Rüüloomad
Loricifera on hiljuti avastatud mereloomade ökdysozoide sugukond. See sugukond hõlmab esimesi teadaolevalt täiesti anoksilises keskkonnas (hapniku puudumine) elavaid loomi. Tüve kirjeldas 1983. aastal Reinhardt Kristensen.
Need on väga väikeste loomade sugukond, mis elavad setetes. Praegu on kirjeldatud kakskümmend kaks liiki kaheksas perekonnas. Lisaks sellele on veel umbes 100 liiki, mida on kogutud, kuid ei ole veel kirjeldatud. Nende suurus ulatub 100 µm-st kuni umbes 1 mm-ni.
Nende elupaigaks on mere kruusa vahelised tühimikud, kuhu nad kinnituvad. Nad kuuluvad kõige hiljuti avastatud metasoomlaste rühmade hulka. Nad kinnituvad kruusa külge üsna kindlalt ja see seletab, miks nad nii kaua avastamata jäid. Esimene isend koguti 1970. aastatel ja kirjeldati hiljem, 1983. aastal. Neid leidub kõigis veesügavustes, erinevates settetüüpides ja kõigil laiuskraadidel. Fossiilides ei ole neid veel leitud.
Anatoomia
Nendel loomadel on kaitsev väliskest, mida nimetatakse loriks. Loorikaga kaitstud loomadel on pea, suu ja seedesüsteem. Areng on tavaliselt otsene, kuigi mõnel liigil on ka vastsed. Täiskasvanuna on loomadel kaks sugu. On olemas mõned keerulised ja paindlikud elutsüklid, mille puhul esineb erinevaid parthenogeneetilisi paljunemisviise.
Nende lähimad sugulased on arvatavasti Kinorhyncha ja Priapulida, kellega neil on mõned ühised tunnused. Koos moodustavad nad kladi Scalidophora.
Anoksilises keskkonnas
Vahemere L'Atalante basseini põhjas olevatest setetest on leitud kolm Loricifera liiki. Selle basseini "pind" on 3500 meetri sügavusel. Need on esimesed teadaolevad hulkraksed organismid, mis veedavad kogu oma elu hapnikuta keskkonnas. Arvatakse, et nad suudavad seda teha, sest nad tuginevad organellidele, mis erinevalt tavalistest mitokondritest ei kasuta energiaringluses hapnikku. Nad suudavad seda teha, sest nad kasutavad energia saamiseks pigem vesinikosome kui mitokondreid.
Hiljuti teatatud loomad viivad oma elutsükli lõpule valguse ja hapniku täielikus puudumisel ning on alla millimeetri suurused. Nad koguti sügavast basseinist, kus nad elavad peaaegu soolaga küllastunud soolvees. See soolvesi ei segune oma tiheduse tõttu ülalpool asuva veega. Seetõttu on soolvee täiesti anoksiline ja sisaldab palju ammoniaaki. Samuti sisaldab see sulfaatreduktorite toimel kõrge kontsentratsiooniga sulfiidi. Soolvees ei ole rakkude arvukus suur. Domineerivad ekstreemofiilid, sealhulgas süvamere hüdrotermiliste purskkaevude arheaide ja bakterite kogukonna liikmed. L'Atalante'is leidub ka eukarüoote, sealhulgas kiilialuseid (45%), dinoflagellate (21%) ja choanoflagellata (10%). p360–381
Valgusmikroskoopiline pilt kirjeldamata Spinoloricus'e liigist, mis elab anoksilises keskkonnas (värvitud Rose Bengal'iga). Skaala on 50 μm.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Loricifera?
V: Loricifera on hiljuti avastatud mereloomade sugukond.
K: Kes kirjeldas Loricifera'de tüve?
V: Loricifera kirjeldas Reinhardt Kristensen.
K: Mis teeb Loricifera't ainulaadseks?
V: Loricifera on ainulaadne, sest see hõlmab esimesi teadaolevalt täiesti anoksilises keskkonnas elavaid loomi.
K: Kus Loricifera elab?
V: Loricifera elab settes, mere kruusa vahelistes tühimikes, mille külge nad kinnituvad.
K: Kui väikesed on Loricifera?
V: Loricifera suurus varieerub 100 µm kuni umbes 1 mm.
K: Miks on Loricifera jäänud nii kaua avastamata?
V: Loricifera kinnituvad üsna kindlalt kruusa külge, mis seletab, miks nad nii kaua avastamata jäid.
K: Kas Loricifera't on leitud fossiilides?
V: Ei, Loricifera't ei ole veel fossiilides leitud.
