Karjakajakas (Bubulcus ibis) — liigikirjeldus, levik ja eluviis

Karjakajakas (Bubulcus ibis) — põhjalik liigikirjeldus, levik ja eluviis: pesitsus, toitumine, ränne ning mõju põllumajandusele ja lennundusele.

Karjakajakas (Bubulcus ibis) on troopikas, subtroopikas ja soojades parasvöötmetes elutsev kosmopoliitiline saarma liik (perekond Ardeidae). See on suhteliselt kompaktne ja jässakas valge haigur, kellel pesitsusajal tekib kahvatu või oranžikas karvane-moodi värvus pealael, kaelal ja seljal. Karjakajakas kohastub hästi inimtekkeliste maastike ja karjamaadega ning tihti elab ja pesitseb koos teiste haigraliikidega.

Välimus ja tunnused

Bubulcus on ainus selle sugukonna liik ja tal on kaks peamist alamliiki — lääne- ja idapoolne karjakajakas. Ta on mõõtu poolest väike kuni keskmise suurusega haigur: keha pikkus umbes 40–50 cm, tiivaulatuseks ligikaudu 80–90 cm ning kaal tavaliselt 200–450 g (sõltuvalt populatsioonist ja aastaajast). Pesitsusajal on iseloomulikud kahvatu-kollakad kuni oranžikad värvid pealael, kaelal ja seljal ning nokk ja jalad võivad sel ajal olla tumedamat või kollakat tooni. Paaritumise väliselt on sulestik peamiselt helevalge.

Elupaik ja pesitsus

Karjakajakas pesitseb tavaliselt kolooniates, sageli veekogude, soode, rabaäärsete ruutude või niitude lähedal. Ta ehitab pesa puude võradele, kõrgele roostikku või tihedate rühmaste teiste haigrate ja sookurgede pesade vahele. Pesitseb sageli koos teiste haudelindudega ja võib kasutada nii metsalaike kui ka avamaade lähedust.

Toitumine ja käitumine

Erinevalt enamikust teistest haigritest toitub ta suhteliselt kuivades rohumaades, sageli koos veiste või muude suurte imetajatega. Karjakajakas järgib kariloomi ja püüab nende loomade poolt ülesajatud putukaid, vihmausse, konnasid, sisalikke ja väiksemaid selgroogseid. Ta võib ka üles korjama kukkunud viljaterasid või toituda märjemates paikades kalast ja vähilaadsetest saagist. Lisaks on teada, et ta eemaldab kariloomadelt puuke ja teisi parasiite ning püüab kärbseid ning muid putukaid – seetõttu tajutakse teda sageli kasulikuna karjakasvatuses.

Levila ja rändekäitumine

Algselt levis karjakajakas Aasia, Aafrika ja Euroopa osades, kuid on viimastel sajanditel kiiresti laienenud ja edukalt koloniseerinud suure osa ülejäänud maailmast. Selle levikut on soodustanud inimtegevus – kodustatud veiste ja teiste kariloomade laialdane kasvatamine ning avatud rohumaade tekkimine.

Mõned populatsioonid on rändavad või osaliselt rändavad ning teised hajuvad pärast pesitsemist laiali, mis aitab neil levida uutele aladele . Karjakajakas on nüüd levinud paljudes piirkondades Ameerikas, Austraalias, Vaikses ookeanis asuvatel saartel ning on kohanenud nii looduslike kui inimtekkelistega elupaikadega.

Paljunemine

Karjakajakas pesitseb kolooniatena; pesa ehitavad mõlemad vanemad ning pesa asukoht varieerub puude võrastikus kuni tiheda roostikuni. Tihti valitakse pesitsemiseks paigad, kus on rohkelt toitu ja ligipääs veele. Munade arv pesitsuskorraga on tavaliselt 2–5; haudumis- ja poegimisperioodist osalevad mõlemad vanemad, kes kaitsevad pesa ja toitavad poegi kuni iseseisvumiseni.

Suhted inimestega ja ohud

Karjakajakas on inimestega seotud mitmel moel: ta aitab vähendada kariloomade parasiitidest ja putukatest tingitud probleeme, kuid samas võib tekitada muid konflikte. See võib olla ohutusriskiks lennuväljadel, sest suur hulk linde ümbruses suurendab lennuki- ja linnukokkupõrgete riski. Lisaks on arutletud karjakajaka rolli üle parasiitide ja haiguste levitajana, kuna ta liigub tihti loomade ja inimasustuse vahel.

Kaitse ja seisund

Rahvusvaheliselt on karjakajakas üldiselt hinnatud sobiva leviku ja kasvu tõttu vähem murettekitavaks liigiks (IUCN tihti “Least Concern”). Kohalikul tasandil võivad siiski mõnes paigas esineda konfliktid või ohud, nagu pesitsusalade hävitamine, põllumajanduslikud muudatused ning risk lennu- ja liiklusõnnetusteks. Samas on oluline jälgida liigi levikut ja võimalikke ohte, mis võivad mõjutada nii linde kui ka inimeste tervist ja majandust.

Karjakajakas on hea näide liigist, mis on kasvanud koos inimtegevuse ja karjakasvatusega — see on muutunud tavaliseks nähuks karjamaadel ja maastikel üle maailma, kuid tema kohalolek toob kaasa nii kasulikke kui ka murettekitavaid tagajärgi.

Levik ja elupaik

Karjakotkas on teinud läbi ühe kõige kiirema ja laiaulatuslikuma loomuliku laienemise kõigist linnuliikidest.

Algselt oli ta kodumaine Lõuna-Hispaania ja Portugali osades, troopilises ja subtroopilises Aafrikas ning niiskes troopilises ja subtroopilises Aasias. sajandi lõpus hakkas ta laiendama oma leviala Lõuna-Aafrikasse, kus ta esmakordselt pesitses 1908. aastal Kapi provintsis.

Esimest korda nähti karjakotkaid Ameerikas 1877. aastal Guajaana ja Suriname piiril, olles ilmselt lennanud üle Atlandi ookeani. Alles 1930ndatel aastatel arvatakse, et see liik on selles piirkonnas kanda kinnitanud.

See liik jõudis Põhja-Ameerikasse esmakordselt 1941. aastal (algselt ei peetud neid varaseid vaatlusi põgenikeks), 1953. aastal arenes Floridas ja levis kiiresti, pesitsedes esimest korda Kanadas 1962. aastal. Nüüdseks on seda liiki sageli nähtud kuni Californianiasse läänes. Esmakordselt registreeriti ta pesitsemine Kuubal 1957. aastal, Costa Ricas 1958. aastal ja Mehhikos 1963. aastal, kuigi tõenäoliselt oli ta juba varem kindlaks tehtud.

Euroopas oli see liik ajalooliselt vähenenud Hispaanias ja Portugalis, kuid 20. sajandi teisel poolel laienes ta tagasi Pürenee poolsaarele ja hakkas seejärel koloniseerima teisi Euroopa piirkondi; 1958. aastal Lõuna-Prantsusmaad, 1981. aastal Põhja-Prantsusmaad ja 1985. aastal Itaaliat. Esmakordselt registreeriti pesitsemine Ühendkuningriigis 2008. aastal, vaid aasta pärast eelmisel aastal täheldatud sissevoolu. Samuti teatati 2008. aastal esmakordselt karjakotkaste kolimisest Iirimaale.

Austraalias algas koloniseerimine 1940. aastatel, mil see liik asus elama mandri põhja- ja idaosas. Uus-Meremaad hakkas ta regulaarselt külastama 1960. aastatel.

Alates 1948. aastast on karjakotkas püsivalt Iisraelis elanud. Enne 1948. aastat oli ta ainult talvine külaline.

Karjakotka levikuala massiline ja kiire laienemine on tingitud tema suhetest inimeste ja nende koduloomadega. Algselt oli ta kohanenud kommensiaalseks suhteks suurte karjatatavate loomadega, kuid suutis kergesti üle minna kodustatud veistele ja hobustele. Karjakasvatuse levimisel üle kogu maailma suutis ta hõivata muidu tühjad niššid.

Bubulcus ibis


Tüüpiline rohumaa elupaik Kolkatas (Kalkutta)

Söötmine

Lind toitub mitmesugustest saakloomadest, eelkõige putukatest, eriti rohutirtsudest, särgelistest, kärbestest (täiskasvanud ja vastsed) ja koidest, aga ka ämblikest, konnadest ja vihmaussidest.

Seda liiki leidub tavaliselt koos veiste ja teiste suurte karjatavate ja karjatavate loomadega ning püüab imetajate poolt häiritud väikesi olendeid. Uuringud on näidanud, et karjalinnu toitumisvõime on suurem, kui ta toitub suure looma läheduses, kui kui ta toitub üksinda. On näidatud, et koos kariloomadega toitlustades püüab ta saaki 3,6 korda edukamalt kui üksi toitudes. Tema tulemused on sarnased, kui ta järgib põllumajandusmasinaid, kuid ta on sunnitud rohkem liikuma.

Mittepesitsevad sulestikud

Küsimused ja vastused

K: Mis on karjakotkas?

K: Mitu alamliiki karjakotkast on olemas?

K: Milline on veisekajaka välimus?

K: Kus pesitseb tavaliselt veisekajakas?

K: Milline on karjakajaka toitumine?

K: Miks on karjakuradi levik kiiresti laienenud?

K: Millised on veisekajaka võimalikud ohud?

Otsing