Konnakajakas
Konnakajakas (Bubulcus ibis) on troopikas, subtroopikas ja soojades parasvöötmetes elutsev kosmopoliitiline saarma liik (perekond Ardeidae).
Ta on ainus liigi Bubulcus sugukonna liige, millel on kaks alamliiki, läänepoolne ja idapoolne karjakajakas. Tegemist on kopsaka valge linnuga, keda pesitsusajal kaunistavad kahkjad sulestikud. Ta pesitseb kolooniates, tavaliselt veekogude lähedal ja sageli koos teiste haudelindudega.
Erinevalt enamikust teistest haigritest toitub ta suhteliselt kuivades rohumaades, sageli koos veiste või muude suurte imetajatega. Ta püüab nende loomade poolt häiritud putukaid ja väikseid selgroogseid saakloomi. Samuti püüab ta kariloomadelt puuke ja kärbseid.
Algselt Aasia, Aafrika ja Euroopa osades levinud, on ta kiiresti levinud ja edukalt koloniseerinud suure osa ülejäänud maailmast. Selle põhjuseks on see, et inimesed kasvatavad nüüd kodustatud veiseid peaaegu kogu maailmas. Mõned karjalindude populatsioonid on rändavad ja teised hajuvad pärast pesitsemist laiali.
See võib olla ohutusriskiks lennuväljadel ja seda on seostatud puukidega levivate loomahaiguste levikuga.
Karjakurat paaritumisperioodi ajal lennul.
Levik ja elupaik
Karjakotkas on teinud läbi ühe kõige kiirema ja laiaulatuslikuma loomuliku laienemise kõigist linnuliikidest.
Algselt oli ta kodumaine Lõuna-Hispaania ja Portugali osades, troopilises ja subtroopilises Aafrikas ning niiskes troopilises ja subtroopilises Aasias. sajandi lõpus hakkas ta laiendama oma leviala Lõuna-Aafrikasse, kus ta esmakordselt pesitses 1908. aastal Kapi provintsis.
Esimest korda nähti karjakotkaid Ameerikas 1877. aastal Guajaana ja Suriname piiril, olles ilmselt lennanud üle Atlandi ookeani. Alles 1930ndatel aastatel arvatakse, et see liik on selles piirkonnas kanda kinnitanud.
See liik jõudis Põhja-Ameerikasse esmakordselt 1941. aastal (algselt ei peetud neid varaseid vaatlusi põgenikeks), 1953. aastal arenes Floridas ja levis kiiresti, pesitsedes esimest korda Kanadas 1962. aastal. Nüüdseks on seda liiki sageli nähtud kuni Californianiasse läänes. Esmakordselt registreeriti ta pesitsemine Kuubal 1957. aastal, Costa Ricas 1958. aastal ja Mehhikos 1963. aastal, kuigi tõenäoliselt oli ta juba varem kindlaks tehtud.
Euroopas oli see liik ajalooliselt vähenenud Hispaanias ja Portugalis, kuid 20. sajandi teisel poolel laienes ta tagasi Pürenee poolsaarele ja hakkas seejärel koloniseerima teisi Euroopa piirkondi; 1958. aastal Lõuna-Prantsusmaad, 1981. aastal Põhja-Prantsusmaad ja 1985. aastal Itaaliat. Esmakordselt registreeriti pesitsemine Ühendkuningriigis 2008. aastal, vaid aasta pärast eelmisel aastal täheldatud sissevoolu. Samuti teatati 2008. aastal esmakordselt karjakotkaste kolimisest Iirimaale.
Austraalias algas koloniseerimine 1940. aastatel, mil see liik asus elama mandri põhja- ja idaosas. Uus-Meremaad hakkas ta regulaarselt külastama 1960. aastatel.
Alates 1948. aastast on karjakotkas püsivalt Iisraelis elanud. Enne 1948. aastat oli ta ainult talvine külaline.
Karjakotka levikuala massiline ja kiire laienemine on tingitud tema suhetest inimeste ja nende koduloomadega. Algselt oli ta kohanenud kommensiaalseks suhteks suurte karjatatavate loomadega, kuid suutis kergesti üle minna kodustatud veistele ja hobustele. Karjakasvatuse levimisel üle kogu maailma suutis ta hõivata muidu tühjad niššid.
Bubulcus ibis
Tüüpiline rohumaa elupaik Kolkatas (Kalkutta)
Söötmine
Lind toitub mitmesugustest saakloomadest, eelkõige putukatest, eriti rohutirtsudest, särgelistest, kärbestest (täiskasvanud ja vastsed) ja koidest, aga ka ämblikest, konnadest ja vihmaussidest.
Seda liiki leidub tavaliselt koos veiste ja teiste suurte karjatavate ja karjatavate loomadega ning püüab imetajate poolt häiritud väikesi olendeid. Uuringud on näidanud, et karjalinnu toitumisvõime on suurem, kui ta toitub suure looma läheduses, kui kui ta toitub üksinda. On näidatud, et koos kariloomadega toitlustades püüab ta saaki 3,6 korda edukamalt kui üksi toitudes. Tema tulemused on sarnased, kui ta järgib põllumajandusmasinaid, kuid ta on sunnitud rohkem liikuma.
Mittepesitsevad sulestikud
Küsimused ja vastused
K: Mis on karjakotkas?
V: Karjakajakas on troopikas, subtroopikas ja soojades parasvöötmetes elutsev saarma liik.
K: Mitu alamliiki karjakotkast on olemas?
V: Karjakajakaid on kaks alamliiki - läänepoolne ja idapoolne karjakajakas.
K: Milline on veisekajaka välimus?
V: Karjakajakas on pesitsusajal valge lind, millel on puhvpõskede pungad.
K: Kus pesitseb tavaliselt veisekajakas?
V: Tavaliselt pesitseb veekogude lähedal kolooniates, sageli koos teiste haudelindudega.
K: Milline on karjakajaka toitumine?
V: Karjakurat toitub kuivades rohumaades ning toitub putukatest ja väikestest selgroogsetest, mida kariloomad ja teised suured imetajad häirivad. Samuti püüab ta kariloomadelt puuke ja kärbseid.
K: Miks on karjakuradi levik kiiresti laienenud?
V: Karjakotka levik on kiiresti laienenud, sest inimesed kasvatavad nüüd kodustatud veiseid peaaegu kogu maailmas.
K: Millised on veisekajaka võimalikud ohud?
V: Veisekajakas võib olla ohutuks ohuks lennuväljadel ja teda on seostatud puukidega levivate loomahaiguste levikuga.
