Ameerika Ühendriikide põhiseaduse ajalugu

Esimene põhiseadus

Ameerika Ühendriikide (teise) põhiseaduse ajalugu algab esimese põhiseaduse - Konföderatsiooni artiklite - loomise ajalooga. Konföderatsiooni artiklid olid tegelikult lahtine konföderatsioon, mis ühendas kolmteist iseseisvat osariiki, et tegeleda peamiselt välispoliitikaga. Kõikidel muudel eesmärkidel jäid nad suveräänseteks osariikideks. Konföderatsiooni artiklite suurimaks nõrkuseks on see, et neil puudus otsene side rahva endaga. See tunnustas riikide suveräänsust. Iga osariik kogus oma makse, varustas oma sõjaväge ja trükkis oma raha. Uue valitsuse peamiseks vahendiks oli nõrk kongress. Täidesaatvat võimu ei olnud. Hiljutine türannia, mida Suurbritannia kuningas George III all kannatas, pani uue riigi juhid tugeva keskvalitsuse suhtes ettevaatlikuks. Kongressis oli igal osariigil ainult üks hääl. Väikese rahvaarvuga osariikidel oli sama hääleõigus kui kümme korda suurema rahvaarvuga osariikidel. Artiklite muutmine nõudis ühehäälset hääletust, mis oli praktiliselt võimatu, kuna kolmeteistkümnel osariigil olid igaühel oma huvid.

Kuid nõrkused ilmnesid kiiresti. Kongress ei saanud koguda makse ja seega ei saanud tõhusalt toetada sõjategevust. Keskvalitsusel ei olnud võimet pidada välisriikide valitsustega kaubanduslepinguid. Ta ei saanud lahendada osariikidevahelisi tülisid. Riik ei saanud kaitsta oma laevu, mida piraadid röövisid. Riigid ise olid majanduslikult peaaegu katastroofilises olukorras. Laialdane paberraha kasutamine põhjustas inflatsiooni. Nii palju, et mõnes kohas võis nael teed maksta 100 dollarit. Põllumehed visati vangi, sest nad ei suutnud oma võlgu tasuda. Paljud talud müüdi maha tasumata maksude tõttu.

Toimus katse reformida artikleid. Artiklite kongress sai 7. augustil 1786. aastal aruande kaheteistkümneliikmeliselt "suurelt komiteelt". Nad määrati vajalike muudatuste väljatöötamiseks. Pakuti välja seitse muudatust Konföderatsiooni artiklitesse. Nende reformide kohaselt oleks kongress saanud "ainuõigusliku ja ainuõigusliku" õiguse reguleerida kaubandust. Osariigid ei saanud eelistada välismaalasi kodanike ees. Maksuarvete üle peaks hääletama 70%, riigivõla üle 85%, mitte 100%, nagu praegu nõutakse. Kongress võiks nõuda osariikidelt viivistasu. Nende eest nõutaks riigilt kinnipeetavaid vägesid, millele lisanduks trahv. Kui riik ei maksaks, võiks kongress otse selle linnadelt ja maakondadelt makse sisse nõuda. Oleks olnud seitsmest kohtunikust koosnev riiklik kohus. Kongressis mitteilmumise korral oleks keelatud olnud saada mis tahes USA või osariigi ametikohta. Need ettepanekud saadeti siiski ilma hääletusteta tagasi komiteesse ja neid ei võetud uuesti päevakorda.

Põhiseaduse konvendi

"Mitte midagi räägitud või kirjutatud ei tohi kellelegi - isegi mitte teie perekonnale - avaldada, kuni me ei ole lõplikult katkestanud. Klatš või arusaamatus võib kergesti rikkuda kogu selle raske töö, mida me sel suvel tegema peame." -George Washington, eesistuja.

Kongress oli andnud delegaatidele ülesande muuta konföderatsiooni artikleid. Kuid peaaegu kohe hakkasid nad arutama täiesti uut valitsemisvormi. Arutelud kestsid kogu 1787. aasta suve ja muutusid kohati nii tuliseks, et ähvardas kongressi ennetähtaegselt lõpetada.

Delegaadid

Konverentsile määrati 74 delegaati, kellest ainult 55 osales tegelikult istungitel. Rhode Islandi osariik keeldus ühegi delegaadi saatmisest. Nad uskusid, et kongress oli tegelikult vandenõu konföderatsiooni valitsuse kukutamiseks. Patrick Henry Virginiast oli teine, kes keeldus osalemast, teatades, et ta "haistab roti". Eelkõige kahtlustas ta James Madisoni, samuti Virginiast, selles, et ta soovib luua uut valitsemisvormi. Henry uskus kindlalt, et osariigid pakuvad isiklike õiguste jaoks parimat kaitset, ja ta ei tahtnud selle korralduse häirimisega midagi peale hakata. Thomas Jefferson ja John Adams olid diplomaatilistel missioonidel. John Jay oli New Yorgis diplomaatilises büroos. Erinevatel põhjustel ei viibinud paljud riigi tähtsamad poliitilised liidrid kongressil. Kuid nende nimekiri, kes osalesid, oli muljetavaldav. Nende hulgas olid Benjamin Franklin, James Wilson, Alexander Hamilton, George Mason, John Dickinson, Gouverneur Morris ja George Washington. Paljud teised said samuti kuulsaks kui põhiseaduse koostajad.

Istungid toimusid salaja. Reporterid ja pealtvaatajad ei olnud lubatud. Neile, kes juba kahtlustasid, kinnitas menetluse salajasus vaid seda, mida nad kartsid. Uste juures olid isegi relvastatud valvurid. Paljud kohalviibijad olid juba riskinud, et britid riputaksid neid kui reetureid revolutsiooni ajal. Nüüd muretsesid nad selle pärast, mida nende osariigid arvavad konföderatsiooni artiklite hülgamisest.

Virginia kava

James Madison veetis 1787. aasta talve uurides erinevaid konföderatsioone läbi ajaloo. Ta tuli Philadelphiasse, olles relvastatud rikkalike teadmistega ja ettekujutusega sellest, milline peaks olema Ameerika Ühendriikide valitsus. Tema plaani esitas konvendile Virginia kuberner Edmund Randolph. Sellest sai USA põhiseaduse alusel loodava uue valitsuse põhijoonis. Tema kava nägi ette kolm valitsemisharu koos kontrolli ja tasakaaluga, et vältida ühegi haru võimu kuritarvitamist. Madisoni idee kohaselt oli seadusandlikul kogul kaks koja. Ühes oleks rahva poolt kolmeks aastaks valitud liikmed. Teise koja liikmed oleksid valitud osariikide seadusandjate poolt ja nende ametiaeg oleks olnud 7 aastat. Mõlemas oleks kohad määratud riigi rahvaarvu järgi.

Veel kaks plaani

Pärast kahenädalast arutelu Virginia plaani üle esitas William Patterson oma plaani, mida nimetatakse erinevalt New Jersey plaaniks, Pattersoni plaaniks ja väikese riigi plaaniks. See oli väga sarnane Konföderatsiooni artiklitega ja sisaldas ühekogulisi (ühekojalisi) seadusandlikke organeid. Kõigil osariikidel oleks olnud üks hääl. Tal oli üks idee, mis jäi kehtima; et osariikide seadused, mis olid vastuolus föderaalseadustega, tühistatakse.

Kolmanda plaani pakkus välja Alexander Hamilton. See oli Briti põhiseaduse koopia. Ka see oli kahekojaline, kus oli ülemkoda ja seadusandlik kogu, mille liikmed teenisid oma hea käitumise eest.

Uus põhiseadus

Lõpuks leidsid nad kompromissi kõigi kolme plaani vahel. Uuel valitsusel oleks ülemkoda, kus igast osariigist oleks võrdne arv saadikuid, ja alamkoda, mille esindatus põhineks rahvaarvul. Täitevvõimule kuuluks enamik välissuhete alastest volitustest, samas kui muud olulised volitused, näiteks lepingute ratifitseerimine, kuuluksid seadusandlikule võimule. Pärast uue põhiseaduse ratifitseerimist osariikide poolt jõustus see 1789. aastal.

Thomas Prichard Rossiteri (1818-1871) maali "Põhiseaduse allkirjastamine".