Karjakajakas (Bubulcus ibis) on troopikas, subtroopikas ja soojades parasvöötmetes elutsev kosmopoliitiline saarma liik (perekond Ardeidae). See on suhteliselt kompaktne ja jässakas valge haigur, kellel pesitsusajal tekib kahvatu või oranžikas karvane-moodi värvus pealael, kaelal ja seljal. Karjakajakas kohastub hästi inimtekkeliste maastike ja karjamaadega ning tihti elab ja pesitseb koos teiste haigraliikidega.
Välimus ja tunnused
Bubulcus on ainus selle sugukonna liik ja tal on kaks peamist alamliiki — lääne- ja idapoolne karjakajakas. Ta on mõõtu poolest väike kuni keskmise suurusega haigur: keha pikkus umbes 40–50 cm, tiivaulatuseks ligikaudu 80–90 cm ning kaal tavaliselt 200–450 g (sõltuvalt populatsioonist ja aastaajast). Pesitsusajal on iseloomulikud kahvatu-kollakad kuni oranžikad värvid pealael, kaelal ja seljal ning nokk ja jalad võivad sel ajal olla tumedamat või kollakat tooni. Paaritumise väliselt on sulestik peamiselt helevalge.
Elupaik ja pesitsus
Karjakajakas pesitseb tavaliselt kolooniates, sageli veekogude, soode, rabaäärsete ruutude või niitude lähedal. Ta ehitab pesa puude võradele, kõrgele roostikku või tihedate rühmaste teiste haigrate ja sookurgede pesade vahele. Pesitseb sageli koos teiste haudelindudega ja võib kasutada nii metsalaike kui ka avamaade lähedust.
Toitumine ja käitumine
Erinevalt enamikust teistest haigritest toitub ta suhteliselt kuivades rohumaades, sageli koos veiste või muude suurte imetajatega. Karjakajakas järgib kariloomi ja püüab nende loomade poolt ülesajatud putukaid, vihmausse, konnasid, sisalikke ja väiksemaid selgroogseid. Ta võib ka üles korjama kukkunud viljaterasid või toituda märjemates paikades kalast ja vähilaadsetest saagist. Lisaks on teada, et ta eemaldab kariloomadelt puuke ja teisi parasiite ning püüab kärbseid ning muid putukaid – seetõttu tajutakse teda sageli kasulikuna karjakasvatuses.
Levila ja rändekäitumine
Algselt levis karjakajakas Aasia, Aafrika ja Euroopa osades, kuid on viimastel sajanditel kiiresti laienenud ja edukalt koloniseerinud suure osa ülejäänud maailmast. Selle levikut on soodustanud inimtegevus – kodustatud veiste ja teiste kariloomade laialdane kasvatamine ning avatud rohumaade tekkimine.
Mõned populatsioonid on rändavad või osaliselt rändavad ning teised hajuvad pärast pesitsemist laiali, mis aitab neil levida uutele aladele . Karjakajakas on nüüd levinud paljudes piirkondades Ameerikas, Austraalias, Vaikses ookeanis asuvatel saartel ning on kohanenud nii looduslike kui inimtekkelistega elupaikadega.
Paljunemine
Karjakajakas pesitseb kolooniatena; pesa ehitavad mõlemad vanemad ning pesa asukoht varieerub puude võrastikus kuni tiheda roostikuni. Tihti valitakse pesitsemiseks paigad, kus on rohkelt toitu ja ligipääs veele. Munade arv pesitsuskorraga on tavaliselt 2–5; haudumis- ja poegimisperioodist osalevad mõlemad vanemad, kes kaitsevad pesa ja toitavad poegi kuni iseseisvumiseni.
Suhted inimestega ja ohud
Karjakajakas on inimestega seotud mitmel moel: ta aitab vähendada kariloomade parasiitidest ja putukatest tingitud probleeme, kuid samas võib tekitada muid konflikte. See võib olla ohutusriskiks lennuväljadel, sest suur hulk linde ümbruses suurendab lennuki- ja linnukokkupõrgete riski. Lisaks on arutletud karjakajaka rolli üle parasiitide ja haiguste levitajana, kuna ta liigub tihti loomade ja inimasustuse vahel.
Kaitse ja seisund
Rahvusvaheliselt on karjakajakas üldiselt hinnatud sobiva leviku ja kasvu tõttu vähem murettekitavaks liigiks (IUCN tihti “Least Concern”). Kohalikul tasandil võivad siiski mõnes paigas esineda konfliktid või ohud, nagu pesitsusalade hävitamine, põllumajanduslikud muudatused ning risk lennu- ja liiklusõnnetusteks. Samas on oluline jälgida liigi levikut ja võimalikke ohte, mis võivad mõjutada nii linde kui ka inimeste tervist ja majandust.
Karjakajakas on hea näide liigist, mis on kasvanud koos inimtegevuse ja karjakasvatusega — see on muutunud tavaliseks nähuks karjamaadel ja maastikel üle maailma, kuid tema kohalolek toob kaasa nii kasulikke kui ka murettekitavaid tagajärgi.
