Aserbaidžaani Demokraatlik Vabariik (ADR; aserbaidžaani keeles Azərbaycan Demokratik Respublikası), tuntud ka kui Aserbaidžaani Rahvavabariik (aserbaidžaani keeles Azərbaycan Xalq Cümhuriyyəti), oli esimene edukas katse luua demokraatlik ja ilmalik vabariik moslemimaailmas (enne Türgi Vabariiki). ADR kuulutati välja 28. mail 1918, kui pärast Vene impeeriumi kokkuvarisemist (milles olulise osa mängis 1917. aasta Vene revolutsioon) vormisid asemele astunud poliitilised jõud iseseisva riigi. Aserbaidžaani rahvusnõukogu (Milli Şura) väljendas seda protsessi Tiflises ja tegi esimese sammu iseseisvuse väljakuulutamisele.
Piirid, asustus ja ajutine pealinn
ADR-i piirid olid lõikes: põhjas Venemaa, loodes Gruusia Demokraatlik Vabariik, läänes Armeenia Demokraatlik Vabariik ja lõunas Pärsia impeerium (Iraan). Tollane rahvaarv hinnati umbes 2,86 miljonile. Kuna Bakuu oli suure osa ADR-i asutamisajast enamlaste (Bolshevik) kontrolli all, oli vabariigi ajutine pealinn Ganja, samas kui Bakuu jäi de jure pealinnaks.
Valitsemine ja poliitiline süsteem
ADRi põhivalitsemise mudel oli parlamentaarne süsteem. Kõrgeim poliitiline organ oli parlamendiks nimetatud Milli Majlis (Aserbaidžaani Rahvusassamblee), valitud üldise, vaba ja proportsionaalse esindatuse alusel. Parlamendile vastutas ministrite nõukogu. Esimeseks peaministriks sai Fatali Khan Khoyski ning rahvusnõukogu ja poliitilise elu võtmeisikud kuulusid juhtivate erakondade hulka.
Poliitiline maastik oli mitmerahvuseline ja -usuline: suurim erakond oli Musavat, millel oli parlamendis enamus, kuid esindatud olid ka teised parteid nagu Ehrar, Ittihad ja moslemi sotsiaaldemokraadid. Parlamendis oli kohti ka armeenia esindajatel (21 kohta 120-st) ning eri vene, poola, juudi ja saksa vähemuste saadikutel. Mõned poliitilised suunad toetasid paani-islamistlikke või pan-türkistlikke ideoloogiaid, kuid riigivõimu aluseks püüti teha ilmalik ja parlamentaarne kord.
Õiguslikud ja sotsiaalsed reformid
Parlamendi tähtsamate saavutuste hulka kuulus naiste valimisõiguse andmine — see tegi Aserbaidžaanist esimese moslemiriigi, mis andis naistele meestega võrdsed poliitilised õigused. See samm oli ajalooliselt oluline ja toimus varem kui samalaadsed reformid paljudes lääneriikides. Haridus- ja kultuurivaldkonnas oli ADR-i üks olulisemaid samme Bakuu Riikliku Ülikooli asutamine — esimene moodsa tüüpi ülikool Aserbaidžaanis — ning eesti sarnaste riikidega paralleelselt hakati looma riiklikke institutsioone, koole ja ajakirjandust vabariigi keele ja kultuuri toetamiseks.
Majandus, nafta ja välispoliitika
ADRi majandus põhines märkimisväärselt piirkonna rikka naftavarude ärakasutamisel. Bakuu oli juba 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tähtis naftakeskus, mis andis uuele vabariigile nii tulu kui ka strateegilise tähtsuse suuremate võimude silmis. Sõltuvus naftast tõi kaasa välispoliitilisi huve, sealhulgas Brittide ja hiljem Nõukogude Vene surve ning lühiajalised sõjalised sekkumised.
Rahvusvaheline tunnustus oli piiratud: ADR pöördus abi ja diplomaatilise tunnustuse poole lähedalasuvatelt ja lääneriikidelt, toimusid läbirääkimised sealhulgas Ühendkuningriigiga; Ajutiselt olid piirkonnas ka väed ja ekspeditsioonijõud, mis mõjutasid poliitilist olukorda.
Konfliktid, julgeolek ja riigi langus
ADR-i ärgitused pidada vastu nii sise- kui välisohule olid pidevalt testitud. 1918. aasta suvel toimusid Baku ümbruses ja linna sees verised kokkupõrked (tuntud kui March Days), milles osalesid nii bolševiki ja armeenia üksused kui ka aserbaidžaani moslemiväelised. Samuti oli pingeid piiriliste piirkondade pärast Armeeniga, eriti Karabahi, Nakhchivani ja Zangezuri ümbruses.
Võimude nihkumine suvel 1918 ning hilisemad sündmused lõid aluse poliitilisele ebastabiilsusele. Lõplikult lõppes ADR iseseisvus 28. aprillil 1920, kui Punaarmee sissetung ja bolševike võimuletulek tühistasid vabariigi institutsioonid ning asutasid Aserbaidžaani Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi.
Pärand ja tähendus
Hoolimata lühikesest kestusest (1918–1920) jättis ADR püsiva mõju: tema asutajate poliitilised ja kultuurilised otsused, sealhulgas naiste poliitilised õigused, haridusreformid ja rahvuslik identiteet, mõjutasid Aserbaidžaani hilisemat ajalugu. Paljud ADR-i juhid ja aktivistid läksid pärast 1920. aastat pagendusse ja hoidsid riikliku eneseteadvuse ideedid edasi. 20. sajandi lõpus, Aserbaidžaani taasiseseisvumisel 1991, võeti ADR-i sümboolika ja pärandist palju elemente (sh sinine-punane-roheline lipp koos kuu ja tähega) kui riikliku identiteedi alus.
Olulised tegelased ja faktid (lühidalt)
- Moodustamine: 28. mai 1918.
- Esimene peaminister: Fatali Khan Khoyski.
- Võimuperiood: 1918–1920; lõppes Punaarmee sissetungiga 28. aprillil 1920.
- Pealinn: de jure Bakuu, ajutine pealinn Ganja.
- Rahvaarv: ligikaudu 2,86 miljonit.
- Põhilised saavutused: naiste valimisõigus, Bakuu Riiklik Ülikool, parlamentaarne süsteem ja mitmerahvuseline esindus.
ADRi ajalugu on oluline nii Aserbaidžaani riikliku identiteedi kujunemiseks kui ka laiemalt Lähis-Ida ja Kaukase geopoliitika mõistmiseks 20. sajandi alguses. Kuigi riigi iseseisvus kestis vaid kaks aastat, on selle poliitilised ja sotsiaalsed uuendused jätnud pikaajalise jälje.