Simson ja Deliilia (ooper)

Ooperi koosseis

Saint-Saëns arvas, et Simsoni ja Deliila lugu sobiks hästi oratooriumiks. Oratooriumid olid 1860. aastate lõpus populaarsed. Pariisi linn pakkus välja auhinna uue oratooriumi eest. Saint-Saëns palus oma sugulasel Ferdinand Lemaire'il kirjutada libreto. Lemaire arvas, et Simsoni ja Deliila lugu sobib paremini ooperisse. Ta veenis Saint-Saënsi kirjutama oratooriumi asemel ooperi.

Saint-Saënsi köitis see lugu, sest see andis talle võimaluse kirjutada suursugune duett vastu tormi. Ta teadis Rameau'd selle loo kohta Voltaire'i ooperi libretost (mis on nüüdseks kadunud), kuid Rameau torm oli Jumala viha metafoor. Rossini "Otello" oli lähemal sellele, mida Saint-Saëns silmas pidas. Ta kirjutas: "Ma kujutasin ette tormi, mis ei oleks enam hors-d'œuvre (enne sööki söödav maiuspala), vaid haakuks tegevusega ja muutuks sellega üheks."

Saint-Saëns asus tööle 1868. aastal. Ta kirjutas aaria Delilale, dueti Simsonile ja Delilale ning Prelüüdi. Ta proovis neid kodus. Sõbrad ei olnud väga huvitatud. Helilooja pani teose mõneks ajaks kõrvale. Umbes 1870. aastal kohtus ta Saksamaal Weimaris Lisztiga. Liszt julgustas teda projekti uuesti käsile võtma. Ta lubas Saint-Saënsile, et lavastab ooperi.

"Simson ja Delila" esietendus esmakordselt Weimari ooperiteatris.

Varasemad etendused

1873. aastal lõpetas Saint-Saëns partituuri. Pauline Viardot lavastas 2. akti Croissy aias. Pariisi ooperi direktor oli kohal. Ta leidis, et ooper on liiga wagnerlik. Samuti arvas ta, et see jätab tähelepanuta prantsuse ooperitraditsiooni. Piiblilugusid ei ole Prantsusmaal lavastatud. Seda peeti pühaduseteotuseks. 1. akti esitati 1875. aastal "kontsertstiilis". See tähendab, et seda esitati ilma kostüümide, lavastuse ja "näitlejata". See oli läbikukkumine.

Saint-Saëns jätkas tööd. Ta avaldas partituuri. Ta kirjutas pühenduse Viardot'le. 1877. aastal lavastas Liszt teose Saksamaal Weimari õukonnateatris. Prantsuse keele asemel lauldi seda saksa keeles. Ooper võeti hästi vastu. Inimestele meeldis see. Pariis ei olnud aga väga huvitatud. 1890. aastal lavastati ooper helilooja Gabriel Faure'i õhutusel Rouenis. Samal aastal lavastati see Pariisis. Kaks aastat hiljem lavastati see lõpuks Pariisi ooperis. Ooper oli Gounod' "Fausti" järel populaarsuselt teisel kohal.

Pauline Viardot

Muud varajased etendused

Kui ooper saavutas publiku poolehoiu, levis see kiiresti ka väljaspool Prantsusmaad. Esimene lavastus Ameerikas toimus 1893. aastal New Orleansis. Aastal 1894 lavastati see New Yorgi Metropolitan Opera House'is. Neil esimestel päevadel lavastati ooperit ka Milanos, Peterburis ja Moskvas. Prantsuse lauljad jätsid 1893. aastal Londonis toimunud kontsertetendusest välja. Neilt oodati, et nad laulaksid prantsuse keele asemel inglise keeles. Piiblilugusid keelati Suurbritannias lavale tuua. Esimene täispikk lavastus "Simsonist" toimus 1909. aastal. Inglismaa kuningas Edward VII olevat aidanud ooperi lavastamisele kaasa.

Hindamine

Goodwin kirjutab, et Saint-Saënsi õpilane ja sõber Gabriel Faure ütles alati, et "Simson ja Delila" ei leidnud Prantsusmaal huvi sellepärast, et heliloojat peeti sümfoonikuks - mitte sellepärast, et ooper põhineb piiblitekstil. "Sümfoonik" oli tol ajal halvustav termin. Ooperi- ja balletifännid viskasid seda sõna ringi. "Simson ja Delila" oli samuti kõrvalekaldumine 19. sajandi ooperitraditsioonidest. See oli veel üks põhjus, miks mõned seda ignoreerisid. Tegemist oli kolmeosalise ooperiga, mitte tavapärase viieosalise ooperiga, nagu Meyerbeer oli ette näinud. Ooperis oli ainult kolm peategelast - Simson, Deliilia ja ülempreester -, mis on järjekordne kõrvalekalle tavast.

Saint-Saëns oli peaaegu ateist. Ta ei toonud selles ooperis välja moraali, vaid lasi teosel iseenda eest rääkida. Ta imetles Verdi oopereid. Talle meeldisid Händeli ja Mendelssohni oratooriumid - kaks heliloojat, kelle mõju on tunda "Simsoni" koorides. Ta raamistas keskse võrgutamisstseeni kahe välisaktiga. Kontrastiks Simsonile (tugevus) ja ülempreestrile (võim) on Delila võrgutav tugevuse ja võimu tegelane. Ta tahab Simsonit enda kõrvale - mitte armastuse, vaid oma edevuse ja seksuaalse rahulduse pärast. Ta panustab kõik, mis tal on, et teda edukalt võrgutada, sest kui ta ebaõnnestub, on tema pea tükeldatud.

Camille Saint-Saëns

Rollid ooperis

• Simson (tenor) on heebrea kangelane ja juht, kes kutsub heebrealasi üles pöörduma oma vilistite vaenlaste ja orjapidajate vastu.
• Delilah (meztsosopran) on ilus naine. Ta on sõbralikult seotud vilistite, heebrealaste vaenlastega.
• Dagoni ülempreester (bariton) on vilistlane, kes vehkleb koos Delilaga Simsoni kukutamiseks.
• Abimelek, Gaza kuberner (bass) on vilist, kelle Simson tapab esimeses aktis. Ta on Lemaire'i väljamõeldud tegelane ja ei esine piibliloos.
• Esimene vilistlane (tenor) teatab Dagonile Simsoni tegudest.
• Teine vilistlane (bass) teatab Dagonile Simsoni tegudest.
• Philistine Messenger (tenor)
• Vana heebrea (bass) soovitab Simsonil olla ettevaatlik Deliila atraktiivsuse suhtes.

Ooperi lugu

1. akt

Ühel Gaza väljakul palvetavad heebrealased vabastamise eest vilistite orjusest. Simson püüab nende tuju tõsta. Abimelek pilkab heebrealasi. Ta ütleb, et tema jumal Dagon on suurem kui heebrea jumal. Simson trotsib teda. Abimelek ründab Simsonit mõõgaga. Simson võtab ta relvastuse maha ja tapab ta. Heebrealased põgenevad. Dagoni ülempreester teeb plaani kasutada Delilat Simsoni lõksu püüdmiseks.

Delila siseneb koos Dagoni preestritega. Ta flirdib Simsoniga. Ta kutsub teda oma koju Sorekisse. Üks vana heebrea hoiatab Simsonit Deliila armastamise eest. Simson palvetab Jumala kaitset. Delila ja preestrid hakkavad tantsima. Simson võitleb oma sooviga Deliila vastu. Vana heebrea kordab oma hoiatust. Kui eesriie sulgub, kohtub Simson Delila pilguga. On selge, et ta ühineb temaga Sorekis.

2. akt

Sorekis laulab Delila oma võimust Simsoni üle. Saabub ülempreester. Ta teatab, et Simson ja heebrealased on hävitanud saagi. Ta pakub Delilale kulda, et ta saaks Simsoni lõksu panna. Ta keeldub raha võtmast. Ta tahab ainult kättemaksu. Delila vannub, et leiab Simsoni jõu saladuse. Ülempreester lahkub.

Delilah kaalub oma eduvõimalusi. Simson saabub hüvasti jätma. Ta kavatseb juhtida heebrealaste ülestõusu. Delila ütleb Simsonile, et armastab teda. Ta tunnistab, et armastab teda. Nad laulavad vaimustunult. Delila tahab teada tema jõu saladust. Simson ei ütle talle seda. Ta nutab ja jookseb oma majja. Simson järgneb talle. Ta saab teada mehe tugevuse saladuse. Ta helistab lähedal peidus olevatele vilistite sõduritele. Nad võtavad Simsoni kinni ja pimestavad ta.

3. akt

	"Vois ma misère, hélas!", salvestatud Enrico Caruso poolt 1916. aastal. (Vasakul) Simson jooksurajal, autor Carl Heinrich Bloch, 1834-1890
Probleemid selle faili kuulamisega? Vaata meediaabi.

Simson on vangistuses veskiratta külge aheldatud. Ta palvetab oma rahva eest. Nad kannatavad tema patu pärast. Simson pakub oma elu ohvriks. Kaugusest on kuulda heebrealaste kurba laulmist.

Filisteenlased valmistavad Dagoni templis ette võidupidu. Preestrid ja preestrid laulavad vaikselt. Preestrid tantsivad metsikut bakanaali. Simson astub sisse poisi juhtimisel. Ülempreester pilkab teda. Delila pilkab teda. Preestrid püüavad teda sundida Dagoni kuju ees põlvili langema. Poiss viib ta templi kahe peamise samba juurde. Simson palvetab jõudu. Ta tõmbab sambad alla. Tempel variseb kokku. Simson purustatakse koos oma vaenlastega kivide alla.

Ameerika skulptori William Westmore Story Delila, 1877

Muusikalised tipphetked

• Amour! viens aider ma faiblesse
• Mon cœur s'ouvre à ta voix
• Vois ma misère, hélas!
• Bacchanale

Encyclopedia Americana, 2002; 24. köide, lk 185-86.