Oriana Fallaci (1929–2006) — Itaalia ajakirjanik ja kuulus intervjueerija
Oriana Fallaci — Itaalia ajakirjanik ja mõjukas intervjueerija; avameelsed ja vastuolulised intervjuud maailma juhtidega, partisansusest kuulsuste ja poliitilise kriitikani.
Oriana Fallaci (29. juuni 1929 - 15. september 2006) oli Itaalia ajakirjanik, kirjanik ja poliitiline intervjueerija. Teise maailmasõja ajal oli ta noor partisan, kuid tegi pika ja eduka ajakirjanikukarjääri.
Ta on intervjueerinud paljusid rahvusvaheliselt tuntud juhte ja kuulsusi, nagu dalai-laama, Henry Kissinger, Iraani šahh, ajatolla Khomeini, Willy Brandt, Zulfikar Ali Bhutto, Walter Cronkite, Omar Khadafi, Federico Fellini, Sammy Davis Jr, Nguyen Cao Ky, Yasser Arafat, Indira Gandhi, Alexandros Panagoulis, peapiiskop Makarios III, Golda Meir, Nguyen Van Thieu, Haile Selassie ja Sean Connery.
Pärast pensionile jäämist alustas ta taas islami ja araablaste suhtes kriitiliste artiklite ja raamatute kirjutamist ning mõned inimesed tõlgendasid neid artikleid rassismi ja nn islamofoobia varjus.
Elukäik ja ajakirjanikutöö
Oriana Fallaci sündis Firenzes ja tema noorus langes kokku Itaalia raske sõjaaegse perioodiga. Nooruses liitus ta vastupanuliikumisega, mis mõjutas tema maailmapilti ja tugevdas tema julgelt arvamust avaldada. Pärast sõda alustas ta ajakirjanikukarjääri ning töötas väliskorrespondendina mitmele väljaandele, kajastades sõdu, revolutsioone ja rahvusvahelisi kriise üle maailma.
Intervjueerimisstiil ja tuntus
Fallaci sai tuntuks oma otsese, vahel terava ja vastandliku intervjuustiili poolest. Ta ei peljanud esitada ebamugavaid küsimusi ega astuda vastu isikule, keda intervjueeris. Tema stiil ühendas ajakirjandusliku täpsuse ja kirjandusliku väljendusviisi, mistõttu tema intervjuud sageli loeti kui iseseisvaid esseesid või dokumente, mis paljastasid nii võimu kui inimlikkust.
Tuntud intervjuud ja teosed
Nagu artikli alguses loetletud, oli tema intervjuude ring väga lai — riigijuhid, filosoofid, kunstnikud ja meediategelased. Mitmed tema intervjuud avaldati hiljem kogumikena ja aitasid tal saavutada rahvusvahelist tuntust.
Tuntumad raamatud, milles ta käsitles nii oma intervjuusid kui ka isiklikke vaateid ja reportaaže, on näiteks romaan Un uomo («A Man») ja hilisemad esseed ja pamfletid, mis tõid temani nii tunnustuse kui ka tugevad kriitikad. Pärast 2001. aasta rünnakuid avaldas ta teravaid esseesid ja raamatuid, mis kritiseerisid radikaalset islamit ja migratsioonipoliitikat ning tekitasid laialdast avalikku arutelu.
Vaidlused ja kriitika
Fallaci hilisemad kirjutised tekitasid polariseerunud reaktsioone: tema pooldajad kaitsesid tema sõnavabadust ja nägid temas teravat kriitikut, kes hoiatas ühiskondlikest ohte, kriitikud aga süüdistasid teda üldistamises ja stereotüüpide tugevdamises. Need arutelud puudutasid laiemaltki küsimusi sõnavabadusest, kultuurilisest mitmekesisusest ning kuidas me räägime julgeoleku- ja identiteediküsimustest.
Isiklik elu ja lõpp
Fallaci oli oma elu jooksul nii armusuhetes kui tööalaselt seotud paljude tuntud isikutega; tema isiklik elu pälvis samuti meedia tähelepanu. Pikka aega töötas ta intensiivselt ja reisis palju, kuni tervis hakkas halvenema. Ta suri 15. septembril 2006 Firenzes pärast pikka haigust.
Pärand
Oriana Fallaci jäi ajalukku kui üks võib-olla vastuolulisemaid, ent mõjukamaid 20. sajandi ajakirjanikke. Tema stiil, julged intervjuud ja võime sõnastada teravaid arvamusi on mõjutanud nii ajakirjanikke kui lugejaid, ning tema töö kutsub endiselt üles arutelule ajakirjanduse rollist, eetilistest piiridest ja avalikust diskursusest.
Valitud teemad uurimiseks
- Fallaci intervjuude analüüs: kuidas tema küsimused ja vastused paljastavad ajaloolisi ja poliitilisi suhteid.
- Diskussioon sõnavabaduse ning vastutuse piiri üle avalikus kirjasõnas.
- Võrdlus teise 20. sajandi intervjuistiili ja tänapäevaste meediapraktikatega.
Elu ja karjäär
Fallaci on sündinud Itaalias Firenzes. Teise maailmasõja ajal liitus ta vastupanuliikumisega demokraatlikus relvastatud rühmituses "Giustizia e Libertà". Tema isa Edoardo Fallaci oli kuulus antifašistlik poliitiline aktivist Firenzes.
Fallaci alustas oma ajakirjanikukarjääri teismelisena, saades 1946. aastal Itaalia ajalehe Il mattino dell'Italia centrale erikorrespondendiks. Pärast 1967. aastat töötas ta sõjakorrespondendina Vietnamis, India-Pakistani sõja ajal, Lähis-Idas ja Lõuna-Ameerikas. Fallaci oli aastaid poliitilise ajakirja L'Europeo erikorrespondent ning kirjutas mitmetele juhtivatele ajalehtedele ja ajakirjale Epoca. 1968. aasta Tlatelolco veresauna ajal enne 1968. aasta suveolümpiamänge tulistati Fallaci kolm korda, ta lohistati juustest mööda treppi alla ja jäeti Mehhiko vägede poolt surnuks. Viimastel kuudel Ameerika Ühendriikides toimunud immigrantide meeleavaldused on talle "vastumeelsed", eriti kui meeleavaldajad näitasid Mehhiko lippu. "Ma ei armasta mehhiklasi," ütles Fallaci, meenutades oma vastikust kohtlemist 1968. aastal Mehhiko politsei poolt. "Kui sa hoiad püstolit käes ja ütled: "Vali, kes on hullem moslemite ja mehhiklaste vahel," siis ma kõhklen hetkeks. Siis ma valin moslemid, sest nad on mulle munad katki teinud."
1970ndate lõpus oli tal suhe ühe tema intervjuu teemaga, Alexandros Panagoulisega, kes oli Kreeka vastupanuliikumise suur mässaja 1967. aasta diktatuuri vastu, olles vangistatud, raskelt piinatud ja vangistatud oma (ebaõnnestunud) mõrvakatse eest diktaatori ja endise koloneli Georgios Papadopoulose vastu. 1972. aastal intervjueeris ta Henry Kissingerit.
Fallaci on kahel korral pälvinud St. Vincenti ajakirjandusauhinna, samuti Bancarella auhinna (1971) teose "Nothing" ja "So Be It" eest ning Viareggio auhinna (1979) teose "Un uomo" eest: Romanzo; ja Prix Antibes, 1993, teose "Inshallah" eest. Ta on omandanud doktorikraadi Columbia College'is (Chicago). Ta on pidanud loenguid Chicago Ülikoolis, Yale'i Ülikoolis, Harvardi Ülikoolis ja Columbia Ülikoolis. Fallaci kirjutisi on tõlgitud 21 keelde, sealhulgas inglise, hispaania, prantsuse, hollandi, saksa, kreeka, rootsi, poola, horvaadi, ungari ja sloveeni keelde.
Fallaci, kes suitsetas kogu oma elu jooksul, suri 15. septembril 2006. aastal oma sünnikohas Firenzes kopsuvähki.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Oriana Fallaci?
V: Oriana Fallaci oli Itaalia ajakirjanik, kirjanik ja poliitiline intervjueerija.
K: Milline oli tema taust Teise maailmasõja ajal?
V: Ta oli II maailmasõja ajal noor partisan.
K: Kes olid mõned märkimisväärsed isikud, keda ta oma karjääri jooksul intervjueeris?
A: Ta on intervjueerinud paljusid rahvusvaheliselt tuntud juhte ja kuulsusi, näiteks dalai-laama, Henry Kissinger, Iraani šahh, ajatolla Khomeini, Willy Brandt, Zulfikar Ali Bhutto, Walter Cronkite, Omar Khadafi, Federico Fellini, Sammy Davis Jr, Nguyen Cao Ky, Yasser Arafat, Indira Gandhi, Alexandros Panagoulis, peapiiskop Makarios III, Golda Meir, Nguyen Van Thieu, Haile Selassie ja Sean Connery.
K: Mida tegi Oriana Fallaci pärast pensionile jäämist?
V: Pärast pensionile jäämist alustas ta taas islami ja araablaste suhtes kriitiliste artiklite ja raamatute kirjutamist.
K: Kuidas tõlgendasid mõned inimesed Oriana Fallaci kirjutisi pärast pensionile jäämist?
V: Mõned inimesed tõlgendasid artikleid rassismi ja nn islamofoobia varjus.
K: Kas Oriana Fallaci oli oma ajakirjanikukarjääris edukas?
V: Jah, Oriana Fallacil oli pikk ja edukas ajakirjanikukarjäär.
K: Millal Oriana Fallaci suri?
V: Oriana Fallaci suri 15. septembril 2006. aastal.
Otsige