Absint
Absint on destilleeritud kõrge alkoholisisaldusega jook. See on 45-74 mahuprotsendiline (90-148 U.S. proof) jook. See on aniisimaitseline piiritus, mis on saadud ravimtaimedest. Ürtide hulka kuuluvad Artemisia absinthium ("suur koirohi") õied ja lehed koos rohelise aniisi, magusa apteegitilliga.
Absint on loodusliku rohelise värvusega, kuid võib olla ka värvitu. Ajaloolises kirjanduses nimetatakse seda tavaliselt "la fée verte" (roheline haldjas). See ei ole liköör, sest traditsiooniliselt ei ole sellele lisatud suhkrut; seega on see piiritus.
Absint on villitud kõrge alkoholisisaldusega, kuid tavaliselt lahjendatakse seda enne joomist veega. Absint pärineb Šveitsist Val-de-Travers'ist. See oli väga populaarne 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Prantsusmaal. Seda jõid Pariisi kunstnikud ja kirjanikud. Romantilised assotsiatsioonid selle joogiga püsivad endiselt popkultuuris. 1900. aasta lõpus jõid prantslased aastas üle 2 miljoni liitri absinti. Aastaks 1910 oli see kogus kasvanud 36 miljoni liitrini. Ernest Hemingway, James Joyce, Charles Baudelaire, Paul Verlaine, Arthur Rimbaud, Henri de Toulouse-Lautrec, AmedeoModigliani, Pablo Picasso, Vincent van Gogh, Oscar Wilde, Aleister Crowley, Erik Satie ja Alfred Jarry olid kõik tuntud absindi joojad.
Absinti on sageli peetud ohtlikuks sõltuvust tekitavaks psühhoaktiivseks narkootikumiks ja hallutsinogeeniks. Selle väidetava kahjuliku mõju eest süüdistati keemilist ühendit tujonit, mis on piiritusjoogis küll ainult jälgedes, kuid mida on selles olemas vaid vähesel määral. 1915. aastaks oli absint keelatud Ameerika Ühendriikides ja suures osas Euroopast, sealhulgas Prantsusmaal, Madalmaades, Belgias, Šveitsis ja Austria-Ungaris.
Siiski ei ole tõestatud, et see on ohtlikum kui tavaline alkohol. Hiljutised uuringud on näidanud, et absindi psühhoaktiivset mõju (peale alkoholi) on liialdatud. Absindi taaselustamine algas 1990. aastatel pärast seda, kui Euroopa Liidu kaasaegsed toidu- ja joogiseadused kõrvaldasid selle tootmise ja müügi tõkked. sajandi alguseks toodeti tosinas riigis, eelkõige Prantsusmaal, Šveitsis, Austraalias, Hispaanias ja Tšehhi Vabariigis, ligi 200 absindi kaubamärki.
Klaas, mis on täidetud looduslikult värvilise verte'iga. Selle kõrval on absintilusikas.
Ajalugu
Absindi täpne päritolu on teadmata. Nõgesepuu on olnud meditsiinilises kasutuses alates 1500. aastast eKr. 1797. aastal avas Henry-Louis Pernod Couvet's esimese absindi piiritusetehase nimega "Dubied Père et Fils". Aastal 1805 ehitas Pernod Prantsusmaal Pontarlier's teise piiritusetehase,
Absindi populaarsus kasvas aeglaselt. 1840. aastatel anti absintti Prantsuse sõduritele malaaria raviks. Kui sõdurid koju tagasi tulid, hakkasid nad absinti koos veega jooma. See muutus populaarseks baarides ja bistroodes. Pärast 1860. aastaid oli absint nii populaarseks muutunud, et see oli müügil enamikus kohvikutes ja kabareedes. 1880. aastateks oli hind palju langenud, turg muutus suuremaks ja absintist sai peagi Prantsusmaa jook. Aastaks 1910 jõid prantslased 36 miljonit liitrit absinti aastas.
Keeld
Absint oli sageli seotud vägivaldsete kuritegudega, mis väidetavalt selle mõju all toime pandud. Koos kõva alkoholi tarvitamise ja madala hinnaga sai absintist Prantsusmaal sotsiaalne probleem. Veinitootjate rühmitused avalikustasid sageli probleeme seoses absindiga. Ajakirjanikud süüdistasid absintit paljudes sotsiaalsetes probleemides.
1900. aastal keelustati Šveitsis absint. Absindi keelustamine kirjutati 1907. aastal pärast rahvaalgatust isegi põhiseadusse. Madalmaad keelasid absindi 1909. aastal, seejärel Ameerika Ühendriigid 1912. aastal ja Prantsusmaa 1915. aastal. Umbes samal ajal keelas selle alkoholi ka Austraalia. Pärast absindi keelustamist suurenes veini ja viski tootjate müük.
Kaasaegne taaselustamine
1990ndatel avastas üks importija, et Ühendkuningriigis ei ole absindi müüki keelavat seadust. Seda ei olnud Ühendkuningriigis kunagi keelatud. Tšehhi Vabariigis 1920. aastal asutatud Hill's Liquere'i piiritusetehas hakkas tootma Hill's Absinthi. See oli böömi stiilis absint, millega algas absindi populaarsuse taassünd.
Hispaanias ja Portugalis, kus seda jätkuvalt valmistatakse, ei ole seda kunagi keelatud. Prantsusmaa ei ole kunagi muutnud 1915. aasta seadust. Aastal 1988 võeti vastu uus seadus. See keelab ainult joogid, mis nimetavad end "absintiks", ja joogid, mis ei vasta Euroopa Liidu tujonit käsitlevatele õigusaktidele. Thujoon on kemikaal, mis arvati, et põhjustab absindi hallutsinatsiooniefekti (halva unenägu).
Madalmaades vaidlustas Amsterdami veinimüüja Menno Boorsma edukalt vana absindi keelustamise seaduse. Juulis 2004 sai absindi tootmine taas seaduslikuks.
Šveitsis kaotati absindi põhiseaduslik keeld 2000. aastal riigi põhiseaduse läbivaatamise käigus. Keeld kirjutati selle asemel tavaseadusse. Nüüd ei müüda Šveitsis mitte ainult absinti, vaid seda destilleeritakse taas selle sünnikohas Val-de-Travers'is.
Ameerika Ühendriikides on absindi keelustavaid seadusi raske mõista. Mõnes osariigis on seaduslik omada pudelit absinti, kuid mitte osta või toota seda. Absindi eksport ja import on tõenäoliselt ebaseaduslik.
Grande Wormwood, üks kolmest peamisest absindi valmistamisel kasutatavast maitsetaimest.
apteegitill, mis on üks kolmest peamisest absindi valmistamisel kasutatavast maitsetaimest.
Aniis, üks kolmest peamisest absindi valmistamisel kasutatavast maitsetaimest.
Absindi valmistamine traditsioonilisel viisil
Absindi lusikate kollektsioon. Need on spetsiaalsed lusikad, mida kasutatakse suhkrukuubiku hoidmiseks. Suhkrule valatakse jääkülma vett, et lahjendada absintit. Pange tähele käepidemel olevat pesa, mis võimaldab lusikat turvaliselt klaasi äärele asetada.
Valmistamine
Traditsiooniliselt pannakse absintit klaasi. Seejärel pannakse spetsiaalse lusikaga kaussi suhkruvorm. Suhkrule valatakse või tilgutatakse jääkülma vett, kuni jook on lahjendatud. Selle protsessi käigus muudavad vees mittelahustuvad osad vedeliku häguseks. Saadud piimjas opaalsust nimetatakse louche'iks.
Tootmine
Peamised absindi valmistamiseks kasutatavad maitsetaimed on roheline aniis, florentsia apteegitill ja suur koirohi, mida sageli nimetatakse "pühaks kolmainsuseks". Võib kasutada ka paljusid teisi maitsetaimi, nagu iisop, meliss, tähtaniis, väike koirohi (Artemisia pontica ehk Rooma koirohi), inglijuur, magus lipp, diktüüni lehed, koriander, veronika, kadakas, muskaatpähkel ja mitmesugused mägikõrvitsad.
Esmalt leotatakse maitsetaimi, mida nimetatakse "leotamiseks". Destilleerimise käigus lisatakse kuumust, mis ekstraheerib puhta vedeliku. Nõgespuu, aniis ja apteegitillist saadakse värvitu vedelik ehk destillaat, mille alkoholisisaldus on umbes 72%. Destillaadi võib villida klaarasse, et saada Blanche või la Bleue absinthe'i. Teises etapis võib vedelikule lisada värvi, kasutades kunstlikke või looduslikke värvaineid.
Küsimused ja vastused
K: Mis on absint?
V: Absint on destilleeritud, kõrge alkoholisisaldusega jook, mille aniisimaitseline piiritus on saadud ravimtaimedest, sealhulgas Artemisia absinthium'i ("suur ussis") õitest ja lehtedest, koos rohelise aniisi, magusa apteegitilliga. See võib olla looduslikult rohelist värvi või värvitu.
K: Kui tugev on absint?
V: Absindi alkoholisisaldus on 45-74 mahuprotsenti (90-148 USA tõenduspunkti).
K: Kust on absint pärit?
V: Absint pärineb Val-de-Traversist, Šveitsist.
K: Millal oli see populaarne?
V: Absint oli väga populaarne 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Prantsusmaal, eriti Pariisi kunstnike ja kirjanike seas.
K: Kas oli mingeid tõendeid, mis viitasid sellele, et absintil oli ohtlik mõju?
V: Väidetava kahjuliku mõju eest süüdistati keemilist ühendit tujonit, mis on piiritusjoogis küll ainult jälgedes, kuid ei ole siiski tõestatud, et see oleks ohtlikum kui tavaline piiritusjook. Hiljutised uuringud on näidanud, et need psühhoaktiivsed mõjud olid liialdatud.
K: Millal see keelustati?
V: 1915. aastaks oli absint keelatud Ameerika Ühendriikides ja suures osas Euroopast, sealhulgas Prantsusmaal, Madalmaades, Belgias, Šveitsis ja Austria-Ungaris.
K: Kas absint on nüüdseks taaselustatud?
V Jah - absindi taaselustamine algas 1990ndatel aastatel pärast seda, kui Euroopa Liidu kaasaegsed toidu- ja joogiseadused kõrvaldasid selle tootmise ja müügi tõkked; 21. sajandi alguseks toodeti mitmes riigis, näiteks Prantsusmaal, Šveitsis, Austraalias, Hispaanias ja Tšehhi Vabariigis, peaaegu 200 kaubamärki.
