Roper vs. Simmons
Roper vs. Simmons, 543 U.S. 551 (2005), oli Ameerika Ühendriikide ülemkohtu pöördeline otsus. Kohus otsustas, et on põhiseaduse vastane hukata inimest enne 18-aastaseks saamist toime pandud kuritegude eest. See otsus mõjutas 25 riigi osariiki, mis lubasid endiselt alla 18-aastaste laste hukkamist. Samuti tühistati otsusega kohtu varasem otsus kohtuasjas Stanford vs. Kentucky, 492 U.S. 361 (1989), milles oli öeldud, et 16-18-aastaste laste hukkamine on mõnikord seaduslik.
Ajalugu
Esimene teadaolev alaealine (alla 18-aastane laps), kes Ameerikas hukati, oli Thomas Granger. Ta hukati 1642. aastal 16 või 17-aastasena sodoomia eest. Aastatel 1642-2016 on Ameerika Ühendriikides hukatud 364 alaealist.
Kuni 1988. aastani ei olnud ülemkohus kehtestanud piiranguid sellele, kui vana peab inimene olema, et teda saaks hukata. See tähendas, et iga riik võis kehtestada oma eeskirjad. Mõnes osariigis oli hukkamise vanuse alampiiriks 14 aastat. Näiteks 1944. aastal hukati Lõuna-Carolinas elektritooliga 14-aastane poiss George Stinney. Stinney oli noorim 20. sajandi jooksul süüdi mõistetud ja hukatud inimene Ameerika Ühendriikides.
Alaealiste hukkamised olid varem palju tavalisemad. Aastatel 1976-2005 hukati siiski kakskümmend kaks alaealist.
Ülemkohus hakkas 1980. aastate lõpus seadma mõningaid piiranguid alaealiste hukkamistele. Aastal 1988 otsustas ülemkohus kohtuasjas Thompson v. Oklahoma, et alla kuueteistkümneaastaseid lapsi ei tohi hukata. Järgmisel aastal otsustas kohus aga kohtuasjas Stanford vs. Kentucky, et 16- ja 17-aastastele alaealistele võib määrata surmanuhtluse.
George Stinney, 14-aastane, hukati Lõuna-Carolinas 1944. aastal.
Taust
Kuritegevus ja kohtuprotsess
Simmonsi juhtum algas Missouri osariigis 1993. aastal. Christopher Simmons, kes oli 17-aastane, tegi plaani mõrvata naine nimega Shirley Crook. Ta kaasas plaani kaks nooremat sõpra, Charles Benjamin ja John Tessmer. Nad kavatsesid murda Crooki majja, varastada asju, siduda Crook kinni ja visata ta sillalt alla. Tessmer loobus plaanist viimasel hetkel. Simmons ja Benjamin murdsid siiski Crooki koju sisse, viisid ta riigiparki ja viskasid ta sillalt alla.
Simmons ja Benjamin tabati ja anti kohtu alla. Nende tegude kohta oli palju tõendeid. Simmons oli mõrva tunnistanud. Tessmer andis Simmons'i vastu tunnistusi ja ütles, et Simmons oli kuriteo ette planeerinud. (Ameerika õiguses muudab tapmise ette mõtlemine kellegi tapmise peale tapmise esimese astme mõrvaks). Žürii tunnistas Simmonsi süüdi ja soovitas talle surmanuhtlust. Kohtunik nõustus sellega.
Apellatsioonkaebused
Simmons kaebas oma süüdimõistva otsuse edasi. Iga apellatsioonikohus, kes tema kohtuasja arutas, nõustus esialgse vandekohtu surmaotsusega. Seejärel otsustas Ameerika Ühendriikide ülemkohus kohtuasjas Atkins vs. Virginia 536 U.S. 304 (2002), et vaimupuudega inimeste hukkamine on põhiseadusega vastuolus. Julgustatuna esitas Simmons uue avalduse Missouri ülemkohtule. See kohus otsustas, et "riiklik konsensus on kujunenud alaealiste õigusrikkujate hukkamise vastu", mis tähendab, et kogu riigis ei nõustu enamik ameeriklasi alaealiste hukkamisega. Kohus otsustas, et alaealiste hukkamine on julm ja ebatavaline karistus, mis rikub Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kaheksandat muudatust. Nad muutsid Simmonsi karistuse surmaotsuse asemel eluaegseks vangistuseks.
Missouri osariik kaebas otsuse edasi Ameerika Ühendriikide ülemkohtusse. Kohus nõustus asja arutama.
Otsus
See juhtum jagas ülemkohtu. Hääletusega 5-4 otsustati, et on julm ja ebatavaline karistus hukata inimesi, kes olid kuriteo toimepanemise ajal alaealised. See tähendab, et nende inimeste hukkamine on vastuolus kaheksanda muudatusega ja on põhiseadusega vastuolus. See otsus muutis ebaseaduslikuks, et ükski riigi osariik ei tohi hukata kedagi, kes oli kuriteo toimepanemise ajal alla 18-aastane.
Kontrollikojal oli selle otsuse tegemiseks mitu põhjust. Esiteks väitsid nad, et alaealised ei ole nii küpsed kui täiskasvanud. Nad kirjutasid, et seda näitavad paljud uuringud:
- Teismelised on hoolimatumad ja teevad otsuseid suurema tõenäosusega läbimõtlemata.
- Teismelistel on vähem kontrolli oma käitumise üle
- Teismelised teevad asju pigem eakaaslaste surve tõttu, mitte sellepärast, et nad seda tahavad.
Kohus märkis, et enamik osariike on neist asjadest aru saanud, mistõttu nad keelasid teismelistel hääletada, olla vandekogus või abielluda ilma vanemate nõusolekuta.
Kohus nõustus ka Missouri ülemkohtuga, et on olemas "riiklik konsensus" nende inimeste hukkamise vastu, kes sooritasid oma kuriteod alaealisena.
Lõpuks vaatas kontrollikoda, mida teised maailma riigid tegid. Nad kirjutasid, et:
- Ainult 7 riiki peale Ameerika Ühendriikide on kunagi hukanud alaealisi kurjategijaid: Iraan, Pakistan, Saudi Araabia, Jeemen, Nigeeria, Kongo Demokraatlik Vabariik ja Hiina.
- Kuid alates 1990. aastast on kõik need 7 riiki lõpetanud surmanuhtluse kohaldamise alaealiste õigusrikkujate suhtes.
- Ameerika Ühendriigid olid ainus riik maailmas, kus alaealisi kurjategijaid hukati...
Hukkamise miinimumvanus enne Roper vs. Simmons Ei ole surmanuhtlust miinimumvanus 18 aastat miinimumvanus 17 aastat miinimumvanus 14-16 aastat miinimumvanus
Efektid
Mõju teistele surmamõistetutele
Kui ülemkohus tegi otsuse Roperi kohtuasjas, oli Ameerika Ühendriikides veel 72 kinnipeetavat, kes olid surmanuhtluse all nende kuritegude eest, mille nad olid toime pannud alaealisena:
| Riik: | Vanglaersoni | Riik: | Vanglaersoni | |
| 29 | Alabama | 1 | ||
| Mississippi | 5 | 4 | ||
| Louisiana | 4 | 4 | ||
| 3 | Lõuna-Carolina | 3 | ||
| Gruusia | 2 | 2 | ||
| Nevada | 1 | Virginia | 1 |
Neid inimesi ei lastud vabaks. Kuid nende surmaotsused tühistati automaatselt ja nad mõisteti selle asemel eluaegseks vangistuseks.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
Küsimus: Kuidas nimetati teedrajavat ülemkohtu otsust?
V: Tähelepanuväärne Riigikohtu otsus oli Roper vs. Simmons, 543 U.S. 551 (2005).
K: Kuidas mõjutas see otsus USA osariike?
V: See otsus mõjutas 25 USA osariiki, kus oli endiselt lubatud alla 18-aastaste laste hukkamine, kuna see muutis põhiseadusega vastuolus olevaks inimese hukkamise kuritegude eest, mille ta on toime pannud enne 18-aastaseks saamist.
K: Milline oli Stanford vs. Kentucky kohtuasja 492 U.S. 361 (1989) tulemus?
V: Kohtuasja Stanford vs. Kentucky, 492 U.S. 361 (1989) tulemus oli, et 16-18-aastaste laste hukkamine oli mõnikord seaduslik.
K: Kuidas Roper vs. Simmons seda otsust tühistas?
V: Roper vs. Simmons tühistas selle otsuse, kuulutades põhiseadusega vastuolus olevaks isiku hukkamise kuritegude eest, mille ta on toime pannud enne 18-aastaseks saamist, olenemata tema vanusest hukkamise ajal.
K: Kelle suhtes see otsus kehtib?
V: See otsus kehtib kõigi isikute suhtes, kes on toime pannud kuriteo enne 18-aastaseks saamist ja kelle suhtes kohaldatakse nende kuriteo(te) eest karistusena hukkamist.
K: Mitut USA osariiki see otsus mõjutab?
V: See otsus mõjutas 25 USA osariiki, kus otsuse vastuvõtmise ajal oli veel lubatud alla 18-aastaste laste hukkamine.
K: Millal toimus kohtuotsus Roper vs. Simmons?
V: Roper vs. Simmons toimus 2005. aastal ja seda peetakse selle aasta pöördeliseks ülemkohtu otsuseks.
