Simson ja Deliilia (fr: Samson et Dalila) on kolmeosaline prantsuse ooper, mis põhineb Piibli Vana Testamendi lool Simsonist ja Deliilast. Ooperi sõnad ja libreto kirjutas Ferdinand Lemaire, muusika autoriks on Camille Saint-Saëns. Teos esietendati 2. detsembril 1877. aastal Saksamaal Weimaris — seda esitati saksa keeles, kuna Prantsusmaal kohtas lavastamine tugevat vastuseisu.

Ajalooline taust ja vastuvõtt

Saint-Saëns oli algul veendunud, et Simsoni süžee sobiks hästi oratooriumiks, kuid tema vürtsika ja intiimse libreto tõttu veenis Ferdinand Lemaire teda kirjutama ooperit. Prantsusmaal tekitas piiblilool põhineva teose lavastamine vaenulikkust: mõnede arvates oli teema pühadusevastane ja ooperi autorit nähtavasti pigem kui "sümfoonikut" ei võetud ooperimaastikul tõsiselt. Selle tõttu ei leidnud teos algselt Pariisis tuge.

Südika toetuse ja lavastumisvõimaluse andis teosele Franz Liszt, kes lavastas ja aitas esietenduse korraldada Weimaris; seetõttu kõlas esimene esitlus saksa keeles. Tänu Liszti toele saavutas ooper peagi edu ja levis edasi Saksamaal, Ameerikas ja Inglismaal, kus see pälvis publiku ja kriitikute huvi.

Sisu ja tegelased

Ooperi keskmes on Simsoni ja Deliilia traagiline suhe, millega on ühinenud rahvuslik vabadusvõitlus — lugu jutustab heebrealaste (israelite) orjastamisest vilistite poolt ning Simsoni üleskutsetest rahvale oma isandate vastu astuda. Personeeringute hulka kuuluvad peamiselt Simson (tenor), Delila (metsosopran) ja Dagoni ülempreester (bariton). Dagoni ülempreester kasutab Delilat Simsoni mõjutamiseks ja lõpuks hävitamiseks.

Muusika ja tipphetked

Saint-Saënsi muusika ühendab sümfoonilise meisterlikkuse, prantsuse meloodiataju ja rikkaliku orkestratsiooni. Teoses on dramaatilisi aariaid, intiimseid duette ja suursuguseid kooripalasid. Kõige tuntumad palad on Delila soololaul "Mon cœur s'ouvre à ta voix" ning Simsoni emotsionaalne hetk "Vois ma misère, hélas!". Ooper lõpeb võimsa finaaliga, kui Simson, jõu kaotanud ja nöörid peas, tõmbab alla Dagoni templi, hävitades nii oma vaenlased kui ka ennast.

Lavastused, keel ja pärand

Kuigi esietendus oli saksa keeles, on tänapäeval teos tavaliselt ette kantud prantsuse originaalkeelega. Pariisi ooperis hakkas teos esinema alles hiljem ja saavutas suurema populaarsuse — publiku seas oli see pärast Charles Gounod' Fausti ühe tuntumaid ooperiteoseid.

Simson ja Deliilia on tänu oma pillikeelele, meloodilisele ilule ja dramaatilisele süžeele jäänud repertuaari püsivaks osaks. Teost mängitakse nii lavastuslike kui ka kontsertsaali versioonidena, ning paljud solistid ja orkestrid on salvestanud ooperi eri osi, eriti Delila aaria, mis on saanud iseseisvaks konzertpalaks.

Ooperi uurimisel ja lavastamisel pööratakse sageli tähelepanu ka eetilistele ja esteetilistele küsimustele: kuidas kujutada religioosset materjali laval, kuidas tasakaalustada intiimseid stseene ja rahvuslikke koorivaateid ning kuidas läheneda peategelaste moraalsele vastuolule. Just need aspektid on andnud teosele jätkuva huvi nii teadlastele kui ka lavastajatele.