Roper vs. Simmons, 543 U.S. 551 (2005), oli Ameerika Ühendriikide ülemkohtu pöördeline otsus. Kohus otsustas, et on põhiseaduse vastane hukata inimest enne 18-aastaseks saamist toime pandud kuritegude eest. See otsus mõjutas 25 riigi osariiki, mis lubasid endiselt alla 18-aastaste laste hukkamist. Samuti tühistati otsusega kohtu varasem otsus kohtuasjas Stanford vs. Kentucky, 492 U.S. 361 (1989), milles oli öeldud, et 16-18-aastaste laste hukkamine on mõnikord seaduslik.

Juhtumi taust

Roper v. Simmons keskendus Christopher Simmonsi juhtumile. Simmons oli süüdi mõistetud mõrvas, mille ta sooritas 17-aastasena. Pärast tema mõrvakohtuasja ja surmanuhtluse mõistmist jõudis asi lõpuks ülemkohtuni, kus küsiti, kas Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kaheksas paranduse (Eighth Amendment) põhimõte „julmad ja haruldased karistused” keelab alla 18-aastaste isikute hukkamise.

Kohtu põhjendus

Ülemkohtu enamuse arvamuse kirjutas kohtunik Anthony Kennedy. Peamised argumendid olid:

  • nooruse eripära — alaealised on vaimselt ja emotsionaalselt arenevas eas, neil on sageli halb otsustusvõime ja nad on kergesti mõjutatavad;
  • väiksem vastutus ja suurem rehabilitatsioonivõimalus — noored pilluvad vähem vastutust ning neil on suurem tõenäosus muutuda ja rehabiliteeruda;
  • „sõna otseses mõttes evolutsioonilised” standardid ehk ühiskonna arenev moraal — kohus leidis, et ameerika ühiskonnas oli tekkinud laiem konsensus, mis pidas alaealiste hukkamist sobimatuks;
  • rahvusvaheline erapooletus — enamuse arvates oli asjakohane arvesse võtta ka rahvusvahelisi norme ja tavaid, kus enamik riike oli alaealiste surmanuhtlustest loobunud.

    • Vastuseis ja vastuargumendid

    Vaidlejad (sealhulgas kohtunikud Rehnquist, Scalia ja Thomas) kritiseerisid enamuse lähenemist. Nad rõhutasid ajaloolist tõlgendust ja seda, et üleliia tuleks toetuda rahvusvahelisele õigusele või teiste riikide praktikale, kuna Ameerika põhiseaduspiirid peaksid põhinema eelkõige kodumaistel traditsioonidel ja seadusandlikul valikul.

    Mõju ja järgnevad arengud

    Roper kehtestas selge pretsedendi: Ühendriigid ei saa hukata isikut, kes oli kuriteo toimepanemise ajal alla 18-aastane. See otsus sundis osariike ja koole üle vaatama alaealiste karistuspraktikaid ning tõi kaasa hukatusotsuste muutmise ja ümberarvutamise juhtudel, kus süüdistatud oli alaealine.

    Roper oli osa laiemast kohtulikust trendist, mis piirab rangete karistuste kohaldamist alaealiste suhtes. Hiljem on ülemkohus astunud sammud ka teistes vietades: näiteks Graham v. Florida (2010) keelas eluaegse ilma tingimusteta vanglakaristuse mitte-tapmiste eest alaealistele; Miller v. Alabama (2012) leidis, et kohustuslik eluaegne vanglakaristus ilma võimaluseta tingimõiguseks on alaealistele põhiseadusega vastuolus; ja Montgomery v. Louisiana (2016) tegi Milleri otsuse retroaktiivseks.

    Oluline tähendus

    Roper v. Simmons on märgiline juhtum selle poolest, et rõhutas nooruse rolli kriminaalvastutuse hindamisel ja andis selge signaali nii seadusandjatele kui ka kohtutele, et alaealistele karistuse mõistmisel tuleb arvestada nende eripära ja rehabilitatsioonipotentsiaali. Otsus kujundas oluliselt Ameerika noorte kriminaalõigust ning on jätkuvalt tähenduslik seadusandluse ja inimõiguste diskussioonides.