien-Kelly liin (L226+).

Ned Kelly soomus


Ned Kelly kohtus


Ned Kelly surmamask

Ned Kelly lugu

Ned Kelly on endiselt suur osa Austraalia popkultuurist. Tema lugu on jutustatud raamatutes, filmides, näidendites ja telesaadetes. Tema kujutist on kasutatud kõikjal alates kookidest kuni tätoveeringuteni. Hiljutine uuring näitas, et Ned Kelly tätoveeringut kandvate inimeste puhul on kaheksa korda suurem tõenäosus saada mõrvatud. 1980. aastal andis Austraalia postkontor välja postmarkide komplekti, et meenutada Glenrowani piiramise 100. aastapäeva. 2010. aastal maksis Victoria Rahvusgalerii 2,2 miljonit Austraalia dollarit kunstnik Sidney Nolani Ned Kelly't kujutava maali eest. Nolani maal Ned Kellyst inspireeris 2000. aasta suveolümpiamängude avatseremooniat Sydneys. 2011. aasta juunis väitis Williamstowni Austraalia jalgpalliklubi, et Ned Kelly mängis 1873. aastal 11 mängu klubi eest, kui ta istus vangilaeval. Samuti väideti, et 1928. aastal leiti jalgpalliväljakule maetud soomusrüüs.

Raamatud

• Kelly jõugu tõeline ajalugu, autor: Peter Carey, 2000. See raamat võitis 2001. aastal Man Bookeri auhinna.
• Meie päikesepaiste, Robert Drewe, 2001. See romaan oli aluseks Gregor Jordani filmile "Ned Kelly".

Muusika

• Reg Livermore'i ja Patrick Flynni "Ned Kelly the Rock Opera".
• Ned Kelly, USA kantrilaulja Johnny Cash, tema albumil The Man in Black, 1971
• Meie päikesepaiste Paul Kelly, 1999
• Mäng nagu Ned Kelly poolt Slim Dusty
• Ned Kelly Ashley Davies, 2001
• Ned Kelly Waylon Jennings, 1970
• Poor Ned Austraalia ansambli Redgum poolt, 1978
• Kui Ned Kelly oleks kuningas, Midnight Oil, 1983
• Kate Kelly Whitlamide poolt, 2002
• Ned Kelly ballaad Trevor Lucasilt Fotheringay esituses
• Shelter for my Soul, mille kirjutas ja salvestas Powderfingeri Bernard Fanning 2003. aasta filmi Ned Kelly jaoks ning mis kõlas filmi lõputiitrite ajal.

Film ja televisioon

• The Story of the Kelly Gang 1906, maailma esimene täispikk film (70 minutit).
• The Kelly Gang, stsenarist, produtsent ja režissöör Harry Southwell, 1920. Sellest kahetunnisest filmist on säilinud vaid lühikesed filmipalad ja mõned fotod.
• Kui Kellid olid väljas, stsenarist, produtsent ja lavastaja Harry Southwell, 1923.
• When the Kellys Rode, stsenarist, produtsent ja režissöör Harry Southwell, 1934.
• The Glenrowan Affair, lavastaja Rupert Kathner, 1951.
• The Stringybark Massacre, sõltumatu filmitegija Garry Shead, 1967. See 10-minutiline film pidi olema osa pikemast Ned Kelly filmist.
• Tony Richardsoni lavastatud film "Ned Kelly" (1970), mille peaosas mängis Mick Jagger. Selles filmis kasutatud soomusrelvi saab näha Braidwoodi muuseumis.
• The Last Outlaw, stsenaariumi autorid Ian Jones ja Bronwyn Binns, neljaosaline televisiooni minisari, 1980. aastal. Osades John Jarrat kui Ned Kelly, Sigrid Thornton kui Kate Kelly ja Steve Bisley kui Joe Byrne.
• Reckless Kelly, stsenarist, režissöör ja peaosas Yahoo Serious, 1993.
• Ned Kelly, režissöör Gregor Jordan, peaosas Heath Ledger, 2003
• Ned on madala eelarvega satiir, mille on kirjutanud, lavastanud ja mille peaosas mängib Abe Forsythe, 2003. aasta.
• Piiratud: Ned Kelly lugu, Peter Fenton, teledokumentaalfilm, 2003
• Ned Kelly Uncovered, dokumentaalfilm koos Tony Robinsoniga

Teater

• Catching the Kellys, mille on kirjutanud Joseph Pickersgill ja mida esitati Melbourne'is 1879. aastal.
• The Kelly Gang, mille autoriks on Reg Rede, esietendus 1896. aastal Victorias.
• Hands Up, or Ned Kelly and his gang, mille on kirjutanud E. Cole ja mida esitati Sydneys 1907. aastal.
• Selline on elu - Edward Borovansky ballett Verdon Williamsi muusikaga, etendus Sydneys 1951. aastal.
• The Jerilderie Letter, mille on kirjutanud Peter Finlay, etendus Melbourne'is 2007. aastal.
• Relvade tikkimine, Kelly lugu läbi naiste silmade. Esietendus 2006. aastal Melbourne'i vanas vanglas.

Taimed

• Grevillea Ned Kelly - väike põõsas grevillea perekonnast, umbes 2 m kõrgune, rohelised lehed, oranžid kuni punased õied.

Mansfieldi mälestusmärk Ned Kelly poolt mõrvatud kolmele politseinikule: Lonigan, Scanlon ja Kennedy


Grevillea Ned Kelly lill

Ned Kelly lugu

Ned Kelly on endiselt suur osa Austraalia popkultuurist. Tema lugu on jutustatud raamatutes, filmides, näidendites ja telesaadetes. Tema kujutist on kasutatud kõikjal alates kookidest kuni tätoveeringuteni. Hiljutine uuring näitas, et Ned Kelly tätoveeringut kandvate inimeste puhul on kaheksa korda suurem tõenäosus saada mõrvatud. 1980. aastal andis Austraalia postkontor välja postmarkide komplekti, et meenutada Glenrowani piiramise 100. aastapäeva. 2010. aastal maksis Victoria Rahvusgalerii 2,2 miljonit Austraalia dollarit kunstnik Sidney Nolani Ned Kelly't kujutava maali eest. Nolani maal Ned Kellyst inspireeris 2000. aasta suveolümpiamängude avatseremooniat Sydneys. 2011. aasta juunis väitis Williamstowni Austraalia jalgpalliklubi, et Ned Kelly mängis 1873. aastal 11 mängu klubi eest, kui ta istus vangilaeval. Samuti väideti, et 1928. aastal leiti jalgpalliväljakule maetud soomusrüüs.

Raamatud

• Kelly jõugu tõeline ajalugu, autor: Peter Carey, 2000. See raamat võitis 2001. aastal Man Bookeri auhinna.
• Meie päikesepaiste, Robert Drewe, 2001. See romaan oli aluseks Gregor Jordani filmile "Ned Kelly".

Muusika

• Reg Livermore'i ja Patrick Flynni "Ned Kelly the Rock Opera".
• Ned Kelly, USA kantrilaulja Johnny Cash, tema albumil The Man in Black, 1971
• Meie päikesepaiste Paul Kelly, 1999
• Mäng nagu Ned Kelly poolt Slim Dusty
• Ned Kelly Ashley Davies, 2001
• Ned Kelly Waylon Jennings, 1970
• Poor Ned Austraalia ansambli Redgum poolt, 1978
• Kui Ned Kelly oleks kuningas, Midnight Oil, 1983
• Kate Kelly Whitlamide poolt, 2002
• Ned Kelly ballaad Trevor Lucasilt Fotheringay esituses
• Shelter for my Soul, mille kirjutas ja salvestas Powderfingeri Bernard Fanning 2003. aasta filmi Ned Kelly jaoks ning mis kõlas filmi lõputiitrite ajal.

Film ja televisioon

• The Story of the Kelly Gang 1906, maailma esimene täispikk film (70 minutit).
• The Kelly Gang, stsenarist, produtsent ja režissöör Harry Southwell, 1920. Sellest kahetunnisest filmist on säilinud vaid lühikesed filmipalad ja mõned fotod.
• Kui Kellid olid väljas, stsenarist, produtsent ja lavastaja Harry Southwell, 1923.
• When the Kellys Rode, stsenarist, produtsent ja režissöör Harry Southwell, 1934.
• The Glenrowan Affair, lavastaja Rupert Kathner, 1951.
• The Stringybark Massacre, sõltumatu filmitegija Garry Shead, 1967. See 10-minutiline film pidi olema osa pikemast Ned Kelly filmist.
• Tony Richardsoni lavastatud film "Ned Kelly" (1970), mille peaosas mängis Mick Jagger. Selles filmis kasutatud soomusrelvi saab näha Braidwoodi muuseumis.
• The Last Outlaw, stsenaariumi autorid Ian Jones ja Bronwyn Binns, neljaosaline televisiooni minisari, 1980. aastal. Osades John Jarrat kui Ned Kelly, Sigrid Thornton kui Kate Kelly ja Steve Bisley kui Joe Byrne.
• Reckless Kelly, stsenarist, režissöör ja peaosas Yahoo Serious, 1993.
• Ned Kelly, režissöör Gregor Jordan, peaosas Heath Ledger, 2003
• Ned on madala eelarvega satiir, mille on kirjutanud, lavastanud ja mille peaosas mängib Abe Forsythe, 2003. aasta.
• Piiratud: Ned Kelly lugu, Peter Fenton, teledokumentaalfilm, 2003
• Ned Kelly Uncovered, dokumentaalfilm koos Tony Robinsoniga

Teater

• Catching the Kellys, mille on kirjutanud Joseph Pickersgill ja mida esitati Melbourne'is 1879. aastal.
• The Kelly Gang, mille autoriks on Reg Rede, esietendus 1896. aastal Victorias.
• Hands Up, or Ned Kelly and his gang, mille on kirjutanud E. Cole ja mida esitati Sydneys 1907. aastal.
• Selline on elu - Edward Borovansky ballett Verdon Williamsi muusikaga, etendus Sydneys 1951. aastal.
• The Jerilderie Letter, mille on kirjutanud Peter Finlay, etendus Melbourne'is 2007. aastal.
• Relvade tikkimine, Kelly lugu läbi naiste silmade. Esietendus 2006. aastal Melbourne'i vanas vanglas.

Taimed

• Grevillea Ned Kelly - väike põõsas grevillea perekonnast, umbes 2 m kõrgune, rohelised lehed, oranžid kuni punased õied.

Mansfieldi mälestusmärk Ned Kelly poolt mõrvatud kolmele politseinikule: Lonigan, Scanlon ja Kennedy


Grevillea Ned Kelly lill